Segregatsioon ehk inimgruppide eraldatus teatud tunnuste lõikes, nt rahvus või sotsiaal-majanduslik staatus, leiab aset eri eluvaldkondades, olgu selleks kool, töökoht, elukoht, suhtlusringkond või vaba aeg. On täheldatud, et segregeerumine ühes valdkonnas kandub üle teistesse ja niivõrd sügavast segregatsioonist on väga raske välja pääseda. Näiteks kui ühes elamupiirkonnas on ühe rahvusgrupi suurem kontsentratsioon, tekib sinna piirkonda vastav etniline infrastruktuur, mis tähendab, et seal on vastavale grupile meelepärased kauplused, meelelahutusasutused jms, need omakorda loovad etnilisi töökohti, koolides ja lasteaedades saab oma rahvuskaaslastega suhelda jne.
Lapsed saavad tihti hariduse samas piirkonnas, kus nad üles kasvavad. Kuna kuulumine etnilisse vähemusgruppi ja madalam sotsiaal-majanduslik staatus pahatihti kattuvad, siis võib juhtuda, et kooliharidus ei ole vähemuste suure osakaaluga piirkonnas nii hea kvaliteediga kui mõnes teises piirkonnas, kus jõukamad inimesed saavad endale lubada erakoole või toetada koole paremate õpetajate leidmisel. Kehvem haridus vähendab ülikooli pääsemise võimalust ning sellega koos kaob lootus edaspidi tasuv töökoht leida, mistõttu vähenevad elukoha valiku võimalused ning suureneb tõenäosus jääda elama samasse piirkonda, kus üles oli kasvatud. Selliselt kanduvad segregatsiooni mustrid edasi üle mitme põlvkonna, moodustades segregatsiooni nõiaringi, mis hõlmab kõiki inimelu aspekte.
Elukoha segregatsioon oli Nõukogude perioodil Eestis, sh Tallinnas, väga väike, kuna toimus riiklik eluasemeturu juhtimine, planeerimine ja elamute ehitamine. Samuti oli tööle suunamise tõttu vähe võimalusi oma elukoht ise valida ning tulemuseks olid sotsiaalselt ja etniliselt mitmekesised linnaosad. Pärast taasiseseisvumist püsisid need mitmekesisuse mustrid veel ligikaudu dekaadi – oli aeg, mil rahval oli ebakindlus tuleviku ees ning majanduslikud võimalused olid veel kesised. Seejärel majandusolukord stabiliseerus, hakati ehitama uusi elumaju ja pakkuma eluasemelaenu ning soodsamad olud lükkasid hoo sisse elukohavahetusele ja sellega seoses kiirele segregatsiooni suurenemisele.
Vaba aja keskkond
Tänapäeva tarbimisühiskonnas on vaba aeg inimeste elus järjest olulisem ja vaba aja veetmise võimalused on mitmekesistunud. Kuidas ja kellega vaba aega veedetakse, mõjutab inimeste enesehinnangut, identiteeti ning eluga rahulolu. Vaba aja valdkond on segregatsiooniuuringute seisukohast seepärast huvitav, et see on ideaalne keskkond, kus rahvustevahelised suhted võiksid tekkida. Kuna elu- ja töökohas ei saa valida inimesi, kellega kokku puututakse, ka kodu- ja töökoha vahetamine on võrdlemisi kulukas ja riskantne, siis vaba aja veetmist iseloomustab vabatahtlikkus ning sellealast tegevust valitakse ja vahetatakse kergemalt. Just vabatahtlikkuse alusel ja vabas õhkkonnas saavad tekkida mõtestatud positiivsed rahvustevahelised kontaktid. Teisest küljest on ka siin takistavaid tegureid. Esiteks võib kontaktide tekkimist takistada kaudne või otsene rahvusvähemuste diskrimineerimine, teiseks võivad rahvusrühmade vaba aja veetmise eelistused erineda, mistõttu ei satuta tegutsema samas kohas, kuigi just see on integratsiooni eeltingimus.
Oma doktoritöös olen otsinud vastuseid küsimustele, mida teevad vabal ajal Eestis elavad eestlased ja venelased, kuidas tegevusviisid on ajas muutunud ning milline on nende seos elukoha segregatsiooniga. Siinkohal tooksin välja ka kaks põhimõistet – segmentatsioon ja segregatsioon. Segmentatsioon tähistab struktuurseid erinevusi, näiteks kui üks rahvusrühm külastab teatreid ja teine kinosid. Siit on näha, et kui tegevused ise on erinevad, siis ei ole võimalik teise rahvusrühmaga kohtuda ja suhtlust alustada. Mõiste segregatsioon osutab ruumilisele lõhele, näiteks kui kaks rahvusrühma käivad küll teatris, kuid üks rühm külastab üht teatrit ning teine teist, nii et ruumilist kokkupuudet ei toimu hoolimata sellest, et tegevus ise on sama.
Analüüsi käigus selgus, et nii sissetulekute ebavõrdsus kui ka eluasemesegregatsioon on taasiseseisvunud Tallinnas kasvanud kiiremini kui teistes postsotsialistlikes riikides. Eestlased kohanesid paremini tööjõuturu transformeerumisega ning kui võimalus avanes, hakkasid nad etnilistest vähemustest suurema tõenäosusega liikuma parema kvaliteediga elukohtadesse nii südalinnas kui ka eeslinnades. Venekeelsed vähemused jäid Tallinna linnaosadesse, kus oli suur venekeelse elanikkonna osakaal ja rahvuslik infrastruktuur (vene õppekeelega koolid ja vaba aja veetmise võimalused), ning isegi eeslinnapiirkonda liikudes valisid nad peamiselt selliseid satelliitlinnasid, kus elas juba suhteliselt palju rahvuskaaslasi.
Kokkuvõttes selgus, et elamine oma rahvusrühmaga lähestikku ning sellises piirkonnas, kus on juba loodud etniline infrastruktuur, on tähtis tegur, mis mõjutab vähemuste elukoha mobiilsust. Mida rohkem on linnaosad etniliselt segregeerunud, seda tugevam on sealne etniline infrastruktuur ja seda enam veedavad vähemused aega oma rahvuskaaslastega. Samuti suurendab see vastava etnilise rühma koondumist antud linnaossa, kuna eluks vajalik on oma keeles ja oma eelistustele vastavalt juba loodud. Käima on lükatud segregeerumise pall, mis iseennast võimendab ning ulatub läbi mitme põlvkonna.
Teiseks selgus, et etniline vaba aja segmentatsioon ehk struktuurne erinevus vaba aja tegevustes on Eestis tervikuna levinud ja püsiv. Eestlased osalevad rohkem vaba aja tegevustes kui mitte-eestlased, seda eelkõige kultuuriliste tegevuste osas (teatri, kino, kontsertide, muuseumide külastused) ning see on seotud eelistuste erinevustega, mitte rahvusvähemuste marginaalse positsiooniga ühiskonnas. Ainus populaarne vaba aja tegevus, milles osalevad võrdselt nii eestlased kui ka mitte-eestlased, on looduses aja veetmine. Seega on seal potentsiaalne võimalus rahvusrühmadel kohtuda ja suhelda.
Kui vaadelda vaid Tallinna, kus rahvuslik koosseis on peaaegu võrdne, siis seal oli 2010. aastaks vaba aja segmentatsioon kadunud. See on esmane tingimus selleks, et integratsioon saaks toimuda. Ometi näitas kolmas uuringutulemus, et kuigi tegevused on muutunud sarnaseks, toimuvad need eri kohtades. Segregatsioon ilmneb geograafilistelt eri tasemetel: linnaosade ja vaba aja veetmise asutuste lõikes ning isegi ühe ürituse raames. Etniline homofiilsus ehk soov olla koos omasarnastega on tugev ja sellest on raske läbi murda, kuna inimesed eelistavad püsida oma mugavustsoonis ega soovi ennast seada võimalikku ebamugavasse olukorda, kulutada lisaenergiat. Seega on Tallinnas levinud etniliselt jagunenud vaba aja veetmise kohad. Tihti eristab neid miljöö ja atmosfäär, kuna eestlaste ja venelaste eelistused erinevad. Isegi kui esineb kohti või üritusi, kus osalevad eestlased ja venelased, kiputakse suhtlema oma rahvuskaaslastega. Siin on mõjuvaks faktoriks keelebarjäär, kuna võõrkeeles rääkimine pole eelistatud olukorras, kus soovitakse lõõgastuda ning sõpradega meeldivalt aega veeta.
Siiski täheldasime ka mõningaid märke etnilisest interaktsioonist ning kindlate kontaktide loomisest. Need said teoks kolmes olukorras. Esiteks, kui sooviti kogeda tavapärasest erinevat vaba aja keskkonda, näiteks noored eestlased, kes jahtisid eksootilisi kogemusi. Teiseks tekkisid kontaktid eestlaste ning tugevalt assimileerunud venelaste vahel, kes rääkisid peaaegu puhast eesti keelt ja distantseerisid ennast nn tüüpilisest venelasest ning eelistasid rohkem eestipäraseid vaba aja veetmise kohti. See näitab, et integreerumise asemel on Eesti ühiskonnas eelistatum assimileerumine – sellised vähemusrühmade esindajad võetakse suurema tõenäosusega oma seltskonda. Kolmas olukord oli vastastikune kasusaamine või ühise eesmärgi poole püüdlemine. Näiteks kui rannavõrkpalli mängides jääb mängijaid puudu, siis võetakse teisest rahvusest mängijaid juurde.
Isegi kui vaba aja tegevuses on segmentatsioon suures osas kadunud, s.t eri rahvusest inimesed sisustavad vaba aega ühtmoodi, siis segregatsioon on endiselt kõrgel tasemel, mistõttu rahvusrühmade omavaheline suhtlus jääb väheseks. See on seotud nii eluaseme segregatsiooni kui ka inimeste eelistustega. Kuna palju veedetakse aega oma kodu ümbruses, siis tekivad sama piirkonna elanikega tihedamad kontaktid. Kui tegu on linnaosaga, kus on ühe rahvuse ülekaal, tugevneb etniline võrgustik ja suhteid teise rahvuse esindajatega tekib vähe. Kultuuriline taust ja igapäevane keskkond kujundab harjumusi ja eelistusi ning jäädes peamiselt suhtlema ühe rahvusrühmaga, need eelistused ka ei muutu.
Segregatsioon on väga püsiv nähtus, mis põimub läbi kõigi eluvaldkondade. Vaba aeg on aga suurepärane keskkond, kus suhtlust ja sellega koos integratsiooni saab suurendada. Mida on võimalik ette võtta, selleks et eri rahvustest inimesed ühisel üritusel osaledes ka omavahel suhtleksid? Kindlasti ei ole kiiret lihtsat lahendust, samuti ei saa loota, et paar suurt üritust, kuhu eri rahvused kokku tuuakse, lahendaksidki probleemi. Pigem peaks korraldama kõikidele rahvusrühmadele atraktiivseid väikseid üritusi, kus kohale tulnuid motiveerib ühine eesmärk. Pidev vabatahtlik, sisemiselt motiveeritud, eesmärgistatud ja loomult positiivne kontakt rahvusrühmade vahel on moodus üksteise suhtes tekkinud eelarvamuste hajutamiseks ja suhtlusvõrgustike mitmekesistamiseks, selleks et astuda sammuke segregatsiooni nõiaringist väljumise poole.
Artikkel põhineb mais kaitstud TÜ inimgeograafia ja regionaalplaneerimise eriala doktoritööl „Understanding the vicious circle of segregation: The role of leisure time activities“ („Segregatsiooni nõiaring ning vaba aja tegevuste roll selles“, juhendaja prof Tiit Tammaru).