„Pidu tuli“, autor Loone Ots, lavastaja Karl Laumets, kunstnikud Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt, koorijuht Mall Türk. Mängivad Saara Nüganen, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Jürgen Gansen, Kärt Tammjärv, Karl Edgar Tammi jt, kaasa teevad Väägvere pasunakoor ning laulupeomuuseumi segakoori, Lähte naiskoori ja Fraternitas Tartuensise poolkoori lauljad. Esietendus 11. VI Tartus Raadi orus.
„Hakkame, mehed, minema“, autor Andra Teede, lavastaja, heli- ja videokujundaja Veiko Tubin, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Gert Raudsep ja Kait Kall, kaasa teeb rahvusooperi Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva. Esietendus 14. VI Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus.
Tänavu saab 150 aastat esimesest laulupeost Tartus ning mõistagi tähistatakse seda auväärt iga mitmesuguste lavastustega. Võib isegi öelda, et eesti teatris on laulupeosuvi: Tartu Uues teatris mängiti kammerooperit „Emajõe ööbikud“, Raadi Suveteatris lavastust „Pidu tuli“ ning Eesti Päevaleht korraldab Noblessneri sadamalinnakus etendusi pealkirjaga „Hakkame, mehed, minema“. Kaks viimati nimetatut leiavad käsitlemist siin, esimest on arvustanud Loone Ots (Sirp 14. VI).
Tegelikult korraldatakse laulupeoga otseselt või kaudselt seotut rohkemgi. Mais etendus Loone Otsa „Jannseni juubel ehk August Wiera tuleb Tartusse“, mille piletitulu läks Tartu Maarja kiriku heaks, ning juunis mängiti Otepääl sinimustvalge 135. aastapäeva puhul lavastust „Taevas, muld ja tulevik“. Laulu- ja tantsupeod ise sinna juurde.
Saja-aastase vahega. Lavastustes „Pidu tuli“ ja „Hakkame, mehed, minema“ räägitakse laulupeost saja-aastase vahega. Esimese puhul on rõhk Jannsenil, teine on Gustav Ernesaksa eluloo kontsertettekanne. Ernesaksa ja laulupeo vahele võib ilmselt panna võrdusmärgi või vähemalt : „kui laulupidu on tõene, siis on Ernesaks tõene“ ja vastupidi, „Ernesaks on igal laulupeol kohal“, kui mitte muul kombel, küllap pronkskujuna nõlval ikka.
Ka sinimustvalge on midagi, milleta 1980. aastate teisest poolest alates laulupidu ette ei kujuta. Või kujutab? Ma ei tea, pole ühelgi laulupeol käinud. Olen neid raadiost kuulanud ning olnud õnnelik, et „Ta lendab mesipuu poole“ tuli neli korda ettekandele, aga lauluoskuseta inimesena pole mind sinna kiskunud. Olgu laulmisega kuidas on, aga ma usun, et üldise decorum’i juurde käib komme mitte hukka mõista seda, mida detailselt ei mõisteta. Imetlen lauljaid väikese kadedusega hinges.
Tegelikult pole millegi nautimiseks vajagi seda ise osata: „Keskmängustrateegiast“ kirjutamiseks ei pea olema kogenud maletaja või füüsik, sest Paul ja Harald Keres on selles tekstis inimesed, loojad, kellel tuleb seista keset aegade ja võimude segadikku enese ja oma loomingu eest. Mõistagi: ka malemäng on looming, nagu füüsikagi.
Võimu ja vaimu, võimu ja kunstniku vastuolu on sama vana kui saatuse ja vastutuse teema maailmakirjanduses: kunstnik (laias tähenduses) tunnetab oma andest lähtuvat kohustust luua, võim seisab mingisuguses kehastuses tema tee peal ees. Mõlemal on õigus, mõlema motiivid on hästi kirjutatud loos õigustatud. Kes annab järele, milliste vimkadega mängitakse üle kunstnik või protsessitakse võimuga? Kelle vabadus kelle vastutusele järele annab?
Kes läheb teatrisse otsima Jannseni või Ernesaksa kui looja lugu, peab mõnevõrra pettuma. Ma ei taha teha suveteatrile hinnaalandust, saati siis taandada neid kahte lavastust puhuteatriks (vrdl puhuluule, millegi puhul kirjutatud ja ette kantud tekst). Ehk ei peagi suvelavastus nõudma niivõrd ajusid nagu „Pöördtoolitund“, aga natuke oleks võinud siiski pingutada. Nimelt on mõlemad lavalood lihtsalt šaržid selle kohta, mis oli, kellestki, kes elas. Me näeme, tunneme ära, aga tegelast ega lugu ei ole rohkem kui ajalooõpikust lugeda võib.
Kas ma meelega keerutan teemat paradoksi? Olen ju just kirjutanud, et ühes lavastuses räägitakse Jannsenist ja laulupeo korraldamisest, teises Ernesaksast tema elu jooksul. Mängijatel on ka vastumängijad olemas, Willigerode ja muude seas näiteks Karotamm. Näiliselt on tugeva teksti komponendid koos: looja, isamaaline hing, kunsti apologeet, ja tema vastane, võimu kehastav reaktsiooniline ollus. Mis siis viga? Nimelt see, et peategelased on pronksist valatud pühakujud, vastasmängijaid aga kaks lauanurgale unustatud saviplönni.
Suur aeg ja väike inimene. Inimene on täpselt nii suur, kui on temale vastu töötav jõud. Kes muretseb uue telefoni pärast, polegi palju suurem kui paari aasta pärast vananenud telefon. Ideede ja iseendaga heitlev inimene on enamiku väärt lugude allikas: saab ta üle enese vigadest, heidab alla vaindlase ja triumfeerib? Nõnda võib ütelda, et ei Jannsenil ega Ernesaksal ole neis lavastustes võimalust olla suur, sest vastasjõud on kas Willigerode puhul või Aja näol kirjutatud kas koomiliselt või liialt laialivalguvalt, et sellel oleks peategelasele mingi mõju.
Näitlejad mängivad mõnuga Jannsenit ja Willigerodet (vastavalt Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar), on tunda, et nad ei kohtu laval esimest korda, vaid oskavad märgata ja kuulata teist näitlejat sügavamal tasandil kui lihtsalt kolleegina, aga see mõnusus on isegi liiga mõnus. Kummalgi tegelasel pole vigu, vähemalt ei pääse need mõjule.
Ernesaks (pikk ja sirge Gert Raudsep) kõneleb küllaltki ernesaksalikult, aga Kait Kalli Nikolai Karotamm võtab temalt igasuguse võimaluse olla suur – juba tema hääl on koomiline. Nii räägib maffiapealik mõnes filmis, aga mitte Karotamm.* Koomilisusele lisab veel terakese juurde Karotamme ühe repliigiga kokku võetud elulugu: kuidas ta „tagandati“ 1950. aasta märtsipleenumil. See sõna esineb tõepoolest Vikipeedias, aga 1949. ja 1950. aasta puhastus olulisemates asutustes ja EKPs on teema, mida natukenegi laiemalt avades oleks saanud nii Karotammele kui ka Ernesaksale värvi juurde anda. Need on olulised küsimused, mis Karotamm Ernesaksale esitab („Aga miks sind ei viidud?“ jms), kuid kui need esitab parukaga kloun, siis pole need kaugeltki usutavad. Nii jääb Ernesaksa siseheitlus puhtalt valguskunstniku visuaalseks meistritööks ja natukenegi ajalugu tundev inimene kehitab õlgu.
Pühad seisavad üksi. Eesti keele seletav sõnaraamat annab „püha“ üheks vasteks „eriti sügavat austust vääriv“ ja „lugupidamist vääriv“. Usun, et mulle ei vaielda häälekalt vastu, kui väidan, et nii Jannsen kui ka Ernesaks on eestlastele pühad, isegi kui me ei mõtle neile iga päev või ei käi laulupeol. Püha ei saagi vist püha olla, kui tal pole distantsi inimese argimuredest: „Tõmbame kõhu kõrvalt koomale ning jaksame ka laulupeo pileti osta. Ernesaksal olid suuremad mured.“
Mingi temaatika laval esitamine loob samuti sellega distantsi, sest vaataja ei võta otseselt tegevusest osa – laval saab katoliku missat ainult kujutada, selle sisu aga kaob. Neljanda seina kaudu mängimine ei võta distantsi ära, vaid suurendab seda märgatavalt. Plakat „Nüüd tuleb nali“ või „Mul on nälg“ asetab vaataja vaataja positsiooni ning arusaam, et tehakse nalja või keegi nälgib, ei teki maieutiliselt tema peas, vaid on konkreetselt laval esitatud. Millegi või kellegi laval pühana esitamine topeldab distantsi publiku ning inimese või nähtuse vahel, kes on kunagi elanud või nähtunud.
„Pidu tuli“ on küll rahvateatri formaadis, kuid evib siiski psühholoogilise teatri tunnuseid. Seal paistab Jannseni pühadus eriti silma. Kaljujärve Jannsen mõjub publikusse pöördudes ehmatavalt, sest sinnamaani ei ole ta toiminud inimesena, vaid pühakujuna. Ehk ongi Kaljujärve ja Kütsari mängu huvitav jälgida sellepärast, et ühes stseenis ja dialoogis koos paistavad Jannseni ja Willigerode kuju tagant Kaljujärv ja Kütsar ning nad mõjuvad loomulikena, põnevate kujudena, kes on sattunud põnevasse mängusituatsiooni: „Vahi, läks nii, et me siin teeme nüüd Adalberti ja Johanni!“ Jannsen üksi on aga kohmetu, nagu poleks talle antud mängimiseks materjali.
„Hakkame, mehed, minema“ on, nagu öeldud, kontsertettekanne ning võib-olla ei peakski siit otsima mingisugust psühholoogiat. Ega psühholoogia iseenesest pea ju olema eesmärk: kes pole Ernesaksa raamatuid lugenud, saab küllalt sirgjoonelise pildi tema elust, mõtetest ja tunnetest.
Seejuures tekib siin erisuguste võtete ja struktuuride kummaline Escheri trepihall, kus distantseeritus ei võistle isegi mitte kontsertettekande formaadi, vaid televisioonis või Youtube’is tehtud portreesaatega: see, mis püha, püütakse teha hingelähedaseks, inimlikuks näiteks Raudsepa väga sooja, sümpatiseeriva Ernesaksa kujutamisega. Tema hingeline kannatus on ehe, hoolimata põhjuse puudumisest (põhjus on olemas „suure aja“ nimetamise kujul, „inimene on aga väike“, kuid nagu näiteks toodud koomilise Karotamme puhul pole sel mõjusat kehastust).
Küüdirongi kujutamine vaatega läbi reisirongi akende kenale suvisele maastikule on tugev ja meeldivalt ehmatav oстранение, ent sellel pole nagu lavastuses kohta ning nii jääb see võõraks ja hämaraks võtteks. Nagu vähendatud septakord, mida ei üles ega alla ära ei lahendata. Seda enam kummaline, et Ernesaksa elust jutustades ei saa küüditamistest kuidagi mööda minna.
Aga mis siis sellest? „Pidu tuli“ ja „Hakkame, mehed, minema“ väärivad neile tõenäoliselt osaks saavat publikumenu. Laulutraditsioon on sügavalt eestlasel veres ja hinges: igaüks tunneb kedagi, kes kooris laulab. Mõlemad lavastused rõhutavad sõnades äärmiselt olulist ühiskondlikku asjaolu, et aeg on suur, inimene aga väike, kuid sellest hoolimata on Jannsen ja Ernesaks korda saatnud suuri tegusid, nad on sellest väiksusest üle olnud ning teinud enda ja koos enesega oma rahva suureks. Ma ei saa aga lahti tundest, et seda lavastustest tegelikult ei leia.
Püha on püha seepärast, et on staatiline, ei muutu. Kui rõhutatakse perekonna pühadust, siis just seepärast, et „nii on alati olnud“. Seejuures on iga inimene ja kultuur kõige haavatavam just selles osas, mis on püha või kus püha asub. Staatilisele väitele on olemas alati vastuväide, muutlikule, dünaamilisele väitele on aga väga keeruline vastu vaielda, sest pidevalt lisandub uut informatsiooni ja irdub vana. „Püha“ on lihtne ajaloost välja kirjutada, see lihtsalt kustutatakse õpikutest, elusat (kas või mälestustes) ei ole võimalik hävitada.
Seepärast leian, et meie teatris oleks vaja vähem illustratsioone ja rohkem dünaamiliseks kirjutatud suurkujusid. „Pöördtoolitunni“ Jannsenid on mõlemad suhteliselt ebameeldivad nähtused. Oleks nad pühadena kujutatud, distantsilt vaadatud, võiks ilmselt küll ohata „jestas, kus nüüd on rahvaisale näkku süljatud“, aga Johann ja Eugen on hingavad inimesed, neil on omad nõrkused ja tugevused. Seetõttu omandab Krossi 1970. aastate alguse novell hoopis vastupidise mõju: saksa seltsis vene keeles eesti asja ajamine oli Krossi ajal sama aktuaalne kui sajand varem, võib-olla ainult saksa seltsid välja arvata. Krossi Jannsen on osav maletaja, kes võidab vigureid ohverdades kesklaual tugeva positsiooni.
Me ei seisa veel oma aja kõrgusel, ei orienteeru veel selles sajandis, mis on pea peale pööranud senised väärtused, suhtlusviisid ja ühiskonna struktuurid. Me alles õpime maailma tundma – ent kas maailm või aeg on siis uus? Samamoodi nagu Jannseni või Ernesaksa ajal peavad tänapäevalgi mõned mehed munadel käima, et võimust hoolimata luua. Esimese laulupeo korraldamine ei erine kuigivõrd Sakala teatrimaja kemplusest. Parteigi pole kuhugi kadunud, tal on lihtsalt isamaalisem nimi. „Anname su asutusele majaehituseks raha, aga enne astu meie parteisse“ on tänapäeval sama aktuaalne lause kui pool sajandit tagasi.
„Ütle, mismoodi ma elama pean, kui kõik aina mu vastu on?“ küsib kunstnik. Aga pühakuju vaikib.
* Nii Karotamme, Ernesaksa kui ka teiste Eesti väljapaistvate tegelaste häältega saab tutvuda näiteks Jaan Elgula saates, https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-keskooprogramm-kuulsaid-haali/similar-33943