Nii et tegemist on mingis mõttes demokraatliku kunstivormiga, mille juured ulatuvad tagasi Marcel Duchamp’i ja tema kuulsate kohvriteni. Eriti agarad igasuguste kunstitoodete tegemisel olid ka Fluxuse kunstnikud ning usun, et just sealt sai selle idee ka Joseph Beuys, kes muutis mitmiku oma kunstistrateegia osaks ja kelle mitmikud on maailmas ilmselt tuntuimad. Praegu korraldatakse tema mitmikest isegi eraldi näitusi. Beuys tajus väga selgelt mitmiku kui sellise hitipotentsiaali. See tuleb välja kas või ühest tema intervjuust, kus ta vastab ajakirjaniku küsimusele, et milleks ta neid teeb nii: “Kõik need, kellel on selline objekt, on ka edaspidi selle autorist ning tema loomingust huvitatud. Niimoodi saan ma kontakti inimestega. Nii nagu sina tulid minu juurde selle pärast, mida ma olen teinud, ja me võime sellest rääkida, nii võin ma rääkida ükskõik kellega, kellel on minu valmistatud objekt.  See on nagu antenn, mis on kuskile püsti aetud ja mille kaudu ollakse jätkuvalt seotud. Ja nende vahel, kes üksteist juba tunnevad, toimib mitmik rikošetina. Üks ütleb: “Mul on selline pudel”. Teisel on selline puust kast. Ja kolmas ütleb: “Olen midagi kuulnud autori poliitilisest tegevusest”. Informatsioon koondub.”

Muuseas ostsin hiljuti Münchenist ka ühe mitmiku: see on Stefan Ebeneri teos “No Fear” ja olen oma ostuga väga rahul.