Etenduse lavastaja, Hamburgis tegutsev Sebastiano Toma on Saksamaal üks uue tsirkuse alusepanijaist, kes nüüdseks oma lavastustega „The Tiger Lillies” ja „The Time Between” üleeuroopalist tuntust kogunud. Uus tsirkus ehk cirque nouveau sai alguse 1970. aastatel Prantsusmaal. Klassikalisest tsirkusest eristab seda mitu põhimõttelist tunnust. Kui tavapäraselt on programm jagatud fikseeritud kestusega üksiknumbriteks, siis uue tsirkuse puhul peab etendus moodustama ühtse ning pideva terviku, kaasates lisaks tsirkuse väljendusvahenditele ka muu audiovisuaalse meedia. Kaua aega muutumatuna püsinud meelelahutusžanr nihkus justkui sammukese lähemale performance’ile. Ja veel – cirque nouveau esilekerkimise perioodil läksid läänes üha häälekamaks loomaõiguslased; uue tsirkuse kavas trikitavaid elevante jms enam näha ei saa.
Kumus hakkas juba enne show algust silma, et publiku hulgas oli tavapärasest märgatavalt rohkem lapsi. Ning miks ka mitte – keerulise kunstmuusika ja väga noore publiku integreerimiseks tundub tsirkuseelemendi lisamine igati sobiv variant olevat. Ehk on need põnnid aastate pärast ka ilma visuaalse virvarrita valmis Schönbergi kuulama. Näiteks luuletaja Kivisildniku lapsepõlves selliseid kontsertetendusi teadagi ei antud ja nüüd on tulemus käes – 27. IV „Teletaibus” kuulutab ta, et kogu süvamuusika on täiesti mõttetu.
Sebastiano Toma sõnul tekitab „Bartóki rahutuks tegev muusika (Kontsert löökpillidele, tšelestale ja keelpillidele, 1936) sobiva meeleolu tantsu, tsirkuse ja teatri kohtumise jaoks, luues impulsiivse, ent samas graatsilise ja veetleva, mõistatusi tulvil maailma”. Põhimõtteliselt võiks sellega nõustuda küll, seda enam, et löökpillide ajutine domineerimine lõi tsirkusele, täpsemalt triki sooritamisele vahetult eelneva hetke pineva, närvikõdist tulvil atmosfääri.
Ja Schönberg? Esmalt näeb ehk iga tema loominguga vähegi kursis inimene vaimusilmas kujutist kurvast klounist Pierrot’st kuuvalgel. Kumus „Pierrot lunaire’i” aga ette ei kantud, kusjuures põhjuseks polnud üksteise pähe pudeleid purustavad tegevuskunstnikud, vaid lihtne tõsiasi, et kavas oli hoopiski „Selginenud öö” („Verklärte Nacht”, 1899) – Schönbergi üks olulisemaid varajasi (atonaalsuse-eelseid) teoseid.
„Selginenud öö” põhineb Richard Dehmeli poeemil, kus naine tunnistab kallimale, et ootab teise mehe last. Melodraama ja suured tunded – nii suured, et Schönberg ka ise poeemi hiljem banaalseks tembeldas ja soovitas oma teost kuulata ilma allikteksti liialt takerdumata. Ka Toma on materjaliga vabalt ümber käinud, armastajapaari asemel näeme laval kuut noort naist, kes ajuti kui kurjast (kurvast) vaimust vaevatud, ajuti kui malbed inglid. Sõnatult lävivad nad teineteisega liigutuste keeles, kusjuures akrobaatiline dünaamika võib olla tähendustest rohkem laetud kui ükskõik milline välja öeldud mõte… Kurja hundi rollis astub lavale eesti tsirkuse grand old man Vello Vaher, kelle kehaasendid on kohati sama arusaamatud kui dodekafoonia muusikavõhikule.
Tõsi on, et kumbki – ei muusika ega tsirkuse pool – otseselt ei domineerinud. Küll aga ei moodustunud ka tõelist tervikut. Mingist üleüldisest kaasahaaravast-siduvast jõust jäi justkui puudu, ent võib-olla räägib siin tavapärase tsirkuse ülevoolavusega harjunud (halb) maitse. Kahtlemata pole alati tarvis laval toimuva hiigelsuuri videoprojektsioone, kui neid asendab näiteks üksainus, imekaunis pöörleva õhuakrobaadi siluett. Aga kuna suurem osa lavalisest liikumisest toimus põrandapinnal, kulunuks ehk ära mingisugune võimendav element, näiteks siis mõni projektsioon.
Toma seniste lavastuste fotosid vaadates võib nentida, et Tallinna etendus oli kunstilise kujunduse poolest pigem minimalistlik, jäädes niisugusena veidi arglikuks katseks ühendada uhke üksindusega harjunud kunstmuusika ning intelligentne meelelahutus.
