„Sama lugu kaks korda kirjutada ei saa. Olen seda omal nahal kogenud. Lihtsalt ei saa ja kõik. Jutustamisest endast kaob pinge, huvitavus. Võib ju olla küll tunne ja teadmine, et esimene kord jäid pooled, just need kõige tähtsamad asjad rääkimata. Ei loe. Mis on kirjas, on kirjas. Seda enam uuesti kirjutada ei saa.“¹

Resigneerunud rändaja

Kellele on „Pariis“ kirjutatud? Kes on Tõnu Õnnepalu lugeja? „Pariis“ on praegu (13. mail – toim.) Rahva Raamatu edetabelis teisel, Apollos viiendal kohal, edestades isegi meditsiinimeedium Anthony Williami tervendamisraamatuid. Tundub, et kui eesti lugeja on oma võluva soolestiku eest hoolt kandnud, leiab ta viimaks aega lugeda ka ilukirjandust, kuid sugugi mitte kõikidelt autoritelt. Silver Anniko „Rusikate“ või Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ menukus tuleb lisaks edukale turundamistööle vast ka kaasahaaravast süžeest, kirgikütvast seiklusest, kuid miks armastab eestlane nõnda palavalt kliimaksivaba, kohati isegi staatilist Õnnepalu loomingut?

Maarja Helena Meriste märgib „Valede kataloogi. Inglise aia“ arvustuses, et tavalugeja ei oota Õnnepalult mitte uut lugu, tegelasi ega uusi mõtteid, vaid lihtsalt kirjutamist.² „Pariisi“ (kasvavat?) populaarsust ei põhjenda seega teemavalik (ehkki võiks, sest eestlane armastab lisaks soolestikule ja horoskoopidele ka reisikirju, rääkimata elulugudest) ega ka võrdlusvõimalus „Piiririigiga“. „Pariisi“ ning autori eelnevaid ja järgnevaid teoseid loetakse nõnda massiliselt hoopis seetõttu, et Õnnepalu kirjutab ühtaegu rahvale ja eliidile, ta ühendab kõrge ja madala, sakraalse ja profaanse.

Õnnepalu kõrgstiil väljendub kõige selgemini tema distantseerivas, diskreetses hoiakus: ta ei võta elust osa, vaid hoopis vaatleb, kuidas teised tegutsevad. Näib, et autor räägib Pariisis ainult poe- ja turumüüjate ning kassiga, dialooge raamatust ei leia. Pigemini kujutab Õnnepalu ette, millest mööduvad inimesed vestelda võiksid. Linn, mida ta üle pika aja külastab, on küll mälestustest tiine, kuid ometi ei muutu autor ülevoolavalt õnnetuks ega õnnelikuks, kui toonastesse paikadesse satub. Tähtis ei ole mitte kunagiste ega üldse mingisuguste sündmuste meenutamine ja kirjeldamine, veel vähem nendes osalemine, vaid eneseeritlemine, iseenda vaatlemine ühes ajas ja paigas. Nii valitseb „Pariisis“ resigneerunud, kohati isegi tuim meeleolu. Õnnepalu nendib: „Ma jään rändama ühest kodust, ühest majast ja ühest korterist teise. Igal pool on rahu ja igal pool on rahutus“ (lk 46). Elitaarsust rõhutavad ka kõrgkultuuri tarbimine (autor soovib osta Chopini plaati ja ordureeglite raamatut, käib jaapani pianisti kontserdil, ent Pariisi arvukatesse muuseumidesse ei jõua), võõrkeelsed väljendid ja tsitaadid (tõlgeteta!) ning miski, mida võiks nimetada religioosseks mõõtmeks: jumal on Tema ja surma hingust on alatasa tunda.

„Pariisi“ ilmalik sfäär väljendub aga läbinisti argiste päevasündmuste kirjeldamises. Autor külastab turgu ja vanaraamatukauplust, uurib parte ja tiigikanu, leiab poest odava, aga kvaliteetse Darjeelingu tee, loeb Le Monde’i, mis sest, et „keegi ei osta enam lehti“, jälgib kojameest ja prügivedajaid, sõidab jalgrattaga, kannatab palavuse käes ja ärkab hommikul liiga vara üles. Tegevused on valdavalt olevikuvormis ning mõjuvad enesevaatlemise kõrval ootamatult (ja) asjalikult; nendes lõikudes võib teos potentsiaalsele Pariisi-külastajale kohati isegi kasulikuks osutuda. Seejuures venib raamatute ja filmide ümberjutustamine ning banaani kilohinna üle arutlemine kohati liialt pikaks, mis aga häirib teose rütmi.

Mis tunne on olla inimene?

Õnnepalu trademark, põhjus, miks teda arvatavasti nõnda palju loetakse, asetseb kõrge ja madala vahel. Pean silmas elutõdesid, mille sõnastamiseni ta ikka ja jälle jõuab, sügavamõttelistena paistvaid ning lihtsasti mõistetavaid tähelepanekuid selle kohta, mis tunne on olla inimene, kuidas on elada. Sellistes mõtisklustes vaheldub esimene, teine ja kolmas isik, esineb ka umbisikulist kõneviisi ja meie-vormi, sestap saab lugeja sügava isiklikkuse kiuste arutluskäiguga hõlpsasti samastuda.

„Võimalik, et nii nagu ma kakskümmend viis aastat tagasi oma kirjutamise siit leidsin, nii ma ta siia nüüd kaotan. Loobun temast. See oleks magus. Kui see juhtuks. Aga seda ei saa teha. Vägisi ei saa loobuda. Loobumine tuleb nagu hommik või õhtu või öö. Või isegi keskpäev. Aga pigem õhtu. Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et polegi midagi“ (lk 87-88).

Nagu näha, algab mõttekäik minavormis ning tingivas kõneviisis, mis peegeldab autori dilemmat ja aitab talle kaasa tunda. Seejärel asendub konditsionaal kindla kõneviisiga, mistap mõjub loetu tõena. Tõele annab tuge meie-vormi kasutamine, mis muudab autoriga samastumise ja nõustumise juba vältimatuks, seda enam, et Õnnepalu jäljendab iseenda tühistamisega mõtlemise hüplikkust. (Muide, iseendale vastu vaidlemine, äsja kirjutatu kahtluse alla seadmine on Õnnepalu loomingu üks läbivaid võtteid.) Öeldu mõju suurendavad ka võrdlemisi lühikesed laused: kui lause moodustub ainult kolmest sõnaampsust, jääb sõnade vahele rohkem pause ja seetõttu on iga üksik sõna tähendusrikkam kui pikas, mitmest kõrvallausest koosnevas lauses.

Seejuures võib Õnnepalu sügavmõttelisest mõtisklusest ikkagi ühtäkki tiigikanadeni jõuda – ja vastupidi. See tähendab, et lugeja on kogu aeg pinevil: kas nüüd saabub hüpe lihtsa maailma lihtsatesse muredesse ja rõõmudesse või tuleb, marssalikepike paunas, eksistentsiaalseid kõrgustikke ületada? Õnnepalu on leidnud väga kavala tasakaalu: tema lugeja ei taha vaid argises sfääris, tühipaljas olmes ringi liikuda, ta tahab, et keegi talle elu kohta midagi ütleks. Aga mitte kogu aeg! Argiste tegevuste kirjeldamine toob autori lugejale lähemale, näitab talle, et ta on ka tavaline inimene, kes sööb, seedib ja magab. Seeläbi saab lugeja end Õnnepaluga paremini samastada (jah, just autori ja mitte tingimata tekstiga) ja filosoofilised passused näivad veelgi isiklikumad, ent samas meeldivalt üldistavad. Hoolimata sellest, et kultuuritarbimisharjumused on viimastel aastatel suuresti muutunud (õnnepaluliku pessimismiga võiks nentida, et kes see ikka enam ilukirjandust viitsib lugeda, kui on Delfi, Instagrami story’d ja eneseabiraamatud), tundub inimene ikkagi otsivat tõde, mis tahes vormis ja mis tahes meediumis. Peaasi et keegi sõnastaks kaunilt, ajastu- ja kultuuriüleselt, mis tunne on olla inimene.

Ometi ei leia „Pariisi“ kõige õnnestunumad hetked aset mitte eneseeritlustes, eluproosas ega sügavates mõtisklustes, vaid hoopis looduskirjeldustes. Õnnepalu ei meeliskle Pariisi arvukates parkides niisama, vaid kirjeldab taimede, loomade ja lindude liiginimetusi ja kasvutingimusi, mõjudes seejuures loomulikult ja vahetult: „Tunnen meeldivat vürtsikat lõhna, taimede lõhna. See tuleb umbrohulapist, kus õitseb mingi sarikaline, nagu till, mudin lehte sõrmede vahel, ei, lõhn on vürtsikam: apteegitill. Ja see pole umbrohulapp, see on külvatud. Seal on veel mesikat, mõni moon“ (lk 53). Selleski tsitaadis seab Õnnepalu äsja öeldu kahtluse alla, kuid teise eesmärgiga: siin huvitab teda objektiivse tõeni jõudmine, kusjuures nägemismeelest olulisemgi on haistmine ja kompimine. Nii saavutab autor detailitäpsetes looduskirjeldustes tihtipeale suurema üldistusjõu kui elutõdesid sõnastades, sest ta toob lugeja kirjeldatavasse momenti kohale.

Kuid pöördugem tagasi arvustuse alguse juurde. Sõnadega „sama lugu kaks korda kirjutada ei saa“ kritiseeris Õnnepalu Jaan Kaplinski „Sedasama jõge“, väites, et Kaplinski on „sellest kõigest“ varem juba korduvalt kirjutanud. Ka Õnnepalu on Pariisist juba kirjutanud, ometi läheb ta sinna tagasi. Ainult et „Pariis“ ei korda „Piiririiki“, vaid „Valede kataloogi“, „Lõpetuse inglit“, „Mandalat“, isegi „Paradiisi“ …

Aga lugeja ootab, ta tõepoolest ootab Õnnepalult kirjutamist, ükskõik millest. Sestap võib autor „kõige tähtsamate asjade“ uuesti jutustamist endale lahkesti lubada: „Aga võib-olla siiski veel natuke on? On veel mõni ilukirjatrikk, mõni uus, mõni seni avastamata pettus, mille kirjanik salaja saab sisse susata …? Sest vaja pole ju lihtsalt raamatut, mille muidugi võib kirjutada igaüks ise. Vaja on …“ (lk 138).

1 Tõnu Õnnepalu, Kolmas kord ja ikka sama jõgi. – Vikerkaar 2007, nr 6, lk 97.

2 Maarja Helena Meriste, Üks maailmalõpp, palun! Seni kirjutan, kaevan kraavi. – Värske Rõhk nr 53, kevad 2018, lk 116.