Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Luule Epner on olnud minu õpetaja ja kolleeg. Nii on kombeks selliseid lähisuhtest võrsunud arvustusi alustada. See ülestunnistus peaks lugejale märku andma kirjutaja ja arvustatava objekti autori lähedasest suhtest, mis peaks justkui välistama objektiivse kriitika, olgu siis viisakusest (kes see ikka oma akadeemilist ema lööb!) või pimestavast mõjuängist. Kuid miks välistada vastupidine: õpilane püüab mõjuängist välja pääseda või lihtsalt tõestada oma intellektuaalset üleolekut õpetajast?

Nii või teisiti, need suhted on olemas ja küllap need ka kuidagi mõjutavad, kuigi ei tea veel, kuidas. Vabanduseks ütlen siiski, et kuna Epner on 1992. aastast Tartu ülikoolis juhtiva õppejõuna teatriteadust õpetanud, siis ongi Eestis keeruline leida inimest, kellel oleks teatriteaduslik kompetents ja seejuures puuduks kokkupuude Epneriga.

Mis raamat see on? Autor ise väidab raamatu eessõnas (lk 7), et see on saanud alguse paarkümmend aastat tagasi, kui ta kirjutas esimesed artiklid Madis Kõivu näidenditest ja Mati Undi lavastustest. Need kaks empiirilist fookust – Kõivu näidendite maailmalikkus ja Undi lavastustest mängulisus – hakkasid kujundama ka selle teose teoreetilist raamistikku, mille võib tingimisi koondada mõiste „mängitud maailm“ alla. Epner lähtub käsitlusest, et teatris ja draamas toimub maailmade ehitamine mängu kaudu ehk tegemist on mängitud maailmadega.

Teos jaguneb kolmeks mahukamaks peatükiks: teoreetiliseks sissejuhatuseks „Maailm ja mäng“ ning peatükkideks „Madis Kõivu maailmad“ ja „Mati Undi teatrimängud“. Nagu näha, on teose struktuur kaunilt maailma ja mängu vahele pingestatud. Interluudiumidena on teise ja kolmanda peatüki järele paigutatud nummerdamata artiklid Nikolai Baturini näidenditest ja Tiit Ojasoo esimestest lavastustest. Nii satuvad Kõivu ja Baturini draamad rohkem maailma fookusesse ning Undi ja Ojasoo lavastused mängu fookusesse.

„Mängitud maailmad“ ei ole siiski ainult nimetatud kirjanike-lavastajate loomingu analüüs, vaid palju ambitsioonikam projekt – see on teatri kui fenomeni ontoloogiline ja epistemoloogiline uuring, mis on tõukunud empiirilistest näidetest või mida need näited on illustreerima valitud. Epneri analüüside alt kumab pidevalt teda justkui pealis­ülesandena saatev küsimus „Mis teater on?“ või „Millised teatrid olla võiksid?“. Nii nendib ta Kõivu analüüsides: „Teater [—] võib selles valguses olla üks inim­eksistentsi essentsiaalseid metafoore, millesse on kätketud vaatamine nii nägemise kui ka mõistmisena“ (lk 131).

Nimetasin raamatu Epneri kauamängivaks, sest see koondab rohkemgi kui 20 aastat „teatritööd“. Epner on „Mängitud maailmadesse“ sünteesinud mitte ainult eelnimetatud kirjanike ja lavastajate vaatlused, vaid kogu oma teatrialase elutöö ja eruditsiooni. Keda üksikkäsitlused niivõrd ei huvita, see võib lugeda teost teatriteoreetilise käsitlusena, edasiarendusena Epneri „Draama­teooria probleemidele“ (I osa – 1992, II osa –1994).

Olles kolleegi kirjutistega hästi tuttav, jälgisin tähelepanelikult ka ta brikolaažitehnikat: võtteid ja strateegiad, kuidas ta oma vanemaid artikleid liitis, ümber kirjutas ja kontseptuaalseks tervikuks sulatas. Nimetasin raamatu Epneri maailmaks (mitte maailmadeks), sest minu meelest moodustavad tema akadeemilised tööd sidusa terviku, kus alati on tuvastatav autori esteetiline maitse, intellektuaalsed huvid ning diskursiivne käekiri. Pole üllatav, et seda maailma raamivad, sisustavad ja kujundavad suuresti Kõivu ja Undi maailmad.

Mis maailm see on? Esiteks: Epner on kokkuhoidlik tekstikangur. Tema tekstide täpsust ja isegi kokkuhoidlikkust võib imetleda, aga sellest on ka palju õppida. Naljatamisi võib tema stiili seostada nõukogudeaegse paberi­puuduse ja avaldamiskohtade nappusega, aga ka nüüdisaegse ökoloogilise või humanistliku hoolivusega. Kõik need aspektid innustavad järele mõtlema, kas intellektuaalse jalajälje kasvatamise ambitsioon kaalub üles ökoloogilise või potentsiaalse info(müra) jalajälje.

Epner taaskasutab hoolikalt mõttekaaslaste ideid ning põimib eesti teatrikultuuri kokku rahvusvahelise kunsti­teaduste diskursusega, luues tihedaid kirjeldusi ja nappe tabavaid konstateeringuid. Siin on lauseid, mille võib üliõpilastele etlemiseks sobiva ilusa kõla ning täpse formuleeringu pärast pähe õppida, nagu näiteks: „Undi teatris murdus toonane modernistlik esteetika läbi post­modernse maailmataju prisma“ (lk 163).

Marek Tamm on Epneri monograafiat Postimehes juba arvustanud* ning toonud seal leebelt esile ka mõned küsitavused. Kuna minul võttis „Mängitud maailmade“ läbitöötamine oodatust kauem aega, siis saan neile küsitavustele ise vastata. Tamm seab kahtluse alla mõiste „fiktsionaalne maailm“ funktsionaalsuse, leides, et igasugune maailm võib olla fiktsionaalne, „sest pole tervikuna kunagi tajutav ja eeldab seega kujutlusvõime rakendamist“. Epner on sellele intrigeerivale väitele juba esitanud „eelduse“, nentides: „Kõivu „aja- ja kohavaimudest“ sõltuv reaalsus on üsna lähedane sellele, mida Elana Gomel nimetab konsensuslikuks reaalsuseks: see on antud ajas ja kultuuris domineeriv (sic! – A. S.) kultuuriline mudel, mida usutakse õigesti peegeldavat füüsilist universumit – ning just selle mudeliga suhestuvad kirjandustekstid (Gomel 2014: 30)“ (lk 124). Niisiis, kui Tamm rõhutab maailma kujutluslikku, siis Epner hoopis selle kokkuleppelist loomust, mis ongi teatrile ja mängule väga omane.

Tammele ei imponeeri väga ka Epneri käsitluse „fenomenoloogiline alatoon“, teda huvitaks rohkem „hermeneutiline tõlgendus“ ehk tähenduste jaht. Epner tunnistab saatesõnas (lk 7) oma teooria fenomenoloogilist vaatenurka, kuid rõhutab edaspidi nii Kõivu kui ka Undi loomingu tähenduslikku ambivalentsust: „Kumbki ei ole eriti selgetähenduslik, mõlemad küsimustavad tähendust ja tähistamist“ (lk 151). Kõivul on küll iha tähenduse järele, kuid tähenduse äratundmise ainus järelm on tihti see, et äratundmine on ära tuntud, kuid tähendus mitte. Ka Kõivu enda teatrimõistmist peab autor lähedaseks fenomenoloogilisele filosoofiale (lk 130). Unt seevastu ei taha vaatajale tähendust kätte anda, vähemalt mitte üht ja mitte kauaks. Sellest tulenevalt oleks ootamatu, kui Epner püüaks lugeda oma uurimisobjekte vastukarva ning inkrimineerida neile üht kindlat tähendust. Pigem vastupidi, kui nendib, et Undi vaimsele virgeolekule kutsuvat küsitlemist ja kahtlemist võikski nimetada tema sõnumiks (lk 221).

Oletan, et just see tähenduste käest libisemine (s.t ka metoodika ja teooria suutmatus) on Epnerit nii pikka aega Kõivu ja Undi, aga ka teiste nendesarnaste autorite juures köitnud, pole talle rahu andnud ega anna edaspidigi. Vaatamata fenomenoloogilisele vaatenurgale ei kanna Epneri teksti aga fenomenoloogiale tihti omane voolav tajuakt, vaid range küsitlev metodoloogia, süsteemne läbimõtlemine. Kohati meenutab see raamat autori donquijotelikku võitlust mateeria ja tähenduste stiihiaga, kuid ta tuleb sellest võitlusest võitjana välja.

* Marek Tamm, Vikerkaar loeb. Me vajame uusi Madis Kõivu lugemisi. – Postimees, 3. V 2019.