Festival „Barbar Feast“ 7. – 8. VI Maramaal.

On iseenesest paradoksaalne, et metal’ist on saanud üks kõige teatraalsemaid muusikavorme. 50 aastat tagasi formeerus USAs heavy metal’i ja Euroopas hard või heavy rock’i nimetuse all käre ja vali rokk, mille esialgne ideaal oli olla lihtne, siiras ja jõuline. Samal ajal vastanduti segasele psühhedeeliale, keerukale progerokile, totrale glam rock’ile ja tühisele popmuusikale, mida esitades tavatseti kanda veidraid väljakutsuvaid kostüüme. Heavy metal’i ja hard rock’i viljelejad kandsid aga demonstratiivselt lihtsaid, proletaarlaserõivaid, T-särke, kampsuneid ja teksaseid, hiljem küll ka veidi värvilisemaid kostüüme. Asi muutus aga 1970ndate teisel poolel, kui kuulsaks sai briti ansambel Judas Priest, kes kandis esialgu homokultuurist tuntud naiselikke kostüüme, et siis äkki pöörduda sadomaso nahkrõivaste, needitud randmepaelte, piitsade, mootor­ratturimütside ning liibukate manu. Seda hakkasid kopeerima sajad teised metal-bändid, kellest paljud lisasid nii kostüümidesse kui ka lavaetendustesse uusi elemente. Metal kipub ikka äärmustesse ja nii on läinud omamoodi ekstreemsusse nii kostüümid kui mõnel puhul ka lavalised etendused, aga see on ehk isegi möödapääsmatu. Vormilisest mitmekesisusest hoolimata ei ole metal puht muusikaliselt hirmus põnev nähtus. Seetõttu on vaatemäng enamasti vajalik.

Tartu lähedal Maramaal kohaliku mootorrattaklubi väikesel platsil toimunud metal’i- (ja ka pungi-) festival kujunes subkultuuridele iseloomulikuks: ansambleid oli palju (21), aga publikut ehk isegi vähem kui bändides liikmeid kokku. Esinejad hinnaalandust ei teinud, kõik esinesid heal tasemel. Seetõttu pole muusikakriitika siin nii hirmus vajalik. Palju huvitavam oli vaadata, kuidas kõik välja näeb.

Reedel kell 17 alustanud Zacks esindas moodsat, aga traditsioonidest lugu pidavat hard rock’i ja laval midagi erilist ei korraldanud. Küll aga tegi show’d järgnenud Teravmoon oma voodoo’like kostüümide, näomaalingu ja totrate tekstidega. Muusikaliselt oli Teravmoon üks festivali primitiivsemaid, seega väljanäitus aitas.

Eepilist ja progelikku hevit viljelev Jadira oli riietunud lihtsalt, aga laulja Ott Pabbo Meat Loafi võtmes poosid ja ilmed olid eraldi vaatamist väärt. Palav ilm muutis tema olemise eriti melodramaatiliseks. Huvitavamad kostüümid kuluksid marjaks ära.

Hoopis vastupidise suhtumisega oli speed metal’i bänd Tankist. Pseudomilitaarsetesse ühtlustatud kostüümidesse riietunud kõhnad kutid andsid nurgelisi liigutusi tehes vihaselt ja teravalt tuld. Ei karda noored mehed isegi palavust, publiku huvipuudusest rääkimata.

Festivali peakorraldaja Madis Velströmi üks bändidest, thrash’i-poolset robustset metal’it viljelev Intact esines traditsioonilisemas, 25 aastat tagasi olnud grunge’i-ajastu vormis: pikad juuksed, T-särgid, poolikud püksid jne. Sisuliselt sama vana bänd, ugrilikku tatsavat heavy rock’i viljelev Taak (1990ndatel tuntud Dawn Of Gehenna nime all) ei teinud ka laval suurt revolutsiooni, laulja Mart Kalvet sai aga oma samurai­patsi vehkida omajagu. Kalveti vana bänd Herald, nüüd välimuselt noort Udo Dirkschneiderit meenutava Sven Varkeliga esireas, esitas väga stiilse 1980ndate alguse heavy metal’i show (kõik need tobenaljakad poosid, koogutamised, kitarridega vehkimised jne), kuigi pillimehed on juba hallid ja habemega.

Päeva lõpetas üks Eesti populaarsemaid punkbände, igihaljaste hittidega („Pohmakaga tööl“, „Raske lapsepõlv“, „Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön“, „Surm tappis ära“) rahva südamed võitnud Kurjam ei olnud just väga äksi täis, igatahes vaatemängu eest pidi hoolitsema peamiselt laulja-kitarristi Siguse sinine maikasärk ja sama värvi sokid. Ühte lugu mängiti kogemata kaks korda, nii et suhteliselt vähese etenduse põhjus oli tõenäoliselt liiga varajane hommiku­tund. Silma looja vajumisest päästis bändi trummar, kes suvatses palja üla­kehaga ahvi moodi oma pillide tagant välja hüpata, et pätsata Siguse selja tagant lonks õlut.

Laupäeval keset kuuma päeva pidi lavale ronima Leedu trio Motörizer, mis – nagu tark inimene võib oletada – on legendaarse briti metalhiiu Motörheadi tribuutbänd. Väliselt oli bänd üsna Motörheadi-sarnane. Jõmakas laulja-bassist, raudrist kaelas, padrunivöö peal, plõnnis nina taeva poole suunatuna pilli ja jõmistas Lemmi Kilmisteri kuulsamaid lugusid. Kitarrist oli ka stiilselt nohiklik. Ainult trummar ei näinud Philthy Animali moodi ropp vunts välja. Leedulastel puudus muidugi mootörpeade bravuur ja rämedus, muidu olid kenad poisid.

Ega eestlaste sotskriitiline punkbänd SS Robot olnud ka vähem tore. Dekoratsioonide mõttes oli SS kõige rikkalikum. Lava ees oli nii bändi plagu kui ka loosung „Maha Balti parunid, maa töörahwale“. Kas süüdi oli palavus või hõre rahvahulk lava ees – bändi terroristi­maskiga laulja eriti ei liikunud ega ka nüpeldanud kedagi oma sinimustvalge kurikaga, kuigi igaks juhuks pani üheks lauluks pähe rohelise kiivri.

Nimi Sons of Stan kõlab mitmemõtteliselt, aga tegemist on siiski stiilse grunge’i-bändiga üle-eelmise kümnendi võtmes (justkui Pearl Jami ja Soundgardeni hübriid). Sama tabav oli ka välimus ja lavaesinemine: pikad juuksed, säärteksad, jõnksutav-hüplev koreograafia.

Deformation ja Dreadpin on mõlemad noored ja ägedad, kuid visuaalselt siiski surmigavad bändid. Põhimõtteliselt oleks seda ehk ka soomlaste hardcore punk või metal punk Bob Malmström, kui nad oleksid laval esinenud samade riietega, millega muidu ringi jalutavad. Laval meeldib see bänd vägagi tõenäoliselt esteet-hedonist Arni Alandile: laulja kannab šikki musta ülikonda, teised vesti ja rohelisi pükse.

Madis Velströmi teine bänd Külmking kõlab paljuski nagu noor Metsatöll ja uljas ugri-metal tingis ka mehelikust jõust pakatava esinemise, millega ürgkarvane Velström hätta ei jää.

Muusika ja kunsti ning üldse kultuuri piirest lahkuda üritav black metal on algusest peale olnud väga teatraalne formaat. Selle ainus esindaja festivalil, ülejäänud ürituse kuidagi nukralt põõsa vilus veetnud Süngehel ei vedanud alt. Corpsepaint ehk „kole“ näomask ees, mustad riided seljas, söekarva pikad juuksed jne. Lauljatar Caddy võttis Leedi MacBethi stiilis poose, tegi kurba nägu ja kähistas mikrofoni „Satanic god!“. Väga lõbus.

Lõbus oli muidugi ka Piiteri folk metal’i nelik Woodscream, kes erinevalt kõikidest Eesti bändidest panustas estraadlikkusele, maitsevääratustele ja lihtsale seksikusele. Lolitalikku ruudulist miniseelikut kandev Valentina Tsõganova hüppas laval ringi, hõikus rahvast lähemale ja puhus falloslikku plokkflööti. Väga kena vaheldus macho-mürgitusele.

Karust pungi ja metal’i vahepealset rokki tegev Redneck Rampage torkas silma pigem oma T-särkidega. Nimelt oli laulja särgil tekst „Big man 01“ („Suur mees 01“) ja kitarristil „Y’all need Jesus!“ („T’kõik vajate Jeesust!“). Õige!

Üle 20 aasta heavy metal’i kiirust ja paganliku black metal’i intensiivsust ühendanud Tharaphitat oli ka nüüd ilus vaadata. Kuuiku liider Ants Lill on oma viikinginäoga endiselt võluv, lummav on näha musta riietatud viit kitarristi ühes reas sünkroonselt liikumas.

Veerand sajandit tagasi Tartus alustanud Tallinna industriaalse projekti Pedigree peamine point on ikka sanchopanzalik frontman Bonne. Tema traagika väljendub igas grimassis, karjatuses ja higitilgas. Siin pole mingit purunematut masinat, wannabe-jumalat või regilaulu jorutavat ürgsõdalast, vaid tänapäevane eesti mees oma piinade ja umbteedega.

Kogu festivali oleks peaaegu lõpetanud The Belka, paljuski Turisti ja Singer Vingeri traditsioone jätkav punt. Kuigi laulja Ivo Orav on ka juba hall ja wanaisa habemega, silkas ta oma riivatus šoti kildis (mille all kindlasti aluspükse polnud) ringi ja ajas segast nagu noor Hardi Volmer. Pulli kui palju, jäi kõvasti ülegi.

Aga festivali lõpetas ikkagi Lemmi Kilmisteri vaim elik Motörizer ronis ootamatult ise pühapäeva varahommikul lavale, et poleks mingit magamist kuni … Ah, keda huvitab.