Masha Gesseni raamat pälvib tähelepanu nii oma paljutõotava alapeakirjaga „Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis“ kui ka autori üsna vastuolulise isiku tõttu. Gessen on Moskvas juudi haritlasperes sündinud literaat, kes 1981. aastal emigreerus koos vanematega USA-sse ja kümme aastat hiljem naasis Venemaale, kus teenis leiba mitmete vene ja välismaiste meediaväljaannete kaastöölisena ning sai tuntuks ka LGTB-liikumise aktivistina. 2012. aastal, mil ta asus peatoimetajana juhtima masstiraažiga vene populaarteaduslikku ajakirja „Vokrug Sveta“, leidsid tema elus aset kummalised sündmused.
Juba septembri algul lahkus ta sellelt ametikohalt vastuolu tõttu omanikuga, kuna keeldus saatmast reporterit kajastama Vene Geograafia Seltsi patrooni Vladimir Putini Siberi-ekspeditsiooni valgete kurgede päästmiseks. 11. septembril kutsus Putin ta enda juurde vestlusele ja palus Gessenil oma ametikohal jätkata. Kaks päeva hiljem määrati ta aga USA Kongressi poolt rahastatava Vabaduse raadio Moskva büroo juhiks. Mitte iga (või õigemini mitte ükski) ajakirja peatoimetaja ei saa oma kohalt lahkumise järel kohest küllakutset Venemaa presidendi juurde. Tundub ka võimatuna, et Putin ei teadnud Gesseni sidemetest Vabaduse raadioga ja sedagi, et sama aasta algul oli ta avaldanud Putinit sugugi mitte ülistava biograafia „Näota mees“.
Gesseni raadiosse tööle võtmisele järgnenud päeval anti teada enam kui 40 kaastöötaja vallandamisest ilma igasuguse hoiatuse ja põhjenduseta. Novembris võeti raadiojaamalt kesklaine levilitsents ning alles jäi vaid internetiportaal, mille tegevuse oli Gessen aga halvanud. Kuna raadio ja tema kaastöötajad olid Moskva liberaalse intelligentsi seas aastate jooksul tuntud ja hinnatud, järgnes USA Kongressile suunatud protestide laviin, mida juhtis tuntud inimõiguslane Ljudmilla Aleksejeva ning kus osalesid ka Boriss Nemtsov ja Mihhail Gorbatšov.
Tulemusena vabastati vallandamiste eest vastutav Vabaduse raadio Praha-keskuse direktor ja Moskvasse saabus USAst esinduslik delegatsioon endiste kaastöötajate ees vabandama ja neid tööle tagasi paluma. 19. mail 2013 aastal lahkus Gessen nii ametist kui Venemaalt, siirdudes New Yorki ja tegutseb seal praegu ajakirja The New Yorker koosseisulise töötajana. Ülalkirjeldatud seiga tõttu ei tekita Gesseni nimi täna Moskva haritlaste seas just eriti positiivseid tundeid.
Dissidentide põimuvad lood
Gesseni raamatu teeb omapäraseks Venemaa lähiajaloost jutustamiseks valitud vorm. Teose peategelasteks on neli 1980. aastate keskpaiku sündinud noorukit, kelle kogu teadlik elu on möödunud juba kommunistlikust ideoloogiast vabal Venemaal. Kaks neist on pärit tippnomenklatuurist: Venemaa asepeaministri ja 1994. aastal Jeltsini poolt oma järglaseks kuulutatud Boriss Nemtsovi tütar Žanna ning NLKP KK Poliitbüroo liikme ja perestroika peaarhitekti Aleksander Jakovlevi pojapoeg Serjoža. Maša Baranova on raketiteadlastest vanavanemate järeltulijana lapsepõlve samuti Moskva kesklinnas veetnud. Ljoša Gorškov on aga Permi lähedal Solikamskis üles kasvanud volgasaksa juurtega pedagoogist vallasema poeg.
Žanna Nemtsova minevikku mahuvad Gorkis veedetud lapsepõlv, noorusaeg Moskvas, lühiajaline katse õppida USAs ning seejärel maineka rahvusvaheliste suhete instituudi lõpetamine, töö investeerimisfirmas ning börsil mängimine, nii vanemate kui omaenda perekonna lagunemine, Moskva linnanõukogusse kandideerimine ning isa surm mõrvari käe läbi. Tänaseks on Žanna Nemtsovast saanud Bonnis elav Deutsche Welle kaastöötaja ning oma isa nimelise fondi juht. Sergei, kes pere nomenklatuurist väljalangemise järel teenis raha koguni sellega, et pesi dollari eest välismaalaste autosid, aitas kogu noorukiea oma vanaisa Stalini repressioonide ajalugu käsitleva ja 43. köiteni jõudnud dokumentide kogumiku toimetamisel. Bolotnaja demonstratsioonide ajal sisustas ta töökoja, kus valmistati kümneid tuhandeid kuulsaid „valgeid linte“, mida Putin oma kõnes preservatiivideks nimetas. Järgnes raskekujuline depressioon ja ravi ning alates 2015. aastast ei ole Gessen temaga kontakti saanud.
Maša Baranova esimesed mälestused on pärit maineka erilasteaia kalamaksaõli sundusest ja emaga Poolas „kaubareisidel“ käimisest. Moskva ülikoolis õppimise järel sukeldus ta internetiärisse ja õppis raha tegema tarnevahenduse abil, mis tähendas välisfirmade altkäemaksude Venemaale suunamist. Vaatamata materiaalsele kindlustatusele jõudis Maša äratundmiseni, et üdini korrumpeerunud Venemaal pole talle tulevikku, kuid unistuse sealt koos neljanda eluaastani sõnagi lausunud pojaga emigreeruda takistas lapse isa.
Poliitaktivistiks sai Maša Bolotnaja-päevil, mil tõusis koguni Riigiduuma liikme Ilja Ponomarjovi pressiesindajaks, ühines Pussy Riotiga, sai süüdistuse nn Bolotnaja kohtuasjas ja pääses vanglasse sattumisest Sotši olümpiamängude puhul antud amnestiaga. Telekanali Dožd kaastöötajana oli ta ainsaks Vene ajakirjanikuks kes 2014. aasta talvel intervjueeris Maidani vastasseisus Janukovõtšit kaitsnud Berkuti sõdureid ja viibis Krimmi annekteerimise päevil seal.
Moskvalastega võrreldes hoopis vaesemates ja keerulisemates oludes sirgunud Ljoša teadvuses ja elukäigus toimus pööre, kui ta 16aastasena tunnistas oma homoseksuaalsust ning sai selle eest ka rängalt peksa. Väikelinnast pääsemiseks astus ta Permi ülikooli politoloogiat õppima ja töötas end üles sama ülikooli soo-uuringute keskuse juhatajaks. Ljoša kandidaaditöö teemaks oli „Vähemuste diskursus avalikus poliitikas“. Ljoša varjatud intiimelu ja karjääri valgustades soovib Gessen näidata Venemaal toimunud drastilisi muutusi suhtumises geidesse. Juba rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena oli Ljoša sunnitud 2014. aastal Venemaalt põgenema ning paluma USA-lt asüüli.
Nendega tehtud pikad eluloointervjuud põimuvad omavahel ning neile lisanduvad veel kaks intervjuud juba eelmise põlvkonna esindajatega, kelleks on valitud tuntud sotsioloog Lev Gudkov (s 1946) ja üks Venemaa esimesi psühhoanalüütikuid ja pereterapeute Marina Arutjunjan (s 1956) . Need on raamatusse põimitud eesmärgil kirjeldada psühhoanalüüsi ja sotsioloogia kui teadusharude taastekke keerulisi teid Venemaal. Enim pakuvad huvi arutlused seoses nn homo soveticus’ega. 1980. aastate keskel esitas üks N. Liidu kõige arvestatavamaid sotsiolooge professor Juri Levada (kelle võluv isiksus oli üheks keskpunktiks ka 1967-69 Ülo Vooglaiu poolt korraldatud Kääriku-seminaridel) hüpoteesi, et homo soveticus’e näol on tegemist hääbuva inimtüübiga. Selle olevat loonud revolutsiooni ja terroriaastate poolt ühiskonnale antud topeltlöök: esimene tõi kaasa (võlts?) ideaalid ja väärtused, teine aga õpetas, et ellujäämiseks tuleb kohaneda. Tulemuseks oli inimtõug, kelle iseloomustamiseks kasutas Levada Orwelli terminit „kaksisoim“, mis tähendas võimet uskuda kahte vastukäivat asja korraga.
Homo soveticus’e püsimine
Levada leidis, et 30 aastat pärast Stalini surma olid sedaviisi vormitud inimesed haua äärel, nende lapsed ja lapselapsed pidid olema teistsugused. Ta soovis tõestada, et homo soveticus kui nähtus oli seotud vanema põlvkonnaga, mis tähendanuks Nõukogude Liidu enese paratamatut lõppu. 1987. aastal loodud avaliku arvamuse uurimise keskuses, mida Levada alates 1992. aastast juhtis, hakatigi perioodiliselt mõõtma „homo soveticus’e määra vene ühiskonna liikmetes“. Õudusega tuli tunnistada, et vaatamata N. Liidu lagunemisele ei kadunud homo soveticus kuhugi.
Üheks tõestuseks sellele oli ka Levada vallandamine 2003. aastal keskuse juhi kohalt, mille tulemusena kõik keskuse töötajad (enam kui 100 inimest) andsid lahkumisvalduse. Levada ei alistunud ja ta lõi eraalgatusena uue institutsioon ehk Levada keskuse, mida juhtis oma surmani 2006. aastal. Lev Gudkov juhib seda keskust täna – 2016. aastal aga kuulutati see välismaalt saadavate uurimisgrantide tõttu „välisagendiks“. Juunis 2017 tegi keskus „maailma kõigi aegade suurima isiksuse“ uuringu. Jossif Stalin oli esimesel kohal nagu ka eelmises uuringus aastal 2012. Esimest korda oli teisel kohal aga Putin, jagades seda Puškiniga.
Levada hüpotees on ilmselt valeks osutunud. Miks see on nii läinud, sellele püüabki Gessen oma raamatuga vastata. Kuid Gessen on püüdnud hõlmata hõlmamatut. Lisaks ajastu nägemisele (ja nägemuste võrdlemisele) temaga koos kasvanud noorte silmade läbi on autor pidanud vajalikuks läbi nämmutada ka kõik sellel veerandsajandil Venemaal toimunud olulisemad sündmused. Gesseni ajastukirjelduses pole peaaegu midagi uut ja üllatuslikku.
Keskendudes rohkem oma huvitavatele (tõsi küll, ühiskondliku läbilõike seisukohalt kaugeltki mitte representatiivsetele) kangelastele, võinuks tema tulemus olla dokumentaalkirjanduse žanris huvitavam. See nõudnuks registreeriv-kirjeldava asemel aga hoopis isikus-psühholoogilisemat lähenemist st ajakirjanikusule asemel ehk kirjanikusulge.
Teose seitsmendaks kangelaseks on paremäärmuslik filosoof Aleksander Dugin (s 1962), kelle kohta Gessen on isikliku elu tähelepanekuid ammutanud ilmselt tema noorpõlve armastuselt ja poja emalt Jevgenija Debrjanskajalt, keda autoriga sidus aktiivne osalemine Moskva LGTB-liikumises. Dugin on kunagine aktiivne nõukogudevastane, kellest on viimasel aastakümnel saanud tänase Venemaa riigiideoloogia üks olulisemaid sõnastajaid. Dugini tsitaadid pakuvad erilist lugemismõnu seal väljendatavate mõtete ja vaenlasekujude tihti lausa sõnasõnalise kokkulangevuse tõttu Eesti ühe värske valitsuspartei juhtide mõtteavaldustega. Võiksime ükskord võtta ometi teadmiseks, et Putini ja Dugini Venemaa on majanduslikult kõige parempoolsem (mitte liberaalsuse, vaid just oligarhilise riigikapitalismi mõttes) ja ideoloogiliselt rahvuskonservatiivsem režiim mitte ainult meie naabruses, vaid ilmselt kogu tänases Euroopas ja lõpetada Venemaaga seotu samastamise vasakpoolsuse või sotsialismiga.
Otsides vastust küsimusele, kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis, pole Gessen ilmselt teadlikult peatunud võimalikel vigadel ja valearvestustel, mida lääneriigid on Venemaa suhtes neil aastakümneil teinud. NATO peasekretäri Wörneri 17. mail 1990 Berliinis öeldud mõtet – „fakt, et me oleme valmis mitte paigutama NATO vägesid kaugemale Saksamaa Liitvabariigi territooriumist, annab Nõukogude Liidule kindla julgeolekugarantii“ – tõlgendab Gessen nii, et too lubadus olevat N. Liidu likvideerumisega kaotanud tähenduse. Vene-Gruusia 2008. aasta konflikti sõnumit Gruusiale ja kõigile endistele liiduvabariikidele tõlgendab Gessen aga siiski üsna adekvaatselt: „Kui kavatsete NATO liitlaseks hakata, kaotate inimelusid ja territooriumi ning NATO jätab teid igaveseks ooterežiimile“. Täpselt nii on Ukrainas läinud.
Totalitarismile pani aluse Jeltsin
Gessenile peab au andma aga selle eest, et ta leiab totalitarismini viinud valikuid mitte ainult Putinil, vaid näeb praeguse olukorra algpõhjuseid Jeltsini poolt tehtus. Ta juhib tähelepanu, et Venemaa esimese demokraatlikult valitud parlamendi Jeltsini käsul tankidest tulistamise tulemuseks oli Žirinovski mustasajalise nn liberaaldemokraatliku partei võit (23%) järgmistel parlamendivalimistel. Seejärel tuli sõda Tšetšeenias ja Dudajevi mõrvamine. Majandusliku šokiteraapia tõttu kaotas Jeltsin jõu ja rahva toetuse, et teha kahetsemise ja kurjategijate karistamise kaudu sisse tõeline veelahe nõukogude totalitaristliku režiimiga.
1996. aasta presidendivalimistele läks Jeltsin kompartei juhi Zjuganovi vastu vaid paariprotsendilise reitinguga ja võitis need kui mitte otsese võltsimise abil, siis tänu moraalselt ja finantsiliselt orjastavale kokkuleppele oligarhidega. 1997. aastal määrati Tšetšeenia sõja vastu protestinud Boriss Nemtsov küll üheks kahest asepeaministrist, kuid lubades „natsionaliseerida Kreml“ st vabastada riigivõim oligarhidest (Jeltsini poolt nendega sõlmitud kokkulepetest ilmselt teadmata) tõmbas ta sellega endale kui Jeltsini võimalikule järglasele lõpliku kriipsu ning kompromiteeriti peagi samade oligarhide ja nende poolt palgatud ajakirjanike poolt.
Nii jõutigi olukorrani, et järglase valikul sai Jeltsini jaoks põhikriteeriumiks, kes kandidaatidest tundub kõige usaldusväärsem talle võimujärgse isikupuutumatuse kindlustamisel. Selles mõttes oli oma truudust (valimised kaotanud) Sobtšakile tõestanud Putin igati loogiliseks valikuks. Muide oligarhide poliitvõimu likvideerimisega sai Putin mõni aasta hiljem üsna hõlpsasti hakkama, sest selle säilitamist ju Jeltsiniga tehtud kauba sees polnud.
Eestis on tänaseks ilmunud juba üsna palju seda aega käsitlevat kirjandust. Sageli on nende tõlketase masendav. Gesseni raamat on tõlgitud inglise keelest, kasutatud on koguni toimetajat. Rohketest ja suurtest apsudest on see aidanud hoiduda Mõned silmahakanuist võivad olla ka autoripoolsed, mida toimetamisel võinuks siiski likvideerida. Olgu siis öeldud, et loomulikult pole Moskva lähedal Rubljovskoe (pro Narvskoe) maanteed, vaid ikka Rubljovka maantee (lk 41). Aleksander Jakovlev ei saanud 1953. aastal (30-aastasena!) kuidagi olla NLKP Keskkomitee liige, vaid oli keskkomitee instruktor st. aparaaditöötaja (lk 37).
Meie põlvkonda ei „piinatud“ lasteaias mitte kalarasva, vaid kalamaksaõliga (rõbii žir!) (lk 12). Sergei Kirovit Smolnõis ei hukatud, vaid ta tapeti (lk 71), kuigi versioon, et tolle atentaadi taga oli Stalin, on endiselt liikvel. Hoopis kummastav on vene keeles käibele läinud allegoorilise väljendi „rasstrel Belogo Doma“ tõlkimine „Valge Maja hukkamiseks“ (lk 95). Tuntud nõukogude pedagoog oli loomulikult Anton ja mitte Aleksei Makarenko (lk 145). Petrogradis tegutses Punase Professuuri Instituut (Institut Krasnoi Professurõ) ja mitte punaste professorite instituut (lk 151). Eesti diplomaatilisest keelepruugist teame ÜRO Peaassambleed ja mitte ÜRO üldassambleed (lk 447). Vigade arv on 500-leheküljelise teose kohta keskmisest siiski oluliselt väiksem
Kõigi Gesseni raamatu kangelaste (v.a Dugin) olukord on kunagiste lootustega võrreldes tänaseks kurb, mis teeb masendavaks ka raamatu üldmeeleolu. Epiloogis kirjeldab autor 2017. aastal Venemaa riigipühal 12. juunil kümnes suurlinnas toimunud meeleavaldusi, kus protestijaks oli juba uus põlvkond – Putini ajal sündinud noored. Õhku visatakse õrn lootus, et ehk homo soveticus siiski asendub lõpuks millegi kaasaegsemaga. See vajaks ka välisilma hoopis teistsugust suhtumist Venemaasse. Isoleerimise, hirmutamise ja sanktsioonidega pole nii suure riigi ja rahva juures demokratiseerimist kindlasti võimalik saavutada. Sellele järeldusele juhib Gesseni raamat ehk tahtmatultki.