Esimest korda taas iseseisva Eesti ajaloos on võimul valitus, keda avalikkus väga ei oodanud ja keda on ka raske tõsiselt võtta. Selle põhjuseks on nii luuludena mõjuvad vandenõuteooriad süvariigist kui ka vanameelsus isikuvabadustes, mis on koos EKRE tulekuga saanud osaks valitsuse ideoloogiast. Nii pole ime, et ühiskonna tervemõistuslik pool, sh ajakirjandus, selle vastu tõrgub.

Igal ajal on teatud hulk inimesi, kes arvavad, et võimu kuritarvitatakse või ka neid salapärasel viisil mõjutatakse. Eeskuju neiks luuludeks pole ju keeruline leida, conspiracy fiction on üks põnevusromaanide ja -filmide levinud žanre, kuid näiteid leiab ka otse elust. Viimane sellelaadne juhtum on teada seoses USA ja Kanada saatkonnaga Kuubal. Sealsete töötajate vastu oli väidetavalt kasutatud akustilist relva, mis põhjustanud paljude töötajate haigestumise. Tulemuseks oli rahvusvaheline skandaal, mis tõi kaasa osa saatkonnatöötajate evakueerimise. Samad hädad tabasid ka USA Hiina saatkonda ja neid juhtumeid hakati kokkuvõtvalt kutsuma Havanna sündroomiks.

Mõni aeg hiljem väitsid tunnustatud teadlased, kes kuulasid USA saatkonnas tehtud helisalvestisi, et salapärase kõrge sagedusega häirivat heli, mis olevat väidetavalt haiguse põhjustaja, tekitasid kilgid, liiginimetusega Anurogryllus celerinictus.¹ Ent kui ka heli päritolus ollakse kokkuleppele jõutud, ei ole ühest kinnitust, et just need põhjustasid kirjeldatud haigusnähte. Seetõttu on jäänud avatuks ka uks vandenõuteooriatele.

Vandenõulaste ja infooperatsioonide Eesti

Kas ka Eestis on olemas süvariik või on see pigem kilgi laul purjutaja peas? Me elame infoajastul, kus jätame endast maha tohutu hulga infojälgi. Elektroonilise side seadus kohustab teatud andmeid kuni kaks aastat säilitama ja need vajadusel edastama uurimis- ja julgeolekuasutustele ning kohtule, aga ka näiteks maksu- ja tolliametile, finantsinspektsioonile ja teistele järelevalveasutustele. Iga inimese kohta on hulganisti salvestatud materjali, mida võidakse kasutada tema seadusevastase tegevuse uurimiseks. Sellele lisandub jälitustoimingutega kogutud teave, kui selleks on põhjendatud vajadus.

Kelle kohta ja miks seda kogutakse, ei selgu enamasti enne, kui kogutud tõendusmaterjal jõuab kohtusse. Kui see sinna ikka jõuab, sest uurimine võib ka raugeda. Põhimõtteliselt saab ju nõustuda, et riik on loonud oma julgeoleku ja õiguskorra tagamiseks andmete süvakihi, kus ta võib vajadusel tuhnida. On oluline, et selle üle oleks tagatud ka järelevalve ja õiguslik kontroll. Kui see on olemas, siis võib väita, et elame demokraatlikus riigis, kui aga andmekasutusest ja jälitustegevusest saab poliitilise võimu instrument, on põhjust rääkida kas võimu kuritarvitamisest, demokraatia lünklikkusest või koguni diktatuurist.

Laupkokkupõrge feminismiga

Süvariik pole ainus Eestit tabanud „üllatus“. Mäletatavasti hakati kohe pärast Reformierakonna valimisvõitu kõnelema esimesest Eesti naispeaministrist ja oli tunda ka positiivset elevust. Paraku jäi see elevus üürikeseks ja trambiti kiiresti uue koalitsiooni kolme mehe poliitiliste tanksaabaste alla. Järgmiseks pandi kahtluse alla naiste õigus aborti teha ja naispresidendi õigus käituda naisena („nagu emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas“), millest võib järelda, et ka naispoliitikud peaksid selle loogika kohaselt käituma nagu mehed.

Tagantjärele võib mõista presidendi ärritust kohe pärast riigikogu valimisi talle esitatud meesajakirjaniku küsimuse peale, mis saab, kui Eestit hakkavad juhtima kaks naist, s.o nii president kui ka peaminister on naissoost. President ütles mäletatavasti, et esmalt tuleb vastata küsimusele, mida tõi Eestile kaasa see, kui seda juhtisid kaks meest?!² Nüüd, kui Eesti võimuliitu juhib kolm meest, võib öelda, et need sõnad on suisa prohvetlikud: müüt Eestist kui tänapäeva eduriigist on sisuliselt prügikasti lennanud või vähemasti selle ääre peal ja selle asemele on tulnud konservatiiv-hallutsinatoorne dogmatism, mis hõlmab nii rahvusäärmusluse kui ka luulud. Mõistagi ei ole see ainult soo küsimus, sama häda võib tabada ka naiste juhitud Eestit: kõik sõltub kokkuvõttes juhi isikust, juhtimiskvaliteedist ja vaimsest tervisest.

„Süvariik“ ja „infooperatsioon“ on ülivõimsad kujundid. Kui võtta arvesse EKRE juhi kirjanduslikku talenti ja tema huvi õudusjuttude vastu, võib ju välja pakkuda, et see on teadlik müüdiloome ja mäng suurte narratiividega, kääbikute võitlus süvariigi Mordorist ³ õhkuva kurjusega. Loodud on müüt Eestist, mis on painajalike liberastide ja tolerastide kütkes ning tuleb nende käest päästa. See on müüt, mis teatud osale Eestist hästi peale läheb, neile, kes ilmselt ongi hätta jäänud ja kelle lootused on deformeerunud vaenuks kõige selle vastu, mida Eesti riik on endast senini kujutanud.

Mõned tuttavad on küsinud, kas see, mis Eesti poliitikas toimub, on ikka tervemõistuslik? Ja ei ole ju kerge tuua ühtegi mõistlikku argumenti poliitika kaitseks, mis lähtub XIX sajandi isikuvabadustest (pereväärtused, naiste õigused jm) ja ühendab need XXI sajandi conspiracy fiction’i teooriatega. Nii olen pidanud nõustuma: midagi Eesti elus ja väärtushinnangutes on totaalselt viltu läinud.

Vaba ajakirjandus Sauroni küüsis?

Ajakirjandusvabaduse küsimus ei ole must-valge ega ühesuunaline. Ühelt poolt eeldatakse, et ajakirjandus peaks olema sõltumatu, objektiivne ja tasakaalustatud, see tähendab peegeldama ühiskonnaelu protsesse ilma poolt valimata. Ent kui võim on hallutsinatsioonide küüsis, ei saa ka ajakirjanikelt nõuda, et nad neid hallutsinatoorseid pilte objektiivselt hindaksid. Ilmselgelt tuleb panna diagnoos ja analüüsida, kas kirjeldatud nägemuste põhjuseks on obsessiiv-kompulsiivne häire, suuremat sorti hullus või narkojoove.

Paraku need ajakirjanikud, kes on n-ö diagnoosiga tegelenud (Vilja Kiisler, Ahto Lobjakas, Ainar Ruussaar) on ka kohe tänavale sattunud, kas siis omal soovil neile seatud piirangute tõttu või ka koondatud. Kahtlemata on igal meediaväljaandel õigus ise kujundada oma hoiakuid ja suundumusi. Sõnavabaduse aluseks on meediaväljundite paljusus ja konkurents, mis tagab, et iga mõte (kui see pole just inimvihkajalik) leiab endale ka väljaütlemise võimaluse.

Süvariigi ja infooperatsioonide kontekstis on tegemist n-ö piire ületava juhtumiga, kus ajakirjanikult ei saagi eeldada objektiivset analüüsi. Ajakirjanikku võib mõista ka siis, kui ta ei lähe kaasa väärtussüsteemiga, mis tema arvates on ajast ja arust. Näiteks, kui keegi nüüd tuleks välja vanatestamentliku ettepanekuga, et abielurikkujaist naised tuleb visata kividega surnuks, siis ilmselt ei ole põhjust pahandada ajakirjanike peale, kui nad seda teemat tõsiselt ei võta või kahtlevad teema tõstataja tervemõistuslikkuses. Nii on see ka abordiküsimusega ja muude naiste õigustega seotud teemadega. Seal ei ole võimalik ajas tagasi minna. Pealegi on see aeg, kui mehed otsustasid naiste õiguste üle, juba ammu möödas (kui šariaati järgivad kultuurid kõrvale jätta) ja terav vastureaktsioon sel teemal on igati mõistetav.

Eelnevast järeldub, et ajakirjandusvabadusega seotud probleeme ei ole õigesti defineeritud. Ajakirjanikud tahetakse ühe poliitilise jõu poolt sundida rolli, kus see peab kinnitama (nagu hulluarst patsiendile), et kõik luulud vastavadki tõele: no et jooksevadki väiksed kuradikesed mööda elektripliiti ringi ja tulebki nad kahvliga surnuks torgata. Selle valesti defineerimise tulemuseks on see, et kehtib patsiendi tõde ja arst, kes seda ei tunnista, lastakse lahti. Kokkuvõttes on see nagu mingi painajalik unenägu, Sauroni must vari, mis on halvanud terve mõistuse.

Tulemus, mida valijate enamik ei valinud

Lõpetuseks tuleb osutada, et see pole ju see tulemus, mida valijate enamik valis, mitte see avalik ootus. Kantar Emori uuringu⁴ kohaselt eelistanuks valija valitsust, mille oleksid moodustanud Reformierakond, Isamaa ja Keskerakond või Reformierakond ja Keskerakond. Kuna avalikku ootust väljendab ka ajakirjandus, siis selgitab seegi ajakirjanduse vastumeelsust praeguse valitsuse vastu. Oodati esimest naispeaministrit, oodati teistsugust valitsust, kõige vähem oodati valitsusse EKREt.

Ei saa kuidagi nõustuda Janek Mäggi seisukohaga, et loobumine Stenbocki majast olnuks Rattale suur rumalus, kui tal kord juba oli võimalus seda hoida.⁵ Nagu on osutunud, on vastuvool sedakorda väga tugev ja ilmselgelt on valitsus juba üleliia palju ressurssi pinnalpüsimiseks ära kulutatud. See on ka poliitilise kultuuri küsimus: mida paksem on see kultuurikiht, mida vanem ja targem on demokraatlik riik, seda rohkem arvestatakse ka avaliku arvamusega ega trambita sellel tanksaabastega.

1 John Hickey, Recorded sounds that plagued U.S. diplomats in Cuba just crickets hard at work. – Bercely News. https://news.berkeley.edu/2019/01/10/recorded-sounds-that-plagued-u-s-diplomats-in-cuba-just-crickets-hard-at-work/

2 Küsimus kahe naise riigivalitsemisest ärritas presidenti. https://www.err.ee/917122/video-kusimus-kahe-naise-riigivalitsemisest-arritas-presidenti. – ERR 6. III 2019.

3 Väljend Eesti Ekspressi poliitilise süvaanalüüsi toimkonnalt. https://ekspress.delfi.ee/elu/interaktiivne-kaart-paljastatud-esimene-detailne-suvariigi-kaart-mida-peavoolulimukad-sinu-eest-varjata-tahaksid?id=86034473 – EE 8. V 2019.

4 Urmas Jaagant, Uuring: valijad eelistavad kõike muud kui Keskerakonna-EKRE-Isamaa liitu. https://poliitika.postimees.ee/6544638/uuring-valijad-eelistavad-koike-muud-kui-keskerakonna-ekre-isamaa-liitu

5 Argo Ideon, Janek Mäggi: koalitsioonile on täiesti ükskõik, mida ajalehed kirjutavad. https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/janek-maggi-koalitsioonile-on-taiesti-ukskoik-mida-ajalehed-kirjutavad?id=86054729 – ML 2. V 2019.