Tõsimeelsest hernhuutlikust perekonnast pärit protestantliku pastorina, kes andis eestlastele tagasi nende paganliku “vanavara” ja rahvusliku eneseväärikuse, on Jakob Hurt küllap üks eesti identiteedi võtmefiguure. Selles mõttes on isegi kummaline, et tema tekstikogu ilmub “Eesti mõtteloo” sarjas alles 66. numbrina, sest nii kronoloogiliselt kui tähenduslikult peaks ta seesuguses rubriigis kuuluma esikümnesse. Kronoloogiaga ei ole “Eesti mõttelugu” end muidugi üldse sidunud ja kogu XIX sajandisse on varem vaid üks kord juhuslikult põigatud. Ning oleks lausa hull, kui nii väärika pealkirjaga sari üritaks sportliku edetabeli kuju võtta ja eesti mõtlejaid mingite kindlate kriteeriumide järgi headuse pingeritta seada. Aga natuke autahvli hõngu sel sarjal paratamatult küljes on. Vähemalt selles mõttes, et kui keegi juba sarja vääriliseks on tunnistatud, siis ootaks, et temalt on välja valitud eesti mõtteloo seisukohalt eriti olulised tekstid. Hurda puhul näiteks kõne 1869. aasta esimesel üldlaulupeol, 1870. aastal esmakordselt välja öeldud kuulutus, et kui me ei saa suureks jõult ega arvult, siis peame saama suureks vaimult ja kultuurilt, mida Mart Laar on nimetanud eesti rahvusluse kategooriliseks imperatiiviks, või 1888. aasta üleskutse rahvaluule kogumiseks “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Need on küll koos paljude teiste oluliste tekstidega Hurda 150. sünniaastapäevast peale mis langes viimase ärkamisaja soodsale pinnasele, kergesti kättesaadavad (esimesed M. Laari valituna Loomingu Raamatukogu 1989. a avanumbris, kolmas Ülo Tedre koostatud ja kommenteeritud rahvaluulealaste kirjutiste kogumikus “Mida rahvamälestustest pidada”). Mida siis Hurdast praegu avaldada? Ideaalis muidugi põhjalikult kommenteeritud kogutud teosed, aga see ei ole ilmselgelt “Eesti mõtteloo” rida.
Selles situatsioonis on Hando Runnel teinud mõnevõrra ootamatu valiku. Isamaaliste kuulutuste asemel või vähemalt ees loeme hoopis ülevaadet heeringa eluviisidest. Raamatu füüsilisse keskmesse on võetud küll ka hulk n-ö krestomaatilisi ja programmilisi tekste, mis on avaldatud kas juba Hurda 100. sünniaastapäevaks (1939) ilmunud H. Kruusi koostatud kogumikus või eespool mainitud 150. aastapäeva kogumikes (lisaks üks seni avaldamata kiri C. R. Jakobsonile ja “Tõine aruanne tööst Aleksandr-kooli kasuks”), kuid üllatava põhitooni annavad väljaandele lõunaeestikeelsed ja hoopis teist laadi tekstid: esimesse ossa koondatud “Tarto Kalendris” ilmunud rahvavalgustuslikud lood ja (peamiselt Otepää kirikus peetud) varem avaldamata õpetlik-manitsevad jutlused raamatu lõpus.
Seda valikut põhjendab koostaja eessõnas sellega, et siin raamatus toodu tahab “olla mälestusmärk Hurda-aegsele lõunaeesti keelele, et seda veel tänapäev uurida ja austada”. Keel ongi kahtlemata kogumiku üheks oluliseks komponendiks, seda enam, et nagu saatesõnast selgub, on lähiaegadel oodata veel Jakob Hurda keelealaste tööde eraldi köidet. Ometi ei ole lõunaeesti keel lingvistilises mõttes nende üllatuslike osade ainus väärtus. Kõrvuti rahvusliku eneseteadvuse programmiliste kuulutustega annavad üksikasjalikku populaarteaduslikku teavet pakkuvad “Heering”, “Inemisest” ja muud maarahva silmaringi avardama mõeldud kalendrilood ning isalikud manitsused kristlikule vagadusele nii ärkamisajast kui Jakob Hurdast palju värvikama pildi kui paljad proklamatsioonid. Ehkki “Inemisest” on faksiimileväljaandena 1990. aastal ka eraldi ilmunud, mõjub üldlevinud Hurda-imago taustal just kogumiku tervikkontekstis eriti mõnusalt näiteks asjalikkus, millega Hurt esitab statistilisi andmeid inimeste suremusest ja õpetab “noorembile lugejile”, et surma tuvastamisel on kõige kindlamaks märgiks “kange koolnu hais”. Kirg populaarteadusliku teabe vastu lööb välja isegi suurel reedel peetud jutluses, kus ta ei suuda hoiduda ristipoomise protseduuri detailide kirjeldamisest.
Ka keelelisest aspektist on raamat märksa mitmekihilisem materjal kui lihtsalt mälestusmärk. Ehkki Hurda üheks tegevusväljaks, mis siinses kogumikus ka eriti selgelt esile tuleb, oli eestikeelse haridussüsteemi vajalikkuse põhjendamine – julgeima tulevikuunistusena kuni ülikoolini välja –, pakuvad tema keelekohased mõttekäigud järjekordse näite hoopis selle kohta, kui halastamatult oli eesti rahvusluse sünd kõigele vaatamata oma saksa juurtega seotud. Nii kuulutab Hurt kogumiku avaartikliks paigutatud (saksa keeles kirjutatud) autobiograafilises ülevaates varjamatu uhkusega, et gümnaasiumi tertia’s hakkas ta “juba vabalt ja takistuseta saksa keeli rääkima ja mõtlema.” Just saksa keele õppimiseks isa ta kihelkonnakoolist edasi saatiski. Võõrkeelte omandamisest ja võõras keeles mõtlemisest on palju juttu mujalgi. Ühelt poolt kaitseb Hurt emakeelset haridussüsteemi teesiga, et võõras keeles õppides ei saa õppijad tegelikult aru, mis neile räägitakse, ja jäävad rumalaks. Palju energiat kulutab ta nii kadakasaksluse kui ka täieliku saksastumise ja akulturatsiooni pahede hurjutamisele. Samas annab ta endale aru, et tegelikkuses, nii nagu see parasjagu on, ei ole ilma saksa keele omandamiseta võimalik “päriselt” harituks saada. Tema ideaali kohaselt peab eestlane küll õppima saksa keeles mõtlema ning peab saksa keele kaudu omandama euroopaliku kultuuri, kuid oma eesti süütust kaotamata. Eesti rahvakeel ja saksa kultuurkeel ning paganlik pärimus ja kristlus tuleks ristata nii, et selle tulemusel sünniks kultuurne ja kristlik, kuid genuiinselt omanäolise vaimuga eesti rahvas. Seda, et niisugune kavalus läbi ei lähe ning et võõrkeelsest kristlikust kultuurist osasaamiseks on tulnud ja tuleb paratamatult oma olemusest midagi ära anda, XIX sajandi rahvuslikkuse õhinas ei tunnistatud. Seda on tänapäevalgi raske tunnistada, ehkki rahvusluse mõiste on Hurda aegadest peale kõvasti teisenenud ja selle igavikulisus koguni küsitavaks kuulutatud. Seepärast oleks ka ülekohtune eeldada, et Hurt võinuks endale aru anda omaenese eesti keele ja mõtlemismallide saksapärasusest. Aga just sellest aspektist tasuks lähemalt uurida näiteks eesti keele eri variante, mida siin raamatus on vähemasti viis: lõunaeestikeelsete kalendrijuttude keel ja Otepää kogudusele peetud jutluste keel ning XIX sajandi põhjaeesti kirjakeele Hurda versioon, Hurda saksakeelsete originaalide XX sajandi 30ndatel aastatel tehtud eestindused, mis esindavad omakorda kaht selgelt eriilmelist keelevarianti, ja viimaks Hando Runneli eesti keel raamatu eessõnas. Nende kõigi kõrvutamine keelega, mis on alal hoitud Hurda elutöö ühes olulisimas saavutuses, eesti rahvaluule üleskirjutustes, võiks eesti asja kohta mõndagi öelda.