Eesti on üks väike, aga mugav riik. Kultuur on meil selle kohta hästi toetatud. Mitte et summad oleksid meeletult suured, aga võimalused ja seega ka raha jõuab võrdlemisi kerge vaevaga loojani. Kusjuures ise ei pruugi loovisik selleks tingimata kuigi palju tehagi, kui ta on end (juba õpingute ajal) piisavalt tõestanud, looming on teatud ringis tunnustatud ja atraktiivne.
Helilooming on hea näide. Eestis on elanike arvu kohta tohutult palju heliloojaid ning heliloojate liidu liikmeskonnast on hämmastavalt suur osa mingil määral saanud end ka rahvusvahelisel tasandil kuuldavaks teha. Rahapada, mille sisu heliloomingu tellimuste vahel igal aastal jaotatakse, ei ole küll suur (pigem tuleks see summa ajakohastada), kuid ometi tellitakse meil juba noortelt heliloojatelt teoseid ka suurtele koosseisudele.
Mõistagi võib selline olukord tunduda iseenesestmõistetav ja teha heliloojad mugavaks. Eestist vaadates tundub lausa uskumatu, et Ühendkuningriigis ja paljudes teisteski lääne riikides peavad heliloojad suureks saavutuseks seda, kui saavad 40aastaselt mõnelt suurelt institutsioonilt näiteks orkestriteose tellimuse. Hea, et üldse pumba juurde lasti! Eestis selline tõsiseltvõetav mitmekesine konkurents puudub ja seega pole ka põhjust loojal enda tutvustamiseks aktiivselt tööd teha. Pigem võib probleemina välja tuua, et teose tellimine (aga ka resideeriva helilooja koht) tuleb sageli kätte sama väikese seltskonna kaudu. Liiga vähe otsustatakse läbipaistva konkursi abil.
See kõik selgitab, miks saavad meie loovisikud lääne kolleegidega võrreldes nii sageli lubada endale õpitud abitust: nad ei pea enamasti ise tegelema rahaasjade, taotluste ega projektidega. Kui vähegi talenti on, tuuakse töötingimused kandikul kätte, ehkki teenistus on vähestel selline, et saab tõepoolest vaid loomingust ära elada. Ikka tuleb kõrvalt teha ka n-ö päristööd, mis toidab. Nišimuusikat kirjutav helilooja ja üldse nišis tegutsev loovisik peab seetõttu varem või hiljem mõtlema rahvusvahelise publiku peale.
Eesti tõsine miinus on teatavasti tõsiasi, et muusikaturg on väike ja publikut vähevõitu. Seetõttu on välissuhete loomine ja välisturule pürgimine pikas perspektiivis vältimatu. Kuidas seda teha, on muidugi keeruline küsimus. Kes sellega pidevalt tegeleb, teab, et muusikatööstuses, kuhu muusikute tegevus paratamatult kuulub, muutub kõik hirmkiiresti. Kõigil on raske ses tempos püsida. Mis siis imestada, et see tempo tundub hirmutav ja kõige lihtsam näib kogu muusikatööstusele ja loomemajandusele selg pöörata, võib-olla keeltki näidata.
Tallinnas peetud rahvusvahelisel muusika infokeskuste võrgustiku kohtumisel arutleti klassikalise ja nüüdismuusika erandlikkuse (exceptionalism) mõiste üle. Mulle on aastatega kohale jõudnud, et klassikalise muusika looja ja esitaja olukord võib küll teiste ametitega võrreldes olla teistsugune, sest see nõuab teadlikku pühendumist juba lapseeas ja selle nimel paljustki loobumist. Selle muusika korralduslikus pooles ei ole aga sugugi nii palju erisusi, kui kiputakse ette kujutama. Iga muusikastiil on väheke isemoodi, inimesed jaotuvad veidi erisugustele infoväljadele ja võib-olla on neil ka mõneti isesorti muusika kuulamise harjumused, mis tasub korraldajal endale selgeks teha – kuid publikut vajavad kõik.
Sellepärast olekski ka meil aeg pakkuda nii heliloojatele kui ka interpreetidele karjääri kujundamiseks tarvilikku haridust ja tuge, et nende võimalused ei jääks pidama väikesele austajaskonnale esinemise juurde, et maailm oleks avaram ja et see ei tuleks kätte juhuse, vaid sihikindla tööga.