Demokraatia kriisist Poolas räägitakse praegu palju. Vähem teame, kuidas mõjutab see kultuuri. Avaliku teenistuse kaotamine ja konkurssidest loobumine riigiametite juhtivate kohtade täitmisel oli üks Õiguse ja Õigluse valitsuse esimesi põhiseadusvastaseid muudatusi. See andis võimaluse vahetada järgmistel kuudel välja paljude riiklike kultuuriasutuste ja Poola kultuuri korraldavate instituutide nõukogu ja juhtkonna ning muuta drastiliselt nende õigusi ja poliitikat.

Muuseume mõjutab Poola valitsuse uus kurss kõige rohkem. 1989. aastal alanud detsentraliseerimise ja kultuuriasutuste autonoomia suurendamise katsed pole muuseumide puhul osutunud sama tõhusaks kui näiteks kunsti- või filmisektoris. Direktorite valimisel on konkursi korraldamine soovituslik ja teiste muuseumitöötajate värbamisel ei tehta seda üldse. Tegelikult võidakse muuseumidirektor määrata ametisse kultuuriministeeriumi või linnapea poliitilise otsusega. Poolas, kus muuseumid sõltuvad täielikult riigi rahastusest, soosib niisugune juhtimissüsteem muuseumide politiseerumist.

Anakronistlikule süsteemile vaatamata leidub Poolas siiski ka erandeid. Kõigepealt Auschwitzi memoriaalmuuseum. Juba 1990. aastal asutas Poola peaminister 25 liikmest koosneva rahvusvahelise Auschwitzi nõukogu, millesse on kuulunud väljapaistvad holokaustiuurijad, holokaustis ellujäänud ning juudi sihtasutuste ja ühingute liikmed. 2009. aastal rajati ka Auschwitzi-Birkenau Fond, et rahastada pikaajalist konserveerimisprogrammi. Fondi finantseeritakse mitmete riikide toetuse abil. Fondi juurde kuulub kõigi doonorriikide esindajatest koosnev nõukogu.

Teiseks Poola juutide ajaloo muuseum Polin Varssavis, era- ja avaliku sektori koostöö harv näide muuseumivaldkonnas. Muuseumile pani 1993. aastal aluse ja juhtis selle rajamist Juudi Ajaloo Instituudi Fond, mis rahastas ka püsinäituse koostamist. Maatüki muuseumi ehitamiseks endise Varssavi geto sümboolsesse südamesse annetas Varssavi linnavalitsus, hoone ehitust finantseeris kultuuriministeerium.

Ka 2008. aastal riigi algatusel asutatud ja täielikult rahastatud Teise maailmasõja muuseumi juures tegutsevad algusest peale nii teadusnõukogu kui ka hoolekogu. Selline iseloomulik anglosaksi lahendus võeti samaaegselt kasutusele kolmes riigimuuseumis: Varssavi kuningalossis ja rahvusmuuseumis ning Teise maailmasõja muuseumis eesmärgiga kujundada need professionaalsemaks ja rahvusvahelisemaks.

Märkimist väärib ka Euroopa solidaarsuskeskus (ESC). Selle kompleksse, mitmeid ülesandeid täitva kultuuriasutuse raames tegutseb ka Euroopa põhiväärtustele tuginev muuseum, mis pälvis 2016. aastal Euroopa Nõukogu muuseumiauhinna ja Euroopa pärandimärgise. ESC asutasid ja seda juhivad koos kultuuriministeerium, Gdański linn ja Pomorze vojevoodkonna omavalitsus.

Kõigi nende puhul tagas uuenduslik lähenemine (mitu rahastusallikat, rahvusvaheline nõukogu, fondide rahaline ja teaduslik roll, avaliku ja erasektori partnerlus, kodanike kaasatus) nii suurema autonoomia kui ka laia rahvusvahelise platvormi diskussiooniks muuseumi, selle ekspositsiooni ning haridusliku ja ühiskondliku rolli üle. Poola muuseumimaastikul oli see märkimisväärne uuendus. Pole üllatav, et need neli kultuuriasutust – peale selle, et need tõmbavad ligi arvukalt külastajaid – on ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Need ajaloomuuseumid on ühtlasi kohad, kus uuritakse ja vahendatakse Teise maailmasõja, holokausti ja külma sõja keerulist ajalugu.

Kõik neli peegeldavad Poola ajalookirjutuse 1989. aasta järgseid suundi, kus püütakse käsitleda Poola ajaloo tumedaid külgi kriitilisemalt ja õiglasemalt. Laiemalt peegeldavad need seda osa Poola riigi kultuuripoliitikast, mis on suunatud juutide-poolakate, sakslaste-poolakate, ukrainlaste-poolakate ja ka poolakate omavahelisele leppimisele. Kõigil neljal institutsioonil on tohutu teaduslik, hariduslik ja ühiskondlik mõju. Kuigi uusi juhtimisvorme jõuti rakendada vaid osaliselt, olid kõik neli viimase ajani suurepärased näited riikliku kontrolli ja kultuuriasutuse autonoomia tasakaalust.

Paraku on kõik neli institutsiooni pärast 2015. aasta valimisi pidevas ohus. Nende rahvusvaheline avatud iseloom, rõhu asetamine teaduslikule kvaliteedile, diskussioonile, universaalsetele väärtustele ja kodanikuosalusele ei ole vastuvõetav uuele valitsusele, mille toetus rajaneb tugevalt natsionalistlikul ja Euroopa-vastasel retoorikal. Suurima surve alla jäi alles valmiv Teise maailmasõja muuseum. Muuseumi töötajaid ründasid lakkamatult nii parempoolsed ajakirjanikud ja ajaloolased kui ka riigivõim, mis pommitas muuseumi finants- ja õiguskontrollidega ning kärpis selle eelarvet, lootes takistada muuseumi avamist.

Teise maailmasõja muuseumi uudne juhtimismudel osutus siiski oodatust kõvemaks pähkliks: hoolekogu apoliitilised liikmed keeldusid direktorit vallandamast ja teadusnõukogu toetas teda ühehäälselt. Kuna nii direktori kui ka hoolekogu ametiaeg pidi lõppema alles 2019. aastal, tuli kultuuriministeeriumil kasutada juriidilist konksu. Poola seadused võimaldavad kultuuriasutuste liitmist, mistõttu asutaski minister fiktiivse muuseumi ja ühendas selle Teise maailmasõja muuseumiga, luues täiesti uue asutuse. Samm astuti ilma muuseuminõukogu (kultuuriministeeriumi nõuandva organi) nõusolekuta. Seejärel vaidlustas Teise maailmasõja muuseum õigusvahemehe abiga otsuse halduskohtus. Alles kohtu otsuse tõttu peatada muuseumide ühendamine sai muuseum näituse ettevalmistuse lõpetada ja selle 2017. aasta 23. aprillil avada.

Mõni päev hiljem, pärast kõrgema halduskohtu otsust, millega tühistati madalama astme kohtuotsus, vallandati direktor ja saadeti laiali hoolekogu. Paari kuu jooksul vahetati töötajaskond peaaegu täielikult välja ja teadusnõukogu asendati uuega. Lõpmatu külastajate vool, näituse entusiastlik vastuvõtt (nii teadlaskonnas kui ka avalikkuses), arvukad protesti- ja toetuskirjad, millele kirjutasid alla sellised autoriteedid nagu ajaloolased Timothy Snyder ja Norman Davis ning USA holokausti muuseumi direktor Sara J. Bloomfield, ei suutnud ära hoida halvimat.

Muuseum kui teaduslik ja ühiskondlik platvorm, selle autoriteet ja võrgustik (muuseum loodi sõjas ellujäänute, kõigi peamiste Teise maailmasõja ja holokausti muuseumide ning rahvusvaheliste uurimisasutuste, paljude kunstnike ja disainerite aktiivsel osalusel) hävitati täielikult. Veelgi enam, hiljuti muudeti ka näitust. Kuna tegu on keeruka ekspositsiooniga, mis koosneb esemetest, multimeediast ja arvukatest installatsioonidest, siis on teatud elementide eemaldamise, lisamise või asendamisega selle tähendust ja lugu drastiliselt muudetud.^*

Rünnaku all on ka Polin ja Auschwitzi muuseum, eriti pärast 2018. aasta veebruaris vastu võetud niinimetatud holokaustiseadust, mis keelab süüdistada Poola rahvast või riiki natside holokaustile kaasaaitamises. Seadus on esile kutsunud antisemitismi laine, mis on suunatud ka juudi ajaloo ja kultuuri ning holokaustiga tegelevate institutsioonide vastu. Auschwitzi memoriaalmuuseumi direktorist on saanud massilise organiseeritud sõimu sihtmärk.

Polini kritiseerisid tugevalt nii parempoolsed publitsistid ja internetis vaenu õhutajad kui ka riigivõim oma ametlikes avaldustes seoses muuseumi korraldatud näituse ja konverentside ning kunstisündmuste tsükliga, mis oli pühendatud viiekümne aasta eest 1968. aasta märtsis aset leidnud tugevale antisemitismilainele. 1968. aasta sündmused sundisid mitmed Poola juudid (sealhulgas haritlased, nagu Zygmunt Bauman) riigist põgenema. Näitusega seotud rünnakuid, millega käisid kaasas ka vandalismiaktid, riigivõim hukka ei mõistnud.

ESC puhul on kultuuriminister oma osa asutuse 2019. aasta eelarves suures mahus kärpinud, see aga mõjutab märkimisväärselt nii sel aastal toimuvate 1989. aasta esimeste vabade valimiste pidustuste plaane kui ka keskuse igapäevast haridus- ja teadustegevust. Püüe õõnestada asutuse autonoomiat tekitas avalikkuses vastuseisu. Ootamatult edukaks osutunud toetuskampaania ESC 1989. aasta ürituste programmi rahastamiseks näitab, et uute muuseumiasutuste tegevus on loonud aluse uuele laiapõhjalisele kodanikualgatusele kultuuri ja kultuuripärandi valdkonnas.

Autonoomsed ja avatud kultuuriasutused on üks demokraatliku ühiskonna võtmetegureid. Kui rikutakse õigusriigi põhimõtteid, nagu Poolas, võib kindel olla, et see mõjutab kultuuri ja kultuurisektorit tugevalt ja negatiivselt. Sellisele järeldusele jõudis ka ÜRO kultuuriõiguste eriraportöör Karima Bennoune oma erivisiidil Poolasse 2018. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses. Muu hulgas väljendas raportöör muret Teise maailmasõja muuseumi direktori Paweł Machcewiczi lepingu lõpetamise ja jätkuvate katsete pärast muuta muuseumi püsiekspositsiooni. Teisedki Poola kultuuriasutuste praegused ja endised direktorid on tema sõnul kogenud või kogevad samasugust poliitilist survet.

Tõlkinud Anu Kannike

* Teise maailmasõja muuseumi ümber toimuvast on kirjutanud Rafael Wnuk ajakirjas Muuseum. https://ajakiri.muuseum.ee/lahing-soja-parast-gdanski-teise-maailmasoja-muuseum-kutab-kirgi/