Kõik tartlased teavad, et puhkus taastab jõu, sest see on igaühele lugemiseks Ingli­silla peal selges ladina keeles kirja pandud. Tartus õppinud peaksid olema selle valgustava teadmise viinud ka muudesse asustatud punktidesse, sealhulgas allakäivad ääremaad. Et jaaninädalast paljudel algav puhkus raisku ei läheks, on hea enne starti välja uurida, mille peale vaimu- ja ihujõud raisatud on, ja leida üles need kõige õigemad ja kosutavamad rohud.
Vabaturumajanduslik demokraatia, mille oleme ühiskonnakorralduseks valinud, on ekstravertide õnneruum. Võimalused suhtlemiseks, lärmamiseks, intensiivseks sõnumipakkumiseks ja äärmuslikuks sotsiaalsuseks on piiramatud. Pealiskaudsuse pidu, ühesõnaga. Ekstraverdid on ühiskonnast kujundanud kära ja müra masina, mida ühtviisi usinalt varustavad moonaga poliitikud ja ametnikud, ajakirjandus ja ettevõtjad. Loogikal, ratsionaalsusel või koguni pikal plaanil pole ses müras kohta. Jaanipäev, puhkeaja algus, võiks olla aeg, mil keegi, olgu või lapsesuu, astub ette ja ütleb alasti kuningale: „Seis! Mitte sammugi edasi, käes on järelemõtlemise tund!“
Millegipärast on Eestis juurdunud arvamus, et kuigi seadusega pole riigikogu liikmetele ametlikku puhkust ette nähtud, siis tegelikult ei tee nad juunist poole septembrini mitte midagi mõistlikku, nimetades oma tegemisi kohtumisteks valijaga ja tööks dokumentidega. Mina ei tunne küll ühtki inimest, kes suudaks kolm kuud järjest tegevusetult molutada, ja seetõttu ei kahtlusta ma selles oskuses ka meie rahvaesindajaid. Midagi nad teevad, aga kui jooksevad, siis võib-olla vales suunas. Sinna, kus pole selgelt sõnastatud eesmärki, mõõdetavat tulemust konkreetse tähtaja ja kaasneva vastutusega. Seejuures näeb riik välja nagu ühiselamutuba pärast raskekujulisemat tudengipidu, kus iga ärkaja leiaks endale hõlpsasti tegevust nõudepesu või liikuma läinud asjade oma kohale tagasi paigutamisel.
Igal rahvaesindajal on keskmiselt üle viie tuhande valija, mistõttu on tõenäosus, et mõni valija oma saadikuga suvisel laadal, festivalil, poes või Lätis kohtub, ülisuur. Pigem on Eesti tingimustes saadikul võimatu avalikus ruumis nii ringi liikuda, et mõne valijaga pihta ei saa. Kui valija valitult ses olukorras küsib, et mis su plaan järgmiseks hooajaks on, ei too see kaasa koormust riigieelarvele ega pidurda majanduskasvu. Vastustest ja sellele järgnevast mõtestatud teost võib aga tulevikus sõltuda päris palju.
Ideaalse riigikogu sügisese istungjärgu avaistung võiks alata sellega, et esinduskogu iga liige peaks kolmeminutilise kõne, mis algaks sõnadega „Mina teen sel aastal korda …“. Kolme minutiga võib võhikule arusaadavalt ära seletada kui tahes keerulise probleemi, nagu meiegi noorteadlased on viimastel aastatel oma loengukonkurssidel tõestanud. Kokku kuluks istungil kõigi saadikute ettekanneteks pisut üle viie tunni efektiivset aega, mis pole suur asi, kui kõrvutada seda näiteks hiljutise paaritunnise jauramisega lippude liputamise ümber Toompea lossi valges saalis. Või siis korraliste infotundidega, mida sisustatakse reeglina täieliku sisutusega.
Kuidas aga jõuda tahtmiseni midagi korda teha ning teadmiseni, kuidas seda teha? Eks selleks ju istungitevaba jõude­aeg ongi ette nähtud. Päevad, mil „ei tehta tegevusi“, nagu bürokraadid ütlevad, vaid viljeletakse parimas epikuurlikus vaimus mõtisklemist, olles vaba hirmust ning pühendudes naudingu maksimeerimisele mõõdukuse, mitte liialduste kaudu.
Kõik algab lugemisest. Lennart Meri soovitas kõigile, kes mõteldes ummikusse jooksevad, haarata põhiseadus ja sealt vastus otsida. Nüüdseks on meil olemas ka põhiseaduse põhjalikult kommenteeritud väljaanne, mille pakutav vaimutoit on ammendamatu. Mina-teen-korda-saadik pöördub pärast põhiseadusliku valgustuse saamist mõistagi otsejoones seaduste juurde. Neid on meil teatavasti palju ja ükski neist ei ole täiuslik. Järelikult peab olema päris pime, et mitte leida alamatest aktidest põhiseadusega mitte kõige paremini kooskõlas paragrahve, mille muutmine ei põhjusta sendivõrragi otsest kulu, külla aga kaudset tulu. Niisiis, lihtotsing peaks iga saadiku hõlpsasti viima oma paragrahvini, mis väärib muutmist või tühistamist.
Vapram saadik haarab suurema tüki. Näiteks jätkub õiguskantsler Ülle Madise läinud nädalal tehtud ettepanekutest tööd vähemasti igale riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmele. Üks saab parandada valimisseadusi, teine tegeleda ilma eelarvamuse ja omakasupüüuta valimisringkondade suuruse muutmisega, kolmandale jääb kautsjoni küsimus, neljandale välireklaamid ja valimisagitatsioon.
Veel suuremat tööpõldu pakub igast paragrahvist lonkav erakonnaseadus. Ka selle puhul on probleemid ammu teada ning kõik võimalikud lahendusvariandid avalikus inforuumis läbi arutatud. Kuid seadusest üksi ei piisa, kõigi erakondade esimeeste esimene ja tähtsaim töö peab olema oma erakonna kordategemine. Jüri Ratas on seda kolm aastat lubanud, aga töö on tegemata. Ja ega mujal olukord palju parem ei ole. Kõik negatiivne, mis avalikkuse ette jõuab, olgu see siis kriminaalse seltskonna arvukas esindatus erakondades või halvamaigulised üksikjuhtumid, on erakondade ja nende juhtide tegemata töö. Erakond on paberite järgi maailmavaatelisel üksmeelel rajanev usaldusühing, mis saab normaalselt toimida vaid juhul, kui inimesed üksteist tunnevad. Tipu pool ehk tunnevadki, kuid sel juhul on olukord sama nagu perevägivalla puhul – pole võimalik, et keegi pole midagi kuulnud ega näinud. Enne, kui kellegi patuteod ajalehte jõuavad, on need pikemat aega küpsenud otse kaasparteilaste nina all. Miks nad siis oma kaaslase allakäiku õigeaegselt ei takistanud?
Loetletu kvalifitseerub Toompea kõnepruugis poliitika tegemiseks, milleks pahatihti ei leidu tahet ega valmisolekut. Ühiskonnaelu tervikpildist moodustab see poliitika ja demokraatia reeglistik vaid väikese osa. Seega on igal parlamendi liikmel võimalik leida endale teema, idee ja tegu muudes eluvaldkondades avalikust korrast hariduse ja kultuurist meditsiinini. Suure tõenäosusega on iga mõte, mis väärib teostamist, kuskil mujal juba välja mõeldud, mistõttu ei pea väga muud leiutama kui vaid seda, milliseid raamatuid lugeda. Kõik suured raamatukaubamajad aitavad selles osas lahkelt, sest pärast esimese raamatu ostmist asetud sa üleilmsesse võrdluspilti ning saad teada, mida teised sinusugused veel loevad-ostavad ja millest ehk mõtlevad.
Ilma raamatute ja eriti välismaisteta ei saagi tekkida mingit terviklikumat arusaama inimkonna maailmakorraldusest ja suundumustest ning näiteks välispoliitika arutelud meenutavad harjutust, kus pimedad elevanti kompides teda kirjeldada püüavad. Vähe on sellest, kui saadikute valgustatud vähemus omavahel mõtteid vahetab ning tume enamus seda kui hiina keelt kuulab, nagu juhtus mäletatavasti ÜRO ränderaamistiku arutelul.
Mulle oleks meelepärane, kui me rauges rahvaesinduses leiduks kas või üks, kes radikaliseeruks (nagu Tiit Toomsalu omal ajal). Värskelt ilmunud kliimaaktivistide grupeeringu Extinction Rebellion käsiraamatu „See ei ole õppus“ (Penguin, „This is Not a Drill“) tutvustuses öeldakse, et kui raamat läbi, on igast lugejast saanud aktivist, kes tegutseb maailma päästmise nimel enne, kui on hilja. Globaalselt tähtsaimal teemal poliitilise võitlemise nišš on Eestis tühi mis tühi ja suurde ajalukku kirjutatakse kunagi selle nimi, kes hüppab sinna esimesena.
Kes ise teeb, sel on õigus ka teistelt nõuda. Igal virgal rahvaesindajal on tugev moraalne õigus nõuda tulemust ka vabariigi valitsuse liikmetelt ning seda sõltumata parteilisest kuuluvusest või asendist koalitsioonis-opositsioonis. Eestis ei ole ühtki ideaalses korras valitsemisala, milles väikesedki liigutused kodanikele rõõmu ei valmistaks ning nende aega ja närve säästaks. Kultuuriminister näiteks võiks tõotada, et teeb muuseumide infosüsteemi Muis otsingumootori kasutajasõbralikuks, nii et keskmise peavarahoidjaga võrreldes kui tahes rumal küsija esimeste pähetulevate märksõnade abil soovitud vastuseni jõuaks. Igal ministril on uue majandusprognoosi ooteaja täiteks külluses samalaadset nokitsemist. Sisukat suvitamist!