Larissa Sansouri näitus „Perekonnareliikvia“ Veneetsia biennaali Taani paviljonis Giardinis kuni 14. XI. Kuraator Nat Miller, projekti juht Anette Østerby. Video on valminud koostöös Søren Lindiga.

Möödunud nädalalõpp möödus Eestis Taani tähe all. Kuninganna Margrethe II saabus Tallinna väga tähtsal päeval, sest 15. juunil möödus 800 aastat Lindanise lahingust, kus revalased ja harjulased said taanlastelt lüüa. Lahing algas eestlastele küll edukalt, kuid legendi järgi saatis jumal taevast taanlastele nende lipu – puna-valge Dannebrogi ja Taani kuningas võitiski lahingu. Ajaloolise tähtpäeva puhul avati Kadrioru kunstimuuseumis näitus „Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst“ ja Kiek in de Kökis „Dannebrog ja Eesti 1219–2019“, Estonia kontserdimajas oli galakontsert „Eesti 100 ja Dannebrog 800“, kuninganna osales pühapäeva hommikul Toomkiriku missal. Kõlama jäi, et oleme ikka kuulunud ühtsesse kultuuriruumi.

Mu hea kolleegi kümneaastane tütar oli hiljaaegu hämmastunud, kui koolis ajalootunnis räägiti Lindanise lahingust ja Dannebrogi ilmumisest: „Miks mu isa perekond tegi kauges minevikus mu ema perekonnale liiga?“ Kolleegi abikaasa on taanlane. Ma ei tea, kuidas kolleeg tütrele ajalugu selgitas, aga seoses selle meile kurva vahejuhtumiga jõudis Tallinn suurde ajalukku.

Veneetsia biennaalil ei kõnelda Taani paviljonis ei nende suurest tähtpäevast ega kangelaslikust ajaloost, ka mitte ilusast tänapäevast. Taanit ei esinda isegi mitte taanlasest kunstnik, vaid palestiinlanna Larissa Sansour. Ta on sündinud Ida-Jeruusalemmas, lapsepõlve veetis Petlemmas ja oli 1988. aastal 15aastaselt sunnitud lahkuma oma kodumaalt juba sel põhjusel, et pärast järjekordset suuremat konflikti suleti Petlemmas araabiakeelsed gümnaasiumid. Sansour jätkas õpinguid Inglismaal internaatkoolis, hiljem õppis kunsti Londonis, Kopenhaagenis ja New Yorgis. Tal on olnud näitused kõikjal üle maailma – Liverpoolis, Roomas, Turus, Pariisis, Londonis, Madridis, Cardiffis, Dubais, Beirutis, Jeruusalemmas, Kopenhaagenis – ja ta on pikemat või lühema aega elanud väga paljudes paikades. Nüüd on ta oma elu sidunud Taaniga, tema abikaasa on taanlane ja Veneetsia „Perekonnareliikvia“ projektis on vaataja ette toodud konfliktiolukord, õigemini, kuidas sellest välja tulla.

Teie väga võimas näitus koosneb videost ja ruumiinstallatsioonist. Kusagil ei ole mainitud, et tegemist on Palestiinaga, veel enam Palestiina ja Iisraeli konfliktiga, kuid Veneetsia biennaali publik, iseäranis need, kes mõtlevad teie päritolu peale, võtavad näitust vastu just selles raamistikus. Nii on maailm harjunud palestiinlastest mõtlema. Video üks pea­tegelastest, vanem naine Dunia ütleb muu seas ka, et „me ei oska enam näha“. Mida te sellega mõtlete?

Kui 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik ja palestiinlased suruti kõrvale, on nad keskendunud ainult minevikule, mitte olevikule, veel vähem tulevikule. See, mida pakutakse välja praeguse ajana, on tegelikult minevikupärand, mälestused, täpsemalt, kuidas mälestusi tahetakse näha. Iisraeli-Palestiina konflikt on kõigile teada, universaalne asi. Aga selles on palju, ka vastukäivaid, mälestusi, isiklik ja kollektiivne mälu on selles hägustunud. Minu peamine küsimus on, kui palju põhineb ajalugu tõel ja palju väljamõeldistel.

Videos on kaks tegelast, kaks naist. Pole küll otseselt öeldud, et tegemist on ema ja tütrega, aga iseäranis, kui näidatakse vanema naise minevikuprojektsiooni, tuleb esile ema ja tütre suhe. Mida see suhe antud kontekstis tähendab?

Selles teoses on tegemist siiski ajaloo kirjutamisega naise positsioonilt. Suurtest, ajalugu konstrueerivatest narratiividest on naine ja tema mõtlemisviis väga sageli välja jäetud. See on olemuslikult tähtis moment. Nii mulle tunduski, et mehe sissetoomine ei oleks olnud asjakohane. See on vanema ja noorema naise suhe, nende positsioonilt olnu taastamine, aga ka olevast rääkimine. Loomulikult võib nooremas naises näha mind ennast ja vanemas minu ema. Aga suuremas pildis on see kahe põlvkonna hoiakute väljatoomine.

Kas küsimus on ikka põlvkondades: et vanem põlvkond mõtleb nii ja noorem saab hoopis teistmoodi aru. Või on küsimus rohkem isikutes, nende hoiakutes? Kas põlvkondadesse jagamine pole taas klišee, stereotüübi kinnistamine?

Mind on huvitanud isiklike ja üldiste mälestuste segunemine, hägustumine. Sellega on seotud ka rahvuslik identiteet: mis teeb meist rahva, rahvuse? Mis paneb meid mõtlema, et me oleme rahvas, kuulume kuhugi? Ma olen elanud väga paljudes paikades üle maailma ja et kohanduda, selleks tuleb leida midagi, mis lähendab, tekitab kuuluvustunnet. Oleme ju kõik inimesed ja seisame silmitsi palju suuremate probleemidega kui on rahvus. Kui mõelda kas või keskkonnaprobleemidele, kliima soojenemise peale, siis nendega toimetulek määrab meie ühise tuleviku.

Taanist on saanud teie kodu. Kas elu Taanis on aidanud teil paremini mõista Iisraeli ja Palestiina konflikti või, otse vastupidi, on pildi veelgi hägusamaks teinud?

Et olen pidanud elama väga erinevates paikades, on see aidanud ka ennast väljastpoolt näha: kuidas maailma saab minust ja mu probleemidest aru, mida maailmas mõeldakse näiteks Palestiina ja Iisraeli konfliktist. Oma töödes ma ei mõtle ainult sellest, kuidas mina maailma ja ennast selles näen, vaid eelkõige, kuidas maailm mind näeb, kuidas tahetakse mind, palestiinlannat näha. Ma tean, mis juhtub inimese, tema psüühikaga, kui ta on lõksu püütud, võimatusse olukorda pandud. Seetõttu ei ole ma püüdnud anda vastuseid, vaid esitada küsimusi. Miks me oleme sellises olukorras? Kuidas mõista minevikku, et suuta edasi minna, et alustada uuesti.

Kuidas mõista uuesti alustamist näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti puhul?

Iisraeli-Palestiina konflikt on paljuski seotud sõja narratiiviga, emotsioonidega, mis siis on tekkinud. Iisrael on suutnud psühholoogiliselt rohkem inimesi enda poole tõmmata, sest Iisrael on maailmale lähemal, iisraellastel on tugevam hääl. Küsimus ei ole niivõrd faktides, selles, mis on juhtunud, vaid emotsionaalses aspektis. Emotsioonid on selle ja ka paljude teiste konfliktide süda.

Veneetsia biennaali Kosovo projektis on konflikti puhul toodud välja ka selle representatsiooni tasand: kuivõrd on eetiline teiste valust endale sümboolset kapitali teenida? Kas tõsistest asjadest rääkimine suurtel kunstisündmustel, nagu seda on Veneetsia biennaal, aitab nende lahendamisele kaasa või on see pelgalt kunstniku karjääri ülesehitamine?

Olen ka ise selle peale mõelnud. Usun, et olen leidnud õige viisi, kuidas käsitleda keerulisi ja väga valusaid küsimusi. Kui vaadata kas või praegust installatsiooni, siis selleks et mu teosest aru saada, tuleb süveneda, viibida ruumis kauem, murda pealispinnast läbi. Mu varasemad teosed on kergemini mõistetavamad, nüüd olen need teadlikult keerulisemalt üles ehitanud. Ma ei taha, et neist võiks saada aru pelgalt pilgu peale viskamisega, see poleks õiglane nende probleemide suhtes, mida olen käsitlenud. Ma usun vaataja intelligentsi.

Taani on demokraatlik riik ja seal elab koos palju eri rahvusi. Kuidas sealne kunstimaailm sellesse suhtub, et teie esindate Veneetsias Taanit? Või on rahvuspaviljonide aeg möödas?

Ma ei oska midagi öelda Taani kunstimaailma kohta, aga Taani Kunstide Fond valis mind sellepärast, et lõhkuda kitsast arusaama rahvuslikust identiteedist. Mul on selle üle väga hea meel. Rahvuspaviljonide mõttekuse üle on Veneetsias pikka aega vaieldud ja ilmselt on selline ülesehitus ennast ammendanud. Aga kui see süsteem siiani siiski toimib, siis osutab see laiemalt ühiskonna toimimise viisile. Kunstimaailm on maailma osa.