Mihhail Idov, praegu Berliinis elav Vene-Ameerika proosakirjanik, stsenarist ja režissöör, saabus Tallinna oma filmi „Humorist“¹ esilinastusele. Ühtaegu Tallinna esilinastusega hakkas ETV+ näitama seriaali „Optimistid“, mille stsenaariumi kaasautor on Idov. „Humoristi“ otsisin üles internetist. „Optimistid“, mis pole kuigi optimistlik seriaal 1960. aastate noortest Nõukogude diplomaatidest, kes naiivselt uskusid Hruštšovi sulasse, oli minust kuidagi mööda läinud. Vaatasin seda alles pärast intervjuud. Ent selleks otseselt valmistudes lugesin läbi Mihhail Idovi jutustuse „Kohviveski“ („Кофемолка“).

Kuivõrd „Kohviveski“ on autobiograafiline?

Vahest 60% ulatuses. Meie Liljaga (Mihhail Idovi abikaasa ja tema stsenaariumide kaasautor – B. T.) avasime tõepoolest kohviku. Elus aga ei lõppenud see kõik kaugeltki nii katastroofiliselt nagu jutustuses. Isegi üpris igavalt. Meie kvartalis alustati tohutut ehitust. Saime aru, et kuni see kestab – kestis aga aastaid –, jääb kohvik kahjumisse, ja me panime selle kinni. Igal juhul sain ma küllalt materjali, et kirjutada veendunult sellest, kuidas paistab elu välja teiselt poolt letti. Nagu hiljem selgus, oli see jutustus Venemaa jaoks oma ajast ees, sest umbes kolm aastat pärast selle ilmumist hakkasid kõik noored inimesed, nagu jutustuse tegelasedki, kohvikuid avama.

Kas teie kuulute põlvkonda, kes astus ellu juba postkommunistlikul ajastul?

Ei kuulu. Olen 42aastane ja mäletan NSV Liitu väga hästi. Kui Läti kuulutas välja iseseisvuse, oli mul aastaid 14 ja liidu kokku langedes 15. Minu suur lünk postsovetliku ajaloo tundmises on just 1990ndad aastad. Mul on üsna ähmane ettekujutus sellest, mis toimus umbes aastail 1992–2000.

Mu vanemad sõitsid Lätist USAsse 1992. aastal, kui oli liidust lahkumise haripunkt.

Vaatamata sellele, et olen sündinud Lätis ning ka mu vanemad olid seal sündinud, peeti meid Lätis okupantideks, kuna vanaema koos vanaisaga olid saabunud Lätisse pärast 1945. aastat.

1980ndate lõpul ja 1990ndate algul haaras kõiki Nõukogude vabariike järsk antisemitismipuhang. Valeri Todorovski rääkis sellest oma filmis „Armastus“,² Pavel Lungin aga „Lõbustuspargis“.³ Kas see puhang mõjutas teie vanemate otsust ära sõita?

Kahtlemata. Tänavatasemel antisemitismi oli väga selgesti märgata. Jõudsime seda ka omaenda nahal tunda. (Mihhaili ja tema isa peksid Riia tänaval läbi huligaanid, karjudes lätikeelseid solvanguid – B. T.) Ma ei tahtnud Riiast ära sõita ning ütlesin vanematele kohe, et kui saan kokku piisavalt raha Riiga tagasipöördumiseks, siis ma seda kohe ka teen. Ja nemad – tohutu tänu neile – võimaldasid seda mulle. Aastaga, mil töötasin McDonald’sis, sain kokku paar tuhat dollarit ning 1993. aasta sügisel sõitsingi Riiga. Üksinda. Seda lugu jutustades imetlen alati, kui külmaverelised olid mu vanemad, kes aasta pärast emigreerumist lubasid mul tagasi minna. Sealjuures kordasin neile kogu aeg, et Ameerikasse ma enam tagasi ei pöördu. Ja seda 17aastasena!

Olles olnud Riias mõne nädala, sain aru, et kuigi Ameerika mulle tollal eriti ei meeldinud, olin sellega juba mingil määral harjuda jõudnud. Lätis olid mu sõbrad väga muutunud ja ma tundsin, et ei ole enam kodus ei siin ega seal, ning sõitsin USAsse tagasi.

Kas hakkasite kirjutama juba enne ärasõitu?

No mis kirjutama? Kõik see oli veel täielik juvenilia. Mingeid lastejutte üritasin kirjutada. Ja muidugi luuletusi. Ka laule ja näidendeid. See oli kõik siis veel vaid mäng. Umbes paar kuud enne meie ärasõitu oli ajaleht Diena ära trükkinud ühe minu fantastilise sisuga jutustuse. Muidugi tekkis mu peas siis kohe ette­kujutus, et mind ootab ees megakirjanduslik karjäär.

Aga miks te nooruses Ameerikat armastama ei hakanud?

Saage aru! Mind visati Riia kesklinnast Clevelandi tööliskvartalisse. Sattusin klassikalisse ühekorruselisse Ameerikasse, millel pole ajalugu, kus on funktsionaalne väärastunud arhitektuur, majanduslanguse haripunkt koos tööpuuduse, müra ja tänavate räpasusega – kõige sellega, mis tollal tundus mulle kultuuritus. Riias tähendas sõna „juut“ minu meelest sama, mis „intellektuaal“ või vähemalt „intelligent“. Ma ei teadnud, et on ka juudi töölisklass, ei teadnud, et on olemas juutidest provintsihuligaanid. Clevelandis olid mu ümber enamasti Ukraina provintsinoored ning ma tundsin end vähem kodus kui enne seda kusagil mujal.

Millal te kirjanduse juurde tagasi jõudsite?

Ega ma seda katki jätnudki, lihtsalt läksin 1994. aastal üle inglise keelele. Juba 1995. aastal avaldati minu esimesed üliõpilaskirjutised, lavastati näidend ning sain ka kirjandusauhindu. Õppisin Michigani ülikoolis. Mul kulus Ühendriikides kolm aastat, et minna üle inglise keelele kui põhilisele väljendusvahendile. Seda jällegi tänu vanematele. Mul olid alati olnud repetiitorid ning Ühendriikidesse jõudsin ma enam-vähem juba inglise keele oskajana, kuigi pidin seda keelt veel siluma. See inglise keel, mida olin õppinud Nõukogude Lätis, oli vaid kaudselt seotud keelega, milles suhtlevad Ameerika noorukid.

Klassikaline inglise keel nagu Charlotte Brontë romaanides?

Absoluutselt. Mina olin õppinud Oxfordi õpikute järgi ning mul oli veel ka selline aristokraatlik hääldamine …

Mõnevõrra snooblik?

Snooblik. Aga ränga vene aktsendiga. Ma pidin oma eakaaslaste hulgas ikka väga kummalisena mõjuma.

Ja nähtavasti ka riietusite teisiti, kui oli neil seal kombeks?

1990ndate algul oli moes äärmuslik oversize. Kogu noorsugu kandis viis-kuus numbrit suuremaid särke, kui oleks vaja olnud. Mina aga käisin sellisega, mis tundus mulle ägedana Nõukogude Läti lapsepõlvest, s.t liibuvaga. Nende meelest oli see 1970. aastate riietus.

Ja veel peab ütlema, et olime kuratlikult vaesed. Riided muretsesime mitte isegi komisjonipoodidest, vaid päästearmee kauplustest. Särgid, mida tollal kandsin, olid ostetud 25 senti tükk. Neid sai niisugusest kastist, umbes nagu teie Humanas on. Hiljem kolisid mu vanemad Michigani osariiki ning elavad nüüdki seal, Detroiti eeslinnas.

Kas Ameerikas suhtlete rohkem emigrantide või põlisameeriklastega?

Ma ei ole juba seitse aastat Ameerikas elanud. Elan Berliinis. Ent minu suhtlusringkond on alati olnud rahvusvaheline. See koosneb tõepoolest peaaegu täielikult emigrantidest, kuid mitte tingimata endisest NSV Liidust väljarännanutest. Kui mul oli New Yorgis oma rokkbänd, mängisid selles iirlane, Ameerika poolakas, uusmeremaalane, afroameeriklane ja mina. See oli tavaline läbilõige New Yorgist, väga kosmopoliitilisest linnast. Saksamaal kuuluvad meie suhtlusringkonda samuti peamiselt väljarännanud, kuid on ka sakslastest sõpru ning Berliinis elavaid ameeriklasi.

Kas tunnete end maailmainimesena või olete mingi kindla kohaga seotud?

Muidugi maailmainimesena. See aga ei tähenda, et maailmas ei oleks kohti, mis on minu jaoks kodu. Neid on mitu. Need võivad olla ka sellised kohad, kus ma viibin harva, kuid tunnen end seal nagu kodus: Riias, Detroitis, Peterburis ja Berliinis.

Kui hakkasite kirjutama inglise keeles, kas teil oli siis juba välja kujunenud tänapäeva Ameerika inglise keel?

Tegin siis veidike sohki. Teadsin, et minu inglise keelest proosa kirjutamiseks ei piisa. Vähemalt niisuguste stilistiliste keerukustega, nagu oleksin tahtnud kirjutada, kuna olin siis Nabokovi fänn, ja kirjutasin äärmiselt kavalalt. Esimesed kirjatööd, mis inglise keeles kirjutasin, olid näidendid. Mitte küll erilisest armastusest teatri vastu, vaid seepärast, et hindasin kainelt oma tollaseid võimalusi. Mõistsin, et kirjanduslikuks stiiliks neist ei piisa, aga võõra kõne imiteerimiseks täiesti. Neid näidendeid lavastati Michigani osariigi teatrites. Väga kohalikul tasemel. Ma ei seadnud eesmärgiks teatrile kirjutada, kuigi hiljem sain 2015. aastal Aleksandr Molotšnikovi näidendi „Mässajad“ („Бунтари“) kaasautoriks. See läheb Moskva Kunsti­teatris seniajani menukalt. See aga oli ainus, mille olen teinud viimase 25 aasta jooksul teatrivormis. Ma tegelesin ajakirjanduse ja dramaturgiaga. Kui mu inglise keel saavutas enam-vähem hea taseme, hakkasin 1990. aastate lõpul kirjutama proosat.

Kuus aastat olin ajakirja New York Magazine koosseisuline töötaja. Kirjutasin seda, mida Ameerika ajakirjanduses nimetatakse pikkadeks tekstideks. See on niisugune narratiivne non-fiction, teatud kirjanduslike võtetega, kuid ikkagi ajakirjandus. Hiljem sai minu Venemaale sõidu põhjuseks asjaolu, et mind kutsuti ajakirja GQ Venemaa versiooni peatoimetajaks.

See on üks maailma populaarsemaid ajakirju, üks Condé Nasti ajakirjade impeeriumi lipulaevu. Väljaanne sai alguse meeste moeajakirjana, kuid kujunes hiljem ajakirjaks, kus avaldatakse ka huvitavaid esseid ja uurivaid kirjutisi. Pean siin silmas Ameerika väljaannet. Maailmas ilmub üle 20 GQ. Nende puhul ei ole tegemist frantsiisi alusel ilmuvate väljaannete, vaid ühe ajakirja New Yorgi kontorile alluvate eri keeltes variantidega.

Millisele lugejale see on mõeldud?

See oli mul Venemaal üks suuremaid probleeme. Enne kui olin seal tööle hakanud, ei saanud ma aru, et see on mõeldud märksa rikkamale ja kõrgemast klassist lugejale kui Ameerika oma. Selle tagajärjel tekkis mul tunne, et ma ei ole päris omal kohal. Ja lahkusin. Selleks ajaks oli mul kogunenud juba rohkesti teleprojekte. Välja tuli ka film „Hingetu 2“,⁴ millele olin kirjutanud stsenaariumi, samuti tehti seriaali „Londongrad“.⁵ Mul oli juba selline hulk televisioonitellimusi, et selle töö ühitamiseks ajakirjandusega ei jäänud enam aega.

Sain ettepaneku teha midagi Londoni venelastest. Ei antud ette žanri ega formaati ning koos kaas­autor Andrei Rõvkiniga mõtlesime välja niisuguse loo, mis meie suureks rõõmuks võeti vastu sellisena, nagu see oli. Telekanal CTC tellis terve hooaja. See ei olnud tollal Venemaa televisioonile iseloomulik formaat. Kas või juba seepärast, et peaaegu kogu hooaeg jäädvustati Londonis inglastest näitlejate osavõtul.

Te olete 1960ndatest rääkiva sarja „Optimistid“ tegemist iseloomustanud sõnadega: „Me seame täielikult väljamõeldud tegelaskujud põhjalikult läbiuuritud ajaloolisse konteksti.“ Kas sel juhul pole vältimatu ka reaalsete ajalooliste isikute ilmumine?

Meil oli raudne reegel: neid inimesi, keda publik tunneb nägupidi, me ei näita. Näiteks Hruštšov ilmub küll, kuid teda on näha vaid tagant, monitoriekraanilt või ihukaitsjatest ümbritsetuna. Mulle ei meeldi, kui imiteeritakse ajaloolisi isikuid. See lööb seriaali maailmast välja ning tekitab mõtte: kas on sarnane või ei ole? Hakatakse hindama imitatsiooni kvaliteeti. Andrei Gromõko on kaadris olemas, sest keskmine vaataja ei mäleta kuigi hästi, milline see Gromõko oli. Üldiselt aga on see kuluaaridraama, mis toimub asetäitjate tasemel. Taevaelanikud asuvad aga järgmisel korrusel.

Kuidas sündis Viktor Tsoist rääkiv film „Suvi“,⁶ mille kaasstsenarist te olite?

„Suve“ stsenaarium oli olemas juba enne meid. Selle oli kirjutanud teine režissöör enda jaoks. Meid Liljaga paluti seda tohterdada, parandada. Kirjutasime stsenaariumi ümber ning režissöör kaotas huvi selle projekti vastu. Produtsentidele aga meie versioon meeldis. Mõnda aega seisis stsenaarium kasutuseta, kuni meie õnneks näidati seda Kirill Serebrennikovile. Pärast seda hakkasime juba koos Kirilliga tööle.

Minu meelest tuli välja suurepärane film!

Minu meelest ka! Mul on seda kerge öelda, sest peateene kuulub siin Kirillile.

Ma valutan väga tema pärast südant. Ta on ju seniajani kahtlusalune.

Jah, protsess jätkub, kuid vähemalt lasti ta koduarestist välja.⁷ Kirill vahistati „Suve“ võtete ajal. Film oli juba kolmveerandi ulatuses valmis. Jäi veel kaks võttepäeva … Üks oli kohe pärast, sest stseen oli juba valmis harjutatud. Teine aga toimus umbes kuu aega hiljem vastavalt juhisele, mille Kirill oli edastanud oma advokaadi vahendusel.

Kas oli teie idee teha filmis keskseks traagiliseks kangelaseks mitte Viktor Tsoi, vaid Mike Naumenko, kes tegelikult astus kõrvale, jättes liidrikoha Tsoile?

Ma ei taha rääkida, kelle idee see oli, kuna film on ühine looming. Aga film kuulub alati režissöörile ning seepärast on see Kirill Serebrennikovi film. Oleks imelik, kui räägiksin, et vaat selle mõtlesin välja mina, selle Lilja, aga selle Kirill. Meil on väga hea meel, et saime võimaluse selles projektis osaleda.

Kuidas jõudsite režissööritöö juurde?

Kui „Humoristi“ kirjutama hakkasin, ei teadnud ma veel, kas julgen hakata ka selle režissööriks. Arvasin, et kirjutan valmis ja annan kellelegi tuttavale lavastada. Võib-olla Aleksei Popogrebskile, kes tegi „Optimistid“.

Suurepärane režissöör!

Suurepärane! Kas tabasite end mõttelt, et see oleks hea olnud? Võib-olla oleks Popogrebski selle minust paremini teinud. Töö käigus aga mõistsin, et film tuleb küllaltki kompaktne, kammerlik ning ma suudan selle üles võtta. Näiteks sellist filmi nagu „Hingetu 2“ ei oleks ma mingil juhul julgenud lavastada, sest selles on tohutu hulk stseene ning lavastuslikult on need keerulised. Olen väga tänulik oma produtsendile Artjom Vassiljevile, kes, olles läbi lugenud stsenaariumi ja kogunud infot, kaasa arvatud Aleksei Popogrebskilt, selle kohta, kas ma olen üldse süüdiv inimene, tuli lõpuks järeldusele, et võib-olla olen mina tõepoolest suuteline seda filmi tegema.

Humoristiamet paneb inimesele oma pitseri. Elus on humoristid tihtipeale sünged ja endassetõmbunud inimesed.

Selline klišee on olemas. Humoristi elukutse on ju sama, mis näitleja oma. See ei teki tühjalt kohalt. Vajadus naljatada, samuti nagu vajadus mängida kedagi teist on mingi sisemise tühiku täitmise viis. See tuleneb sisemisest vajadusest, võib-olla mitte väga arusaadavast.

Võib-olla humorist tunnetab teistest teravamini elu absurdsust ega saa seda ütlemata jätta?

Täiesti võimalik.

Teie peategelane on Boriss Arkadjev … Kuidas te talle perekonnanime valisite?

Ma guugeldasin spetsiaalselt, et veenduda, kas ei ole olemas kuulsat inimest nimega Boriss Arkadjev. Tuli välja, et oli vaid üks, jalgpallitreener. Aga see on laenguga perekonnanimi, sest oli Arkadi Raikin, oli Arkadi Arkanov. Teiseks on see üks neist ees- ja perekonnanime kombinatsioonidest, mis ütleb, et see on pseudonüüm ning varjab minu filmi peakangelase tegelikku juudi nime.

Teda mängib suurepärane näitleja. Sealjuures on ta vaatajatele millegipärast vähe tuntud.

Nüüd saab tuntuks! See on Aleksei Agranovitš, minu meelest suur näitleja. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus saada ta esimesse filmipeaossa. Seepärast, et peamiselt mängib ta teatris – Kirill Serebrennikovi juures Gogol Tsenteris. Ent ka näitleja, kes mängib Semjon Grinbergi, Arkadjevi vähem edukat kolleegi, on Sjoma Šteinberg, üks minu lemmiknäitlejaid Gogol Tsenteris. Ja tegelaskuju nime järgi võib aru saada, et see roll on kirjutatud spetsiaalselt talle.

Kas filmitegemine on närviline töö?

Üldsegi mitte. Ma sattusin sanatooriumi tingimustesse, sest tegin filmi oma lemmiklinnas Riias koos suurepäraste inimestega. Meile anti 24 vahetust, aga meie saime 22ga valmis. Muidugi oli mul üleelamisi, kuid parim ravim erutuse vastu võtteplatsil on ettevalmistus. Püüdsin minna igal võttepäeval kohale maksimaalse ettevalmistusega nimelt selleks, mida oli vaja teha just sel päeval. Pärast tulin töölt, maandasin end ning seadsin eesmärgi järgmiseks võtte­päevaks.

Olen käinud paljudel filmivõtetel ja näinud, milline tohuvabohu võtteplatsil valitseb.

Minu võtteplatsil ei ole olnud mingit tohuvabohu. Võib-olla olen selles suhtes igav kodanlik inimene, ei mingi artist, kuid mulle on tähtis, et kõigil oleks võtteplatsil mugav ja huvitav. Minu kirjutuslaua kohal New York Magazine’i toimetuses rippus mõttetera: „See ei ole raketiteadus; meie räägime lugusid raha eest.“ Sellega me ka tegelesime. Me rääkisime jutte kõigest, mida võis kuulata, aga võis ka mitte. Elu on liiga lühike selleks, et neid jutustades piinata ennast ja teisi, eriti inimesi, kes sind ümbritsevad. Vihkan režissööre, kes lähevad sellele tegevusväljale, et teisi käsutada, neid murda, teostada ennast nende arvel ning taguda kolleegidest välja seda, mida neis pole. Minu suhtumine on leida mõttekaaslasi, inimesi, kellele materjal meeldib ning kellega koos saab selle hiljem üles võtta. Muidugi on olnud tegemist diktaadiga, kuid see on olnud stsenaariumi, mitte minu diktaat. Olen filmi üle uhke veel ka seepärast, et see on tehtud ilma konfliktide, skandaalide ja vastasseisudeta. Kui olen võtnud käsile selle, milles osalevad teised inimesed, siis olen kohustatud tegema nii, et neil ei oleks vastik minuga töötada.

Kas teil esineb valget kadedust?

Loomulikult. Näiteks Kantemir Balagovi⁸ vastu. Ta on alles 27aastane, aga juba rebib Cannes’i tükkideks. See on just valge kadedus, mitte must, sest tean, et mina ei osanud 27aastasena režissööritööst isegi mõelda.

Aga musta?

Inimeste vastu, kes ei vääri seda, mis nendega toimub.

Milline on teie järgmine projekt?

Neid on kaks. Üks on ingliskeelne triller ja teine venekeelne romantiline komöödia. Trilleri peaksin kevadel Kanadas üles filmima, kui kõik hästi läheb.

Aga romantilise komöödia, kas Venemaal?

Kui veab, siis tänavu sügisel. Aga peab vedama, ja õige pea.

Tõlkinud Mait Eelrand.

1 „Юморист“, Mihhail Idov, 2019.

2 „Любовь“, Valeri Todorovski, 1991

3 „Луна-парк“, Pavel Lungin, 1992.

4 „Духless 2“, Roman Prõgunov, 2015.

5 „Лондонград“, 2015 – … – kelmilugu, mille tegelased on Londonis elavad Vene avantüristid ja aferistid.

6 „Лето“, Kirill Serebrennikov, 2018.

7 Kirill Serebrennikov vahistati 2017. aastal korruptsioonikahtlustusega. Seda peetakse laialdaselt Venemaa riigivõimu katseks kõrvaldada tülikas element väljamõeldud süüdistusega.

8 Kabardiini päritolu filmilavastaja, kes on oma esimese kahe filmiga olnud Cannes’is ja võitnud mõlemaga ka auhinna.