Aastatagustel pronksiööde-järgsetel kevadhommikutel jalutas Tallinna tänavail väike habras naine ja korjas kottidesse klaasikilde. Linnatranspordi purustatud ootepaviljonidest olid saanud üleöö säravad klaasikildudest kuhilad. Bussipeatustes ootajad, niisama vaikseks jäänud, nagu kogu Tallinn neil hommikutel, aitasid kunstnikul koguda suurel hulgal purustatud kvaliteetklaasi. Tänaseks on neist klaasitükkidest saanud mosaiiksed naisfiguurid. Läbipaistev epoksüüdvaik ja skulptoritöö on jäädvustanud need kurvad hommikud tähenduslike kunstiteostena.
Hille Palm (1941) on loonud skulptuure 1970. aastate algusest. Tema ülimalt poeetiline figuratiivne laad on aastakümneid keskendunud inimkeha väljenduslikkusele. Ta on loonud palju naisfiguure, kujutades naise elustaadiume, noorust ja emadust, ning püüdnud jäädvustada arhetüüpseid kujutelmi inimese seotusest suurte tsükliliste muutustega looduse ringkäigus.
Eesti modernistlikus skulptuurikoolkonnas, mille järgijaks võib pidada ka Hille Palmi, on leidunud alati üks liin, kus käsitletakse laste teemat. Laste portreid, figuure ja laste tegemisi on kujutanud nii Jaan Koort kui Ferdi Sannamees, Enn Roos ja Lydia Laas ning mitmed teised kujurid. Hille Palmi üks tuntumaid lapseskulptuure on muusikaakadeemias n-ö rohelisel saarekesel istuv „Väike Johannes”, viini toolil istuv vallatu pronkspoiss, keda kõik muusikatudengid teavad. Vabaduse galeriis sõidab seekord skulptuuride vahel ringi rulaga puust tüdruk.
Klaasnaiste kõrval peab meenutama Hille Palmi head suhet väärismaterjalide, marmori ja pronksiga. Väiksem formaat, intiimsus, ilus üldistatud vorm ja elegants iseloomustavad Hille Palmi loomingut viimasel kümnendil. Ka sel näitusel on väärismaterjalis teostatud naisekehad, torsod ja fragmendid emotsionaalselt väga mõjuvad. Mark Soosaare eesti skulptoritele otse Itaalia kivimurdudest toodud valge, must ja roosa Carrara marmor meenutab skulptuuri hinnalist klassikat. Marmoritükid toodigi Pärnusse Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäeva puhul aastal 2005. Hille Palmi looming eristub vanade meistrite omast selgelt oma kaasaegse kammerlik-fragmentaarse käsitluse poolest. Talle on skulptuuri materjal tähendanud enamasti ka isiklikku suhestumist marmori, puu, kipsi või mingi muu ainese olemuslike iseärasustega. Ta on viinud oma tööd ise materjali ja teinud seda meisterlikult. Erandiks on muidugi pronksivalud, mis on teostatud valubaasis nagu teistegi eesti skulptorite tööd.
Skulptuuride dünaamika ja kujuri suhe oma töösse jääb Hille Palmi puhul enamasti modernistliku kunstikäsituse raamidesse. See on 1970. aastaist alguse saanud traditsioon ja kool, mis arendati eesti skulptuuris puht esteetilistesse vormiotsingutesse ja popkultuurist arendatud kujundlikkusse süvenedes välja juba aastakümneid tagasi.