„Lilled Vabakal“ on kirjanik Piret Bristoli kümnes luulekogu. Bristol on kirjutanud ka proosat: eelmisel aastal sai tema triloogia „Maailm, mis on hea“ järje romaaniga „Roosi tänav“.

Luulekogu kätte võttes ja sirvides tekkis kohe äratundmishetki. Raamatus mainitavate paikadega kerkivad esile mälestused, aga ka eksistentsiaalsed eneseotsingud ning nendega kaasnevad detailseid meeleolukirjeldused suutsid minus tekitada tugeva tunde.

Bristoli luulekogu „Lilled Vabakal“ sarnaneb nii ülesehituselt kui ka teemadelt paljuski tema luulekoguga „Nonstop“ (2012). Nii nagu „Nonstopis“ seguneb ka uues kogus minimalistlik luule pikkade värsiridadega proosalüürikaga. Bristolilik poeetika kätkeb endas vabavärsi ning siirde rohket kasutamist.

Kolm sõna, millega Bristoli uut luulekogu iseloomustan, on „armastus“, „minnalaskmine“ ja „enesemuutmine“.

Armastus Bristoli luulekogus hoiab minevikust kinni ning toob endaga valu: kirjutan lõppenud armastusest / mis haiget teeb (lk 37). Samal ajal annab armastuse keerulisus sellele võlu, sest kui armastus oleks lihtsam / poleks tal mingit väärtust (lk 60).

Minevikuga leppimine ja sellest lahtilaskmine võtab aega aastaid, lausa aastakümneid. Armsamast jäänud kööki kuhjatud mustad nõud, mälestuste metafoor, jäävad aastateks seisma: neliteist aastat hiljem / pesen su puudutused / neilt maha / et jätta omad (lk 12). Ühel hetkel jõutakse arusaamale, et kodu ei ole enam seal, kus on (endine) armsam, vaid vastupidi – temast võimalikult kaugel.

Tundub, et Piret Bristoli luulekogus „Lilled Vabakal“ on luuletustes pidev püüd ning soov millekski areneda. Kõige problemaatilisem ongi enesemuutmine. Eriti teravalt tuleb välja suutmatus leppida sellega, et aeg liigub edasi. Uue aasta saabumist kardetakse ning loodetakse, et äkki see ei algagi. Märgiline vanus on 50: selleni jõudes võiksid eneseotsingud olla justkui lõppenud ning inimene juba teada, kuidas õigupoolest tuleks elada. Ometigi see nii ei ole: kui oled viiskümmend siis peaks / olema ammu kõik selge / enam raamatutest ei pea õppima / elama kuid ei – mulle miski / ei ole külge jäänud (lk 38). Jääb mulje, nagu oleks sellest vanusest alates iga päev arvel. 50aastaseks saamise traagika tuleb välja veel ka mitmes teises luuletuses ning kõigi meeleolu on sarnane: loodetud eneseleidmine ei ole saabunud, abi ei tundu ka olevat mitmeid kordi mainitud eneseabiõpikutest. Uskuda, et mingiks vanuseks on eksistentsiaalne eneseotsimine lõppenud, on siiski veidi lihtsameelne. Kui tõesti oleks teada, kuidas on õige elada (Bristoli ühes luuletuses on kirjas, et teadmine, kuidas elada, tuleks siis, kui vähegi pingutada), kas siis oleks üldse veel võimalik areneda? Elu peab olema pidevas arengus, iga päev on võimalik sündida uuesti.

Luuletused viitavad kindlatele paikadele, nagu näiteks Toomemägi, Rüütli tänav Tartus, Glehni park, Balti jaama turg, Vabaduse väljak jne, aga olemas on ka selline abstraktne paik nagu Buddha köök. Arvukaid Eestimaa paiku võib kohata Bristoli kogu loomingus, näiteks viimastes luulekogudes „Nonstop“, „Üks ümberringi“ ja „Muutmissõnad“. Buddha kööki tullakse sõpradega kokku ja tuntakse, et saab vabalt kõnelda kõigest. Kas Buddha korteril on täpne asukoht või on tegemist meelelise paigaga või on see hoopiski seotud kindlate inimeste kohaloluga? Teose „Lilled Vabakal“ esimeses osas „Istume Buddha köögis“ on luuletusi, mis leiavad aset eri Eesti paigus: Ahja, Tabivere, Vastse-Kuuste ja Tallinn. Sellest jääb mulje, nagu oleks Buddha köök seotud kindlate inimeste kohaloluga. Igast paigast võib saada Buddha köök, kui ümber on õiged inimesed ja õhkkond on vaba.

Buddha köögi motiiv läbib tervet luulekogu ning teost iseloomustab budistlik maailmavaade. Budistliku õpetuse esimest õilsat tõde ehk seda, et elu on kannatus, on tunda ka Bristoli luulekogus. Valu peab justkui olema väga palju jõudmaks arusaamale, et seda on liiga palju: andke mulle rohkem valu, / kuni suudan seda olukorda muuta. / Kuni ehk ütlen, et siiski / ei kannata välja (lk 55). Valud tulevad ja lähevad ja ometi tundub valu olevat millekski hea – motiveerib päev-päevalt paremaks inimeseks saama. Jääb lootus, et ühel päeval on võimalik kannatusi täis suhtest vabaneda: väljudes ühest kannatusi / sisaldavast mõttesüsteemist, satud teise, kus need- / samad kannatused enam ei eksisteeri. Igal psüühilisel / seisundil on oma füüsiline korrelaat (lk 66).

Bristoli luuletuste muutlik meeleolu toob välja küsimuse, kas ja kuidas tulla toime läheduse ning eneseavamisega. Inimlikku lähedust on raske saavutada ja selle soovimine ambivalentne. Enesevarjamine võib olla kaitsemehhanism, et mitte lasta kedagi liiga lähedale, sest lähedus võib tuua valu. Ühes luuletuses kuhjab jutustaja taldrikule kõigest midagi, sest tühjal taldrikul hakkab tema valik silma. Ometi tuleb luuletuses „Püüan sinuga aus olla“ välja, et soov oma tõelist mina varjata ei ole üldse püsiv: tahan igal juhul et / näeksid kui eriliselt, kui väga elus ma olen (lk 37). Kaitsemehhanismi taga ennast varjata peitub tegelikult soov olla märgatud ja mõistetud: Kas sa teed vahet aususel / või sel mu näol, mil on alati / optimistlik naer, / paratamatu, / et mind kaitsta? (lk 39). Ollakse lausa nõus valetama, et meeldida, olla armastatud ja mitte tunda üksindust: olen nõus ka halvas / maailmas elama kui see sulle / meeldib ma suudan selle / endale paremaks / valetada (lk 37). Mingil määral on enesevarjamine ka normaalne, sest kui inimesed avaksid ennast juba esimesel kohtumisel, / siis vaevalt paljud teisele kohtumisele jõuaksid (lk 67).

„Lilled Vabakal“ annab juba pealkirjas mõista, et mingil määral räägitakse selles vabadusest või Vabaduse väljakust. Buddha köögis on vabadus vastuoluline. Ühes luuletuses mainib Bristol, et seal on teist laadi vabadus: Kui räägiksime väljas ka sellest, / millest omavahel, peaksid kõik / meid hulluks. Kaotaksime kogu / sotsiaalse kapitali. See ongi / vabadus (lk 23). Juba järgmisel leheküljel tühistab ta selle, öeldes: Vabadus Buddha köögis / on sama mis väljas (lk 24). Vabadus ei sõltu Bristoli luulekogus tegelikult millestki: ühiskondlik arvamus piirab eneseväljendust, kuid sellesse suhtutakse kriitiliselt. Isiklikust vabadusest ja volist teha oma otsused ise räägib väga selgelt ka luuletus „Kõigil on õigus“. Vabakal ehk Vabaduse väljakul saadakse aga sõpradega kokku ja juuakse õlut. Kes teab, äkki Vabakas ongi nii-öelda Buddha köök.

Kui lugeda Piret Bristoli luulekogu „Lilled Vabakal“ empaatiaga, on meeleolu tihti küll muserdav, kuid seegi on enesearenguks vajalik. Kuni kõigil on oma Buddha köök, oma koht, kus on võimalik kogeda rahu ja vabadust, on ebakindlas maailmas midagigi kindlat. Omamoodi rahustavalt mõjuvad luuleread (lk 50):

Maapind mu jalgade all
on olnud ka ebakindlam
kui täna –

muidugi triivime kriisi poole,
kuid me õpime meistritelt.