Viis aastat tagasi sain kolleegidelt filmitegijatelt kulunud välimusega kasseti, millel Sulev Keeduse dokumentaalfilm „In Paradisum” – Eesti parim film aastast 1993. Tutvustest oli abi ENSVs ja on EVs – sain vaadata üht väga head filmi. Kui Eesti Ekspress võttis hiljuti teemaks filmi naispeategelase elukäigu, oli mul olemas taust, millele lugu projitseerida. Enamik eestimaalastest on minuga võrreldes palju kehvemas olukorras, nimelt on Eesti Televisioon seda filmi näidanud vaid ühe korra, valmimise järel 1993. aastal. Samal aastal sündinud lapsed, kes nüüd juba dokfilmi vaatamise ikka jõudmas, võivad kord aastas aasta filmi auhindade jagamise aegu ajakirjandusest lugeda, et nende sünniaasta Eesti parima filmi pealkiri on „In Paradisum”. Asi seegi.
Tegelikult ei ole asi seegi. Asi on tõsine. Filmid on meie olemist loovad ja alal hoidvad tekstid, mis saavad oma ülesannet täita ainult siis, kui neid on võimalik vaadata. Filmilasu arhiiviriiulil on masendav vaatepilt, kui puudub selge perspektiiv, kas ja millal keegi neid näha saab. Olemas on ainult see film, mida aeg-ajalt näha saab ja mis tekitab vaatajate teadvuses resonantsi. Film on jagatud film, või teda ei ole – arhiiviriiulil on see vaid potentsiaal, millel heal juhul küljes silt arhiveerimisnumbriga. Kujutage ette, et lähete raamatukokku raamatuid laenama, ent aastal 1993, romaanivõistluse võitnud teos, mida küsite, on aastal 1994 teadmata tähtajaks kappi luku taha pandud. Ega keegi pole teda ära keelanud, kus sa sellega. Lihtsalt kapi võti on kuhugi kadunud. Raamatu saate ehk naabrimehelt siiski, filmi ei ole kusagilt laenata, kui ise just filmitegija ei ole.
Kelle käes on võti?
On olemas ainult üks institutsioon: Meie ehk Eesti Televisioon ehk uuema nimega rahvusringhääling, kes saab arhiivi kopitama jäänud filmid „olevaks teha”. Ma tean, et on olemas palju põhjusi, miks üht või teist filmi ei ole aastaid või aastakümneid näidatud. Osa puhul on küsimus tehnilises seisundis, teadagi. Ent väga paljude puhul on ilmselt küsimus mõtteviisis – kellele see vana film ikka huvi pakub, paljukest ta vaatajaid kogub. Olen tähelepanelikult jälginud mõttevahetust ajakirjanduses ERRi oleviku ja tuleviku üle. Diskussiooni keskmes on enamasti olnud vaatajatehulga ja programmi sisu vahekorra küsimused, meelelahutuse, uudiste, publitsistika ja kultuurisaadete vahekord. Ma ei mäleta, et ses mõttevahetuses oleks arvestatavalt esile tulnud filmipärandi ja mälu teema, kordagi pole ma neis mõtteavaldustes kohanud sõna „dokumentalistika”. Filmipärandi, sealhulgas dokumentalistika taasesitamise teemat ei saa võrdsustada küsimusega huvigruppidest ja sihtrühmasaadetest – vasakukäelistele golfimängijatele suunatud saatesarja vajadus kuulub täiesti teise kategooriasse. Siin on küsimus selles, kas kultuuri loovad ja alal hoidvad tekstid saavad oma rolli täita või mitte. Taani filmitegijatest on keegi dokumentalistika olemust võrrelnud perekonna pildialbumi omaga. Vanu perepilte vaadates kujundavad ja korrastavad inimesed oma minapilti. Vanu filme vaadates (ja iga film on peale esimest linastust juba vana film) loome ja korrastame rahvana oma meiepilti.
1998. aastal sattusin algaja produtsendina ETV väiksesse stuudiosse salvestama Kanal 2-le toodetud telemängu „Uudistekütid”. Õhku oli stuudios vähe, ent laest vaatasid vastu suletud ventilatsiooniluugid. Kuulsin siis telemaja suitsunurgas lugu vanadest meestest, kes juba pikki aastaid seal lae peal elanud on ning kelle võimuses oleks need luugid avada, et õhk liikuma pääseks. Keegi pole mehi ammu näinud, ent kusagil olevat telefon, millelt neile helistada saab. Kui telefon üles leida, saab meestele teada anda, et külm sõda on lõppenud ja nad võivad oma valvepostilt lahkuda. Olen veendunud, et ka selle ukse võti, mille taha riiulitele on unustatud kümned ja kümned eesti filmid, on samade taatide käes hoiul. Olen valmis appi tulema, et mehed ja võti üles leida. Meie televisioon ju, meie filmid.