Miks aina kroonilisemalt kirjutatakse, et Toomiku kunstist ei saa rääkida? Miks alavääristada sõna jõudu ja tõde? Või ei ole rääkijat? Võib-olla paluda poeete ja kirjanikke? Ehk tahetakse rääkida liiga suurte sõnadega? Või kardetakse liiga lihtsaid sõnu? Või järgitakse autorit, kes ka ise kasutab sõna napilt? Miks peakski ta lobisema, kui ta kujutisedki on napid? Kas tõesti Toomiku tööde faktipõhised pealkirjad pole piisavalt informatiivsed: “Sügoodi avamine”, “Tattoo”, “…16. mai – 31. mai 1992…”, “Aknad”, “Ma käisin siin”, “Tee São Paulosse”, “Tuli”, “Tantsides koju”, “Isa ja poeg”, “Vennale”, “Edasi”, “Mees”, “Vaataja”, “Peeter ja Mart”, “Jaan”, “Maal nr 1”, “Liina”, “Isa matus 24 08.1971”, “Sünnipäev” I – III, “Mees, naine ja luik”, “Nooruk”, “Mees kajakaga”, “Magav pea”, “Juga”, “4 etüüdi 96/2 taktimõõdus”, “Tuvid” jne? Kas poeetilised heietused oleksid mõttekamad? Ehk annaksid need rohkem teada autori emotsioonist ja suhtumisest – mida ta ülistab, mida ta välistab? Aga võib-olla ongi olulisim see, et autor ei ülista ega välista?

Kas “4 etüüdis” (2005) lindude lendu jälgides saame/peame (!) trafaretselt mõtlema vabadusest? Miks on kutsutud seda maalinelikut saatma Rainer Jancise helid? Või tõlgendama? Mida on muusik tajunud maalides võimendamist ootavat? Kas helide iseolemine (eraldatus) ei vihja mitte sellele, et lennata saabki vaid üksi ja eraldi? Käsikäes saab jalutada, joosta, liugu lasta, hüpata, magada, isegi ujuda – aga lennata? Miks Toomiku etüüdi-maalidel on (taeva?)laotus valge nagu lumine jää tema videos “Isa ja poeg”? Kas on võimalik ka Toomiku-Jancise vastupidine koostöö: Jancis loob lindudest (või millest tahes) helid ja Toomik tõlgendab neid maalis? Miks kunstnikku üldse huvitavad linnud? Või oli see siiski juba aastal 2000 Palamusel Theodor Lutsu filmipäevadel? Või ütleb kunstnik lindude kaudu midagi ka ülejäänute kohta? Miks maalil “Mees kajakaga” on inimpelglik merelind roojanud autori pealae? Mida annaks Salvador Dalí “Geeniuse päeviku” lugemine Toomiku ekskremenditööde mõistmisele?

Tulles tagasi Toomiku “Sünnipäeva” näituse (2003) juurde Vaalas: kas polnud seal mitte Salvador Dalí, Louise Bourgeois’, Ene-Liis Semperi, Meiu Mündi, Edvard Munchi ja teiste kohta paroodiad? Nende tõsimeelse otseütlevuse paroodiad? Kas Toomik ei ole ülepea muutunud aastatega paroodilisemaks? Toomik ehk pilab terveid sügavamõttelisuste leegione? Toomikut huvitab ehk elu vahetu kogemus, reaalsus ise? Millest koosneb reaalsus? Sõnadest? Kas “Kajakates” (2004) on kunstnik siiski võtnud nõuks 1,5 meetri sügavuselt (!) basseini põhjast meile midagi teada anda? Kas see oli filmimise käigus avastatud juhus, et plastikvooliku ots keerdus tagasi vette ja summutas basseini põhjas olija kangelaslaulu – või ette planeeritud režii? Kust on pärit see vanakreeka tragöödia mõõdus ohverduskontseptsioon kajakatest, kes heitvat end kaladele söögiks? Milline ajend käivitas Toomiku-Jancise dueti mõttetu pateetika basseinis? Kui erinevatel viisidel on ilmnenud vesi ja veekeskkond Toomiku loomingus – kui mõelda näiteks tagasi “Teekonnale São Paulosse” (üle ookeani)? Muide, mis erinevus on Bruce Naumani tammumisel tühjas ateljees mööda põrandale maha märgitud kvadraati ja Toomiku peegelkuubi pukseeritud sõidul mööda jõevett, või lindude lennul mööda helikõrgusi, või sellel või teisel?

Miks tõi Toomik Tartu näitusele just linnutööde trio? Ja miks muutis autor Tartus kohapeal oma algset ideeskeemi? Kas muuseumi allkorruse väiksesse võlvruumi ekspositsiooni sõlmituseks planeeritud “Tuvid” täidab sama rolli ka uues asukohas, helipuhvrina “Etüüdide” ja “Kajakate” vahel? Kui kujutleda siiski “Tuvisid” näituseruumide lõpus kudrutamas? Ekspositsiooni alguses näeme lindudest vaid etüüde, me näeme neid kaugelt – ehk me vaatame neid lihtsalt liiga kaugelt? ekspositsiooni lõpus me näeksime neid ehk lähedalt? Mis vahe on vaadata kaugelt ja näha lähedalt? Kas kunstnik Toomik on moralist või kaskadöör? Kas ta tahab maailma muuta (sic!)? Või ta naerab selle üle, et me ei näe maailma?

Algul ta ehk püüdis tõsimeelselt silmi avada? Avardada olemistaju? Kas olete kordki vaadanud Veneetsia Püha Markuse platsil (või ükskõik millises teises linnas, kus tuvimajandus on turismimajanduse ühe osana metoodiliselt sisse seatud), millist taktikat kasutavad linnud, et söögipalakest haarata? Kas see pole kõige ehedam olelusvõitlus, mis puhkeb niipea, kui müüjalt ostetud tuvisööda pakendi avate? Või on see pelgalt turistlik atraktsioon? Kas keegi on hetkegi mõelnud neile tuvidele kui elusolendeile? Miks Toomik maalis need aplad, inimeselt sööki saama harjutatud linnalinnud niisuguse pealetungiva massina? Kuidas ja kus toitusid tuvid varem, kui veel linnasid ei olnud? Kas te mäletate, et kunagi oli aeg, kui ei olnud linnu? Mis tuleb pärast linnasid? Miski ei saa ju olla püsiv – ka linnad mitte? Kas linnud jäävad? Millisel viisil õieti peegeldub Jaan Toomiku loomingus urbanistlik eksistents? Kas Toomik maalibki tõesti inimeksistentsi piirsituatsioone? Või siiski kasutab kunstnik piirsituatsiooni kui kunstilist väljendusvahendit? Kui mõtlemisatribuuti? Kuidas mõistavad Toomiku töid need, kes maalivad morte ja maastikke ja modelli järgi akte? Kuidas selgitada Toomiku töid nendele, kes alles õpivad maalima? Kuidas selgitada väikestele lastele vana Rubensi hümni noorele naisele?