Mulle meeldivad tekstid, mis liiguvad justkui eikuskilt eikuhugi, millel pole algust ega lõppu. Need on nagu ühest pikemast elu- ja tekstivoost välja tõstetud, nagu oleks aiakääridega lõigatud jõekesest või ojast lõiguke ja see püünele tõstetud nii, et kohin ja mühin ja vee vool on alles, kuigi vesi voolab koha peal kuhugi (merre) jõudmata.

Mis on teadvuse vool, seda ma õieti ei tea. Teadvus ei voola, vaid hüpleb sinna ja tänna. Alain Mabanckoul (sünd 1966) on kah miskit sorti vool, mille kohta võib öelda „lobe loba“. Mees räägib, mis sülg suhu toob, aga teeb seda võluvalt. Parem targa mehe loba kui kammitsetud ja piiratud onksi tõsine ponnistus.

Mabanckou 2005. aastal ilmunud romaan „Katkine Klaas“ seisab kahel vaalal. Kõigepealt Kongo, kust kirjanik on pärit ja mis on talle nostalgiaallikas. 1980. aastate lõpus alustas Mabanckou juuraõpinguid Prantsusmaal, praegu elab ta USAs. Tema Kongo on imaginaarne maa nagu mõnel ladinaameerika maagilisel realistil, kuid Mabanckou ei taha maag olla, pigem jutuvestja ja vembuvana. Kirjandusõppejõuna (või enne seda) on ta tõmmanud endasse maailmakirjandust nagu käsn, aga pole tolle suhtes üleliia aukartlik. Nii puistab ta varrukast detaile vene klassikutelt: näiteks saalivad ringi surnud hinged ja mõni mats on alandatud ja solvatud. „Katkise Klaasi“ vaalad on niisiis Kongo ja maailmaliteratuur, Aafrika kirjandus muidugi ka. (Küllap on õigustatud tõlkija Ulla Kihva nõks, et osa Aafrika kirjanduse allusioone on asendatud meile tuttavama kirjanduse tsitaatide, viidete ja vihjetega.)

Kuna tekstis pole ühtki punkti, voolab see nagu üks lõputu lause, mis toob kohe meelde László Krasznahorkai „Viimse hundi“, mis on ka üks pikk lause jutustuse mahus (suurepärane tekst). Sarnane on seegi, et jutustaja istub kuskil väikses mõttetus baaris ega tea õieti isegi, miks ja mida räägib, on kuidagi lihtsalt sattunud rääkima, nagu baaris ikka juhtub. Tunnetus on aga teine: Krasznahorkail on mingi maailmalõpumeeleolu sügav melanhoolia, Mabanckoul aga pöörane travestia, absurd, mis toob meelde pigem keskaegse karnevali või isegi commedia dell’arte. Erinevalt Krasznahorkaist on Mabanckou oma jadateksti siiski liigendanud plokkideks ja peatükkideks, kuigi ega uues peatükis midagi uut ei tule. Ehk on see olnud lihtsalt kirjaniku kirjutamispaus ja järgmisel päeval on ta samast kohast jälle hoogsalt punuma pannud.

Tahtmatult (ilmselt seetõttu, et lugesin hiljuti netist juppi) meenub ka James Joyce’i tekstivoog „Finnegani peied“ (või „Finnegani ärkamine“, nagu seni on tõlgitud, aga vana lorilaul, kust fraas pärit, viitab siiski peiedele: „there’s lots of fun at Finnegan’s wake“), kus samasugune pidurdamatu elaan ja kaos ja pidu katku või siis matuste ajal. Ma ei usu, et see on juhus. Pistaksin siia otsa veel Nikolai Baturini „Leiud kajast“. Tõsi, sõnaloomet või väänamist Mabanckou otse ei harrasta, kuid klassikast pärit fraaside modifitseerimises on meie kirjaniku teosega miskit sarnast. Ning veel tuleb meelde üks kõrtsukirjanik, kellest Mabanckou teab ilmselt sama vähe kui Baturinist, ja see on Krakówi Marcin Świetlicki. Tolle detektiivist peategelane istub samamoodi kõrtsus ning laseb lugudel ja lahendustel lihtsalt enda juurde tulla. Ometi on ta keskpunkt, olemise lukk, kes hoiab kõiki ja kõike koos.

Kuna Mabanckou tekst on viiteid maailmaklassikale kubinal täis, siis kas tahab ta end ehtida võõraste sulgedega ja edvistab nagu mõni sapikas (sõnast SAPE ehk Stiilsete ja Autoriteetsete Persoonide Esindus)? Minu meelest mitte: Mabanckou tunneb end suurte surnute seas lihtsalt hästi. Ta on orgaaniliselt sulandanud kokku oma kaks maailma. Samal ajal on Mabanckou ulakas nagu koolipoiss. Kogu teksti taga on naer, kuid ta ei lagista ega ole pahatahtlik, pigem on see vaikne ja empaatiline.

Suure mõnuga kasutab Mabanckou sõna „neeger“. Neeger võib seda endale lubada, ka näiteks Tarantinol sõimavad neegrid üksteist nigeriteks. Mabanckou neegrinaljad on südamlikud, aga väikeste soolaterakestega. Tegemist on staariga, kes võib president Emmanuel Macroni pakkumise juhtida frankofoonia mõttetalguid hooletult tagasi lükata, kuid samal ajal võtta poliitika ja kolonialismi pärandi teemal meelsasti sõna. Presidendi ettepaneku puhul osutas kirjanik, et frankofoonia on siiski kolonialismi jätk. See ei takista tal aga „Katkises Klaasis“ irvitamast Kongo korrumpeerunud diktaatori üle, kes kirub kolonialismi populistlikult häälte nimel.

Kui lugu ei ole ja karakterid on skemaatilised, rohkem nimed ja karikatuurid kui inimesed, siis mis tekstis üldse on? On fragmendid ja anekdoodid. Ja midagi veel. Ilmselt on see Kongo fluidum (ja maailmaliteratuuri hõng). „Katkine Klaas“ on näide, et meil ei pruugi varsti enam olla palju ühe või teise kultuuri või kirjanduse raamatuid. Inimesed liiguvad ja kultuurid sulanduvad, eesti kirjanduseski on hulk tekste, mis on kirjutatud Hispaanias või Tenerifel või Pariisis või Londonis ja need ei ole reisiraamatud, vaid ilukirjandus. On siis „Katkine Klaas“ nüüd prantsuse või kongo kirjandus? Ei teagi. Justkui mingi maailmakirjandus. Nii et üheaegselt ja loomupäraselt võidakse kuuluda mitmesse kultuuri ja teha korraga mitme rahva kirjandust.