Maikuus toimus Haapsalus kolmandat korda avalikus ruumis õpilaste nüüdis­kunsti näitus, kolmandat aastat kaasnes sellega segadus ja mõistmatus: kahel esimesel korral kästi mõni töö või töö osa näituselt eemaldada, sel aastal ilmus Lääne Elus vildakas kriitika (10. V).

„Teismelised edastamas sõnumit kaasaegse kunsti vahenditega avalikus ruumis“, tundub olevat ideaalne skandaali retsept. Ehkki komistuskivid on universaalsed, mitte ainult Haapsalu juhtumiga seotud, on abiks, kui teame, mis seal toimus.

Haapsalu kaasaegse kunsti huviringi juhataja Tiiu Randmann-Mihkla kutsus festivalil osalema huvikoole üle Eesti ja pakkus välja raamistiku: õpilased peavad töötama kaasaegse kunsti diskursuses, tööprotsess on juhendatud ja kontseptuaalne ehk algab idee väljatöötamisega, teoste vormiliseks kriteeriumiks on ilmastiku­kindlus. Samalaadsed on olnud ka rahvusvahelise koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta!“ lähtepunktid.

Püüan sõnastada põhjused, miks teismeliste tehtud kaasaegne ja sotsiaalne kunst irriteerib.

• Vaatajal puudub teismelise kunsti vastuvõtuks sobiv režiim. Institutsionaalselt õilistada püüdes on väikelaste kunsti võrreldud rahva­kunsti või esiaja kunstiga. Teisest kooliastmest lõpeb pakutud käsipuu ära, (eel)teismelised ei ole enam õilsad metslased ega veel ka vilunud professionaalid. Vahel nende teose mõte kannab, vahel veab alt. Vahel on silmaring ahtake, aga mõnes valdkonnas võivad neil olla tippteadmised. Õpilaskunst on harva vaba eneseväljendus, nagu ka professionaalne kunst (ainult hobikunst võib rekreatsioonilise eneseväljendusena toimida). Kui vaataja silmitseb näitusel teost, ta enamasti ei mõtle tehnilistele piirangutele, ülesandepüstitusele ja üldoskuste omandamisele. Ega ka sellele, et koolikunst on eelkõige õppeprotsessi osa, kus huvitav tulemus on ainult üks tahk.

• Lastele sobivaks peetavad teemad ja diskursused eiravad päriselu. Mõneti tsenseerivad õpilased ennast ka ise (vt Karolina Kiili uurimus), pidades kohatuks meelemürkide, vägivalla- ja seksuaalsuse teemade kujutamist, kuid see ei tähenda, et need nähtused teismeliste maailmast kas representatsiooni või reaalse kokkupuutena puuduksid. Kuni arvame, et „lastele nii ei sobi“ ja laps räägib üldse siis, kui kana pissib, ei saa me teada, milline elu neil tegelikult on. Alkoholipudeli direktori kabinetti kujutavasse installatsiooni lisamine võib olla sümboolne kommentaar täiskasvanute vabadusele, võltsvagadusele või hoopiski nurka aetusele ja meeleheitele. Valdavalt jäätmete ja prügi kasutamine installatsioonides annab selge sõnumi, mis on praegu noortele tähtis – jäätmetest ja sodist ummistunud füüsiline ja ka meediakeskkond, millega noored ei nõustu. Täiskasvanut ärritab ilmselt ka äratundmine, et noored räägivad täiskasvanute poliitika läbikukkumisest.

• Kaasaegne kunst on tehniliselt käepärane, aga väga nõudlik autori ja vaataja suhtes. Teismeliste kunst võib olla kogetud kunsti kehvake interpretatsioon, aga võib ka olla midagi, mida me veel kunstina ära ei tunne. See ei pruugi olla tehniliselt perfektne ega üllatav, nad võivad kasutada odavaid käepäraseid materjale, mille olemust ei ole suutnud või märganud varjata. Pigem märkab täiskasvanu seda, mis perfektsusest puudu jääb, mitte seda, et töö ongi sõnum, uus teave, terviklik avaldus. Õpilaste kunstis ja teoste loomisel vastu võetud otsustes on palju intuitiivset. Järelikult ei ole teose kohmakus või rabedus mitte ebaõnnestumine, vaid töö sisu, mis on materialiseerunud esimest korda ja eelneva kogemuseta, piiratud võimalustes endale teed rajades ja lahendusi otsides. Tehtud valikud ei pruugi olla teadlikud, aga need on tähenduslikud. Valmis töö võib üllatada ka autorit ennast. Vaja on katsetada, uurida, mängida, kombata piire.

• Piiripealsed kultuuriavaldused avalikus ruumis on ootamatud ja neid on raske kontrollile allutada. Laste kunst võib olla ebaprofessionaalne käkerdis, õudusfilmifestivali rongkäik võib riivata sündsustunnet ja disainjõulukuusk ei tekita õdusust. Avalik ruum on meie kõigi oma vastavalt kokkulepetele. Avalikkusest pagendamine tundub ka teismelistele kõrvale­lükkamisena, aga noored alles kujunevad, katsetavad ja otsivad oma kohta.

Nii et samavõrra paradoksaalne, kui on õpilaskunst, peab olema ka selle vaatamine: tuleb osata konarusi ja viperusi andestada ning neist mööda vaadata, kuid seda kunsti tuleb võtta surmtõsiselt. Täiskasvanutena peame laskma enda vastu protestida ja looma ka protesti avaldamiseks tingimused.