Režissöör Jüri Müür koos operaator Mihhail Dorovatovskiga mängufilmi “Inimesed sõdurisinelis” võtetel aastal 1967. kaader Enn Säde filmist “Jüri – see mulk…”.
Dokumentaalfilm “Jüri – see mulk…”. Režissöör ja stsenarist Enn Säde, operaator Ago Ruus, produtsent Maie Kerma, Profilm, 132 min, esilinastus 26. XI 2004.
Täispika filmi tegemine Johannes Hindist jäi pooleli, meil pole suurt filmi Arnold Seppost ega Jüri Kukest, Jüri Müürist aga nüüd on. Kahtlemata peletab tavavaatajat esialgu eemale asjaolu, nagu oleks Enn Säde nüüd lihtsalt oma kolleegist filmi teinud: paremat pala ei olnud kusagilt võtta. On aga just nõnda, et neist asjadest tuleb mõtiskleda – inimesed nagu Müür kaovad ja praegusse nn infoajastusse nad isegi ei ilmu. “Olid saurused, aga siis tuli inimene,” loeb Müür härra Ollinona “Indrekus” – nõukogudeaegne filmimees, kes Moskva kinoliidu tsensorite ja KK kultuuritšinovnikutega kakles, on ise nagu vanade ilusate aegade jäänuk. Iga tema filmimeetrit vaadates on tunne, et need ajad ei tule ju enam tagasi.
Filmi PÖFFi-linastuse eel kobarkinos astus publiku ette morn mees, kes teatas, et kadunud Jüri oleks ise ilmselt filmiga rahul: “Ma ei ole öösel tundnud, et ta oleks mulle sealt ülalt pilve pealt rusikat viibutanud.” Vaat see mees ongi filmi autor Enn Säde.
Rahul? Jah, nõnda just on, et suurmeistri elu on võetud üksipulgi läbi, tulemuseks on kahetunnine dokk. Ja kellena siis Müür tänapäeva esindajale, võiks isegi öelda, et tänapäeva noorusele tundub?
Oleme küll ise pärit neist mõneti rasketest, mõneti nostalgilistest aegadest, kuid meie elu on vägagi moderniseerunud. Seepärast esitame endile õigustatud küsimuse: kas niisugused inimesed nagu Jüri Müür lööksid tänapäevaelus läbi?
Organite luubi all
Jüri elu paistis olevat paradoksaalsete killast: kui punaarmeelased ta arreteerisid, ütles ta, et pole milleski süüdi ning et ta tahab koju ema juurde (ühe sõbra kinnitusel). Fiktiivne abielu iseenda ja teise inimlapse päästmiseks. Tapa MVD ei leia teda Rakverest ega ümbruskonnast, kolmetähelised ametkonnad vahetavad üksteisega teateid Jüri Müüri asukoha üle. Teda jälgitakse, kellega ta kohtub hallis sõjajärgses Eestis: ta ei kohtu eriti kellegagi. Ja lõpuks: edukas sattumine Moskva kinoinstituuti, kusjuures ankeedi täidab ta omal moel: teatab, et kõik ta tegelikud lennuväe abiteenistuse aastad polnud midagi muud kui antifašistlik võitlus, piinlemine koonduslaagris sõja lõpuni. Nagu ütlevad ameeriklased: “I have a documented life.” Või venelased sama asja kohta: “Anketa tšistaja.”
See on niisuguse hoo ja kavalusega rasketest aegadest läbi tulnud mees, et teda võiks küll uhkusesse ja ausse tõsta, juba selle eestki. Filmi esimesest osast paistab, et kui Jüri Müür ei olnud ka just nihverdaja – siis osav oli ta ikkagi.
Ja nii mõnelegi ootamatult satub just see mees oma hilisemas filmilavastajaelus ränka konflikti impeeriumlike nivelleerivate mõttemallidega. Moskva annab talle hariduse – ja Moskva ka nõuab tema käest selliseid filme, nagu seal tahetakse. Pisikese võimukoridoride filmi-Beria ilmumine “Põrgupõhja” võtteplatsile mõjub küll täieliku kurioosumina.
Pisukesed ametnikuhinged lömastavad geeniuse. Pärast “Valget laeva” (1970) on Müür tõeline Hiiob. Joomine töökohal ja pärast tööd, naise hoolitsusele vastab ta ükskõiksusega. Paljuski tegi ju naine temast selle, kelleks ta sai; miks siis nüüd säärane ükskõiksus? Väga raske öelda, “kes tema sisse just nägi”, ütlebki filmis Tõnu Mikiver. Igatahes meie, vaatajad, näeme kinolinal inimest, kes ohverdas isikliku elu töö nimel, kuid just seda tööd ei lastud tal teha. Müür ei osanud näitlejatega töötada, Kromanov õpetas. Siis võttis Müür napsi ja sõimas Kromanovi. Pärast kahetses. Enamgi veel, selgus, et kui näitlejale halvasti öeldi, siis läks too krampi. Näitlejad on siis järelikult nagu lapsed, tõeliselt tugev inimene ei lähe krampi isegi siis, kui talle halvasti öeldakse. Tugeval inimesel on psühhotehnikaid stressi jaotamiseks päevade kaupa ja ühtlasel tasemel: stressiraasuke siia, siis hingetõmbepaus, siis teine stressiraasuke. Nii jaotatakse kogu depressioon ajas ära. Ja naistelt otsitakse tuge, pakkudes seda samas neilegi. Niimoodi töö poole otsaesisega seista ja naisele selg keerata on väheste valus saatus. Filmist jääb mulje, et Müür oli “Valge laeva” ajal pidevalt kas vines, pohmas või lihtsalt konfliktis. Kindlasti ei saanud saalis viibivad väljamaalased aru, kas Müür viidi Jämejalga: a) sellepärast, et temaga ei saanud joomise pärast koos töötada, b) ta oli dissident, kellest nõukogude võim soovis vabaneda, c) Müür oli eesti filmi aastaplaanide päästja, ta tuli kiiresti alkoholismist terveks ravida.
Surnud nimede mäed
Olukordadest väljavingerdajast oli saanud teisitimõtleja. Selgub paradoksaalne tõsiasi: niipea kui Müür astus iseseisvasse kunstnikuellu ja tegutses ise täie vastutustundega, sattus ta tülisse ümbruskonnaga. Aastad 1943 – 1960 oli ta elus see aeg, mil ta pidi oma elu hoides tuleviku kangelastegudeks, 1960 – 1984 aga see, mil ta pidi kiiresti välja ütlema kõik selle, mis tal ütelda oli.
Artikkel ei võimalda lahata kõiki teosega kaasnevaid eetilisi ja eksistentsiaalseid probleeme. Pealegi, nonde jaoks, kes filmis sõna saavad, oleme meie, oma põlvkonnas sündinud, vaid kutsikad, kes ei tohiks palju koonu tõsta. Kutsikad, aga samas väga targad! Sest elu on liikunud jõuliselt edasi.
Arvamused Jüri Müüri filmide kohta võivad suuresti lahkneda. Näiteks Tõnu Mikiverile oli raske “Reigi õpetaja” osa mängida, kuna Jonas Kempe roll tundus talle liiga romantiline. Tegelikult on see film lihtsalt põhjamaiselt karge ning tunded on tasakaalus.
Eeltoodud põnevate küsimuste valguses omandavad Enn Säde filmieelsed saalis öeldud sõnad (“Jüri sealt pilve pealt näpuga näitab…”) iseäraliku valguse. Millest räägivad kõigile, Brodsky väljendust kasutades, “surnud nimede mäed”? Mida sosistavad meile nood, kelle oleme jätnud teispoole igaviku piiri ja kes jäävad vaikivate verstapostidena mineviku jäiste tuulte keskele, paikadesse, mida me enam ei näe? Nad räägivad meile võlast, aga mitte andeksandmisest: kas kellelgi üldse oli moraalset õigust alustada KGB tellitud mängufilmi ja kas kellelgi oli õigust seda ära võtta tema, olgugi joodiku käest?
Kui kord kõik sureme, siis jõuame arutada, kes meist kellelegi võlgu oli. Juba surm ise on nii suur liigategemine, et Nemad näitavad meile teispoolsusest näpuga alati. Ja me ei saa sellest kunagi vabaks.
