Kirjutan seda teksti mitte vastulausena, vaid kaas- või edasimõttena Helin Puksandi artiklile „Ilukirjandustekstid eesti keele riigieksamil“ (Sirp 17. V 2019). Muidu huvitavas ning loogilises tekstis leidub lause, millega ma oma igapäevatööst tõukuvalt kuidagi nõustuda ei taha. Puksand kirjutab: „Kuna lugemisoskus on üks olulisemaid oskusi, siis on mõistlik seda ka eesti keele eksamil kontrollida, liiati veel seepärast, et kirjanditaolist teksti inimene väljaspool kooli ei kasutagi.“

Kirjanditaoline tekst

Kuulun veel sellesse põlvkonda, kellel tuli kirjutada lõpukirjand, ning mäletan hästi eksamieelset ärevust. Mind aitas mõte, et kuigi teema on uus, saab kasutada ainult seda materjali, mis pea sees juba olemas on. Pealegi on iga teema piisavalt lai, et kirjutada tegelikult ükskõik millest. Kirjanditeema on ainult raam, mille piirid tuleb seada lähtuvalt enese kogemusest. Mäletan legendi poisist, kes sai maksimumtulemuse, kuigi lahkas „Pesakonna“ koomiksit. Mina kirjutasin midagi Tammsaare ja armastuse kohta ning sain samuti maksimumi. Nõnda polnud lõpukirjand niivõrd kirjutamisülesanne, isegi mitte arutlus­ülesanne, vaid oma maailmapildi koondamine, olgu see noorel inimesel kui tahes kitsuke. „Küpsuskirjand“ on ses mõttes tore mõiste: selle kirjutamine näitab, kas inimene, ükskõik milliste huvide ja pagasiga, on võimeline uues keskkonnas tegutsema. Mõistagi pole eksam viimane võimalus lapsele midagi õpetada. Kui kool pole seisnud tema oskuse eest ühiskonnas orienteeruda, siis seda niimoodi, mõne tunni jooksul, selgeks ka ei õpeta.

Mul pole soovi kutsuda Puksandit või kedagi teist definitsiooniduellile, seda enam et ma pole pedagoog, aga kirjanditaolist teksti tuleb osata luua noortel iga päev, see on võib-olla kõige olulisem oskus elus üldse. Kuidas ootamatus situatsioonis usaldada oma teadmisi, neid kombineerida, struktureerida ja leida probleemile lahendus? „Kassiaru Jaskad meie ümber“ – umbes nii võiks kõlada üks kirjanditeema – pole tegelikult lugemiskontroll. Niipalju võiks laps kirjandustunnist mäletada, et Jaska oli mingi osav ärimees. Sellest täiesti piisab, et lahendada ülesanne (kirjand) oma vaatevinklist ja kirjutada kas või jalgpallurite ostust-müügist meeskondade vahel, kui sport huvitab.

Tekst kui identiteet

Miks ma väidan, et kirjanditaolist teksti tuleb luua justament iga päev? Jätkem kõrvale „kirjanditaoline“. „Tekst“ on mingisuguste omaduste koondamine ühise tähistaja alla, ka „Eesti poliitika“ on laias tähenduses tekst. Tekstil on mingisugune identiteet, seejuures inimene ise on tekst. Nende epakate sõnade taga on muidu lihtne mõte, et inimene on keeleline olend, kel pole maailmas toimetulekuks enam vaja koopaelaniku jõudu, vaid sõnu.

Et mitte liialt laiali valguda, toon ühe näite. Tegelen aeg-ajalt semiootilisest huvist sisukirjutamisega ettevõtetele, kes vajavad oma toote või teenuse reklaamimiseks teksti. Nad on tellinud mõnelt teiselt agentuurilt kauni logo ja sellega sobiva kirjatüübi ning satuvad siis kummastava probleemi otsa –­ ainult logo ei müü. Vaja on ka sisu, visuaalse identiteediga sobivat sisu teksti kujul ning teksti kui ettevõtte identiteeti. Istun mitu tundi müügi­juhiga kontoris ja kuulan ta juttu. Tema mõnevõrra laialivalguvates mõtetes on kõnekad faktid olemas, kuid ta ei suuda neid vormida tekstiks, ei oska enese mõtteid väljendada. Ja ometi istub minu vastas alles mõne aasta eest kooli lõpetanud inimene, kelle pea peaks töötama nagu koorelahutaja. Õpetades noorele inimesele ainult faktide leidmist ja interpreteerimist, ei maksa imestada ega kurjustada, kui ta lõpetab faktitäpse lause sõnadega „aga päeva lõpuks pole see minu tassike teed“.

Või teine näide. Mõne päeva eest jäi mulle silma ühe Eesti meelelahutus­asutuse stiilipeo reklaam. Sellel on suurelt esiplaanil kiri „ENSV“ ning all kursiivis „suur kevadine stiilipidu“. „ENSV“ taga seisab päevitunud naeratav naisterahvas, valge diskoparukas peas, seljas on tal õrnalt 1970ndate USA diskoskeenet meenutav napp topp. Tema selja tagant paistavad autod, kulla­kangid, šampanjaklaasid ja diskokera. Kõige ülal on tekst „90ndate hõnguline megapidu“. Olgu fakti- ja õigekirjaveaga kuidas on (Eesti NSV lakkas olemast juba 1991. aastal ja „90ndate-hõnguline“ käib side­kriipsuga). Puhtpraktiliselt, kui tahaksin sellele stiilipeole minna, ei oskaks ma mitte kui midagi selga panna. Ma ei tea, kui vana on selle reklaami kujundaja, aga ma väga kahtlen, kas ta üheksakümnendaid mäletab, või mida ta neist aastatest mäletab. See on aga jällegi näide identiteedi loomisest – antud puhul puder ja kapsad: meile sammuks justkui tänaval vastu inimene, kellel on kaelkirjaku pea, hiire keha ning raskejõustiklase reied.

Tammsaare ei puutu lõpukirjandisse

Ma ei saa vaielda või nõustuda sellega, miks on lõpueksamil vaja lugemis­oskust kontrollida, kuna mul puudub pedagoogiline haridus. Küll aga saan ma nüüd juba keskmise põlvkonna inimesena viriseda, et noored tulevad tööturule, tahavad palka saada, aga neil puudub minapilt, arusaam maailmast, või on see banaalsuseni lihtsustunud à la tema mina määrab ainult toit, mida ta sööb, või jõusaal, kus käib. Ta ei oska lahendada probleeme, sest baas, millelt reageerida selle olemusele, on puudu. Küsimus pole lugemuses, selles, kas õpilane oskab Tammsaare tegelasi tsiteerida, nagu ka lõpukirjand polnud lugemiskontroll. Küsimus on selles, kas praegune kool annab inimesele oskuse maailmas orienteeruda ja seda omandatud teadmiste abil kujundada.