Esimest korda puutusin apropriatsiooni ehk kultuurilise omastamisega kokku seoses postkolonialismi teooriaga, kus mõiste on tugeva poliitilise alltekstiga, kuna hõlmab alluvusolukorras omastatud võtteid ja praktikat. Impeeriumi kultuurist kohalikku kultuuri üle võetud keele, kirjanduse jm esteetikavaldkondade kõrval puudutab see laiemalt ka mõtlemise ja argumenteerimise vorme. Seesugusel omastamisel on aga küllalt vastuolulised tagajärjed. Alluva poolt omaks võetud põhimõtted ja normid on vältimatu osa kujundatavast sotsiaalsest ja kultuurilisest identiteedist, mille kaudu saab koloniaalvõim kehtestada territoriaalse ja poliitilise kontrolli all hoidmise mehhanismid. Samal ajal kasutab koloniseeritav kultuur omastatud diskursiivseid vahendeid organiseerimaks vastupanu poliitilisele või kultuurilisele kontrolli all hoidmisele.¹ Kõike seda tasub jätkuvalt meeles pidada ka globaliseeruvas meedia- ja tarbimisühiskonnas ning isegi juhul, kui käsitleda apropriatsiooni kitsamalt moodsale kunstile tunnusliku võttena.

See Robert Fittermani „Majajuht“ (2009) on osake kontseptualistlikust projektist, apropriatsioonist, mille olemuslikuks tunnuseks on traditsioonilisest kirjanduslikkusest loobumine ja originaalsuse sundusest vaba tähistamisprotsessi uurimine. Nimetu kaubanduskeskuse poodide loetelu on ka „leitud keele“ esteetilise omastamise näide. Kasutatud on kõigile tuntud või igapäevasuhtluse kihistust, mis koosneb kaubamärkide, telesaadete, meediakuulsuste jt pärisnimede järjest globaalsemaks muutuvast jadast. Lugeja asetatakse silmitsi oma tarbimisidentiteediga, aktualiseeritakse olukord, kus bränd on mõjutanud meie mõtlemist või mälestusi. Teksti vormistus, s.o murtud read, meetrum ja kõlalisus, võimaldab seda lugeda ka luuletusena. Kirjanduse poeetika vaatenurgast on selle meetodi puhul räägitud ebaoriginaalsest geeniusest (Marjorie Perloff) ning loovuseta kirjutamisest (Kenneth Goldsmith). Küsimus pole siin teadmiste omandamises või ülendavas lugemiselamuses, isegi mitte selles, kas kirjutada mõni romaan sõna-sõnalt ümber ja avaldada see nt blogiformaadis lõpupeatükkidest alustades jms. Eesmärk on mingi üldisema idee või protsessi esiletoomine, olgu need kirjutamise vältel toimuvad füüsilised muutused, ajasuhete ja ajalisuse teistmoodi tajumine vms.³ Vastuvõtja intellekti kõnetava loomingu kontseptuaalseks vormiks või aineks on antud juhul võõras materjal. Omastava kirjanduse võimalustest ja vormidest annab ülevaate nt koguteos „Väljenduslikkuse vastu. Kontseptualistliku kirjutamise antoloogia“ (2011), kus keskmes on puhas plagiaat, nõnda et autori sekkumine oleks võimalikult vähene. Selliste eksperimentaalsete ideede ja vormistusvõtete hulka kuuluvad nt tekstide (raadiosaade, piibel vms) mälu järgi ümberkirjutamine, eri teoste esimese lehekülje/lause/sõna ühendamine teise teksti vastavate üksustega, teksti ümberorganiseerimine mingi tähestikulise printsiibi alusel, kellegi kõne või suhtluse sõnasõnaline üleskirjutus jne.⁴ Viimast katsetas juba 1980. aastate lõpul Tõnu Õnnepalu, kes on kommenteerinud oma teksti „Kalapüük ülikooli raamatukogu kohvikus“ saamislugu nõnda: „ [—] kaks tundi veetsin nii, et kirjutasin filoloogia- ja ühiskonnateaduste saali soovisedelitele (muud paberit mul kaasas polnud) üles lauseid, enamasti küll lausekatkeid, mis kõrvu hakkasid. Ega see muide nii lihtne olegi, suminat ja müra on ümberringi parasjagu ja stenografeerida ma ka ei oska. Kirjutasin ainult täiesti täpselt kuuldud teksti – niipalju kui kuulsin ja jõudsin, enam-vähem valikuta, nii et seda võiks peaaegu et automaatseks kirjutamiseks nimetada.“ Igal juhul oli toona Peeter Sauteri „õngitsemiseks“ nimetatud tegevuse tulemuseks äratundmine, et „päris ilusad luuletused tulevad välja.“⁵

Teose seisukohalt on esmane omastamise maht. Paljud kultuurilise omastamise tehnikad (pastišš, kollaaž, brikolaaž jt) eeldavad materjaliga ümberkäimisel autori märgatavat panust või sisulist lisandust. Teisel juhul on muutused minimaalsed ja manipulatsioonid sisulise sõnumiga tagaplaanil. Kenneth Goldsmithi sõnul on sisuline täiendamine küll oluline, kuid enamjaolt peaks teksti liigutamine ühest kohast teise kaasa tooma ka tähendusmuutuse – kontekst loob uue sisu.⁶ Näiteks annab Sirbis avaldamine Fittermani teksti vanale sisule uue tähenduse. Kõnekas näide on ka Goldsmithi enda 836-leheküljeline „Päev“ (2003), mis kujutab endast ühe New York Timesi numbri täielikku ümberkirjutust.⁷ Kuna tavaliselt jäetakse ajalehe lugemisel osa tekste tähelepanuta (kindlasti mõjutab teksti tähendust ja vastuvõttu ka ajalehe kujunduse ja küljenduse puudumine), siis mõjuvad need teistsuguses vormistuses fragmentaarset tegelikkust koondava ja üllatusi pakkuva narratiivse tervikuna. Sellest perspektiivist on huvitav lugeda ka Jüri Perleri (Jüri Talveti) raamatut „Oikumeeniline missa“ (2018), kus eri meediakanalitest pärit välispoliitiline uudis on taasesitatud eleegilise distihhoni jäljendusena, kaksikvärsina, mida eriti tugevalt markeerib veel riimimispüüe ja pealkirja kujund.

Sümboolselt viivad need näited apropriatsiooni tagasi J. L. Borgese novellis „Pierre Menard, don Quijote autor“ kujutatud situatsiooni juurde. Mäletatavasti püüdis jutu nimitegelane taaskirjutada mõningad Cervantese kanoonilise romaani lõigud. Seda saadab koomilises võtmes kirjeldus Menardi tohutust sisseelamisvõimest sajanditaguse keele stiilinüanssidesse ja Cervantese isikusse. Sedagi lugu võib tõlgendada konteksti muutuse tõttu tekkiva uue tähenduse ilmnemisena, aga ilmselt ka sedapidi, et teose tähendus muutub ka juhul, kui lugeja kujutab selle autorina ette kedagi teist. Kuid siin mängitakse juba väga selgelt autorsuse ideega, autori surma või lugeja sünni teoreetiliste konstruktsioonidega.⁸

Omastamist on sageli kõrvutatud adaptatsiooni ehk kohandamisega. Põhilise eristava tegurina mainitakse seda, et kui adaptatsioon annab kasutatavast tekstist avalikult märku, siis apropriatsioon on rohkem või vähem varjatud. Eristada saab kahte kategooriat: vahelepõimitud apropriatsiooni (nt näidendi lavastamine filmis) ja püsiapropriatsiooni. Kui esimesel juhul on omastatud materjali päritolu ja kasutamist võrdlemisi lihtne tuvastada, siis teisel juhul võib kerkida intellektuaalse omandi omavolilise kasutamise või plagiaadi küsimus. ⁹

1996. aastal puhkes skandaal Graham Swifti romaani „Viimased korraldused“ („Last Orders“, ee 1999) ümber, sest teksti struktuuris ja esitusviisis leiti suuri kokkulangevusi William Faulkneri teosega „Kui ma olin suremas“ („As I Lay Dying“, 1930, ee 1971). Raamatule Bookeri auhinna andnud žürii oli juhtinud tähelepanu just teose originaalsusele, kuid mitmete kriitikute arvates polnud see sugugi auhinda väärt. Kui üks žürii liikmetest tunnistas ausalt, et pole seda Faulkneri teost kunagi lugenud, siis kaitses Julian Barnes autorit, väites, et laenamine ja omastamine on alati kuulunud loomingulise protsessi juurde. Swift ise on nimetanud oma raamatut austusavalduseks Faulknerile. Sõnavara ja suhtumiste seisukohalt on eri ajastute kogemus siin omajagu õpetlik. Kui vanema kirjanduse, draama, muusika jpm puhul on loominguline laenamine üksnes mäng allusioonide ja mõjudega, siis tänapäeva kultuuris saab sellest diskussioon plagieerimise ja autentsuse puudumise teemal.¹⁰ Näiteks eesti kirjanduses oli veel XIX sajandil omastamine, adapteerimine ja laenamine pigem kultuurilis-kirjanduslik peajoon ning eeskujude olemasolu teose tähenduse ja taseme mõõdupuu. Nende muutuste foonina on nähtud ka teistsugust suhtumist intellektuaalsesse materjali eelkapitalistliku ühiskonna ja omandiõiguse ajastul.¹¹ Postmodernistlikus esteetikas on kogu laenamise problemaatika või brikolaažikunst ju tegelikult läbi arutatud ja mitmete teoreetiliste perspektiivide toel mõtestatud (intertekstuaalsus, pastišš, paroodia jne). Omandikirjelduslik sõnavara (laen, võlg ja väärtusetus, ebaausus, autentsuse puudumine, plagiaat) on ühtpidi selge märk kriitilise paradigma muutumisest ja palimpsestipoeetika hääbumisest, kuid postmodernistlik kunstikogemus on teadvustanud ka selle, et arhetüüpsed kujundid ja troobid kanduvad läbi kultuuriajaloo teosest teosesse ning nende algupärasuses võib alati kahelda.

Eesti nüüdiskirjanduse puhul pole tekstidevahelise suhte teema omandiõiguse ja plagiaadi kontekstis kuigivõrd esile kerkinud. Põhjuseks on ilmselt teadlikkus teksti olemuslikust intertekstuaalsusest, mille mõjul nihutatakse need ilmingud pastiši, metafiktsiooni või lihtsalt mängu kategooriasse. Näiteks illustreerib neid võimalusi Toomas Raudami romaan „Tarzani seiklused Tallinnas“ (1991), kusjuures omastamist mööndakse juba raamatu kaanel, kus autorinime kõrval on ausalt kirjas ka Edgar Rice Burroughsi nimi. Märksa varjatumalt järgib klassikalist Bram Stokeri vampiirinarratiivi Mati Undi romaan „Doonori meelespea“ (1990). Huvitav näide on Mehis Heinsaare jutukogu „Ebatavaline ja ähvardav loodus“ (2010), mille pealkiri on omastatud Aleksandr Muranovi 1981. aastal ilmunud populaarteadusliku teose kaanelt. Siiski ei saa Heinsaarele inkrimineerida mingit ebaausat käitumist, sest lugejale peaks seose reetma Muranovi raamatust valitud juhtlõik. Huvitav detail puudutab ka Heinsaare debüütraamatu kujundust, kus kaanepildil ja sisuosas on kasutatud antikvariaatidest leitud sajanditaguseid autoriseerimata fotosid. Teose algusesse paigutatud viidet on kasutanud ka Kaupo Meiel oma debüütkogus „Polügrafisti käsiraamat“ (2006): ta tunnistab, et teose lähtekohaks on T. Tsigelmani, A. Sidorova ja G. Tauli koostatud trükitöölise õpik „Polügrafisti käsiraamat“ (Valgus, Tallinn 1979). Kuid antud juhul on omastamisega mindud pealkirjast märksa kaugemale: raamatust leiab mitmeid originaalist pärit lõike ja lauseid, samuti on taastrükitud suur hulk illustratsioone jms. Tulemus on täiesti loetav kontseptuaalne kirjandus, mis juhib vaimukate ühenduste ja kontekstivahetuste kaudu tähelepanu kirjutamise, keele ja kirjaniku staatusele tänapäeval, kusjuures üks olulisi motiive on ka originaalsuse ja ebaoriginaalsuse vahekord. Tegelikult ei või üldse kindel olla, kumba originaali kuulub nt selline lause: „Pärast originaali valmimist sellesse lülitatavad igasugused vahelisandid ja täiendused peavad olema kirjutatud kirjutusmasinal eraldi lehtedele, vastavasse kohta vahele pandud ning lülitatud originaali üldnumeratsiooni.“ Vaimukas omastamise näide on ka Märt Väljataga esimeses raamatus „Teine keel“ (1989) ilmunud luuletus „Annotatsioon“. See koosneb lausetest, mille allikaks on nõukaaegsete luulekogude viimase lehekülje pöördele trükitud autori loomingut reklaamivad tekstid.

Kui jätta praegu kõrvale Marcel Duchamp’i valmisobjektide mõju kontseptuaalsele esteetikale, siis saavad kujutavates kunstides omastamise võimalused aktuaalseks fotokujutisi kasutavate kunstnike töödes. Kõigepealt näiteks massi- ja meediakultuuri valmisobjektides peituva ideoloogia kriitikana, kus pihtapandud kujutiste konteksti muutmisega toodi esile kultuuris põlistunud võimusuhted või identiteedi kujunemise narratiiv.¹² Äärmuslikum näide on Ameerika kunstniku Sherrie Levine’i tööd, mis kujutavad endast mitmete varasemate kunstfotograafide tööde ümberpildistusi. Kuigi nende pealkirjas on mainitud originaali autorit (nt Walker Evansi järgi), kinnitas Levine, et tegemist on uute ja autonoomsete teostega, mille puhul on omastamise aluseks tema kui kunstniku kinnitus loomeakti toimumise kohta.¹³ Uueks teoseks nimetamise protseduuri võiks arutada nt kõnetegude filosoofia kontekstis, kuid toona esitati ühe argumendina juba eespool mainitud Borgese novelli tõlgendus, mille järgi teksti tähendus uueneb konteksti teisenedes, aga sõltub ka sellest, keda vastuvõtja kujutab teksti autorina. Omastavat esteetikat ongi väga jõuliselt mõtestatud just teose retseptsioonist lähtuvalt.¹⁴

Kõigist neist küsitavustest ja vastuoludest on saanud osa lääne postmodernismi klassikast, kuid internetiajastu edenedes on plagiaadi ja omastamise teema tõusnud täiesti uuele tasandile. See puudutab muusikat, kujutiste ringlust ja tekstide kasutamise küsimust ning sellega ei tegele enam üksnes kunstnikud oma kontseptuaalsete projektide raames, vaid laiad internetikasutajate hulgad. Veebis leviva materjali hulk ja tehnoloogilised võimalused on tekitanud tohutu transformatiivse potentsiaali,¹⁵ aga see on kaasa toonud selgeks vaidlemata õiguslikud probleemid ning netiautorsuse ja originaali mõiste ähmastumise.

Apropriatsioonil on väga paljudel juhtudel poliitiline tähendus, olgu teoses tegemist avaliku informatsiooni ümberpaigutamise või tarbimisühiskonna surve näitlikustamisega. Omastamine puudutab siiski ka abstraktsemaid probleeme, ajatunnetuse või tähendusloome kitsamaid küsimusi. Kõik see toimub korraga seaduste ja kombekuse piirialadel, kus ühel pool kaitseb intellektuaalset omandit õigusnorm ning teisel pool originaalsuse ja algupära nõue. Uue meedia survel toimuvad nendes suhetes kindlasti edaspidi muutused ja loodetavasti annab see tõuke ka kultuurilise omastamise esteetika arenguks.

1 Bill Ashcroft, Gareth Griffiths, Helen Tiffin. Post-Colonial Studies. The Key Concepts. Routledge, 2000, lk 19-20.

2 https://www.poetryfoundation.org/poetrymagazine/poems/52691/directory

3 Robert Sheppard, The meaning of Form in Contemporary Innovative Poetry. Palgrave Macmillan, 2016, lk 135-136.

4 Against Expression: An Anthology of Conceptual Writing. Toim Graig Dworkin, Kenneth Goldsmith, Evanston. Northwestern University Press, 2011.

5 Tõnu Õnnepalu. Kalapüük ülikooli raamatukogu kohvikus. (Lugeda Apollinaire’i haual.), lk 33–40; kommentaar, lk 40. – Vikerkaar 1990, nr 1.

6 Against Expression: An Anthology of Conceptual Writing. Toim Graig Dworkin, Kenneth Goldsmith, Evanston. Northwestern University Press, 2011, lk 3.

7 Goldsmithi tegemistest vt The Routledge Companion to Experimental Literature. Toim Joe Bray, Alison Gibbons, Brian McHale. Routledge, 2015, lk 315–318.

8 Eleanor Heartney, Postmodernism (Movements in Modern Art). Tate Publishing, 2005, lk 38.

9 Julie Sanders, Adaptation and Appropriation (The New Critical Idiom). Routledge, 2006, lk 32.

10 Samas, lk 33–35.

11 Robert Weimann, Rext, Autor-Function, and Appropriation in Modern Narrative: Toward a Sociology of Representation. – Critical Inquiry 1988, nr 14, lk 431–447.

12 Eleanor Heartney, Postmodernism, lk 35.

13 Samas, lk 38.

14 Mieke Bal, Lugeda kunsti. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2011, kd 20, lk 213–228. Omastava kunsti terminit ja tõlgendamise protsessi on mõtestatud ka eesti kunsti näidete varal. Vt Anneli Porri, Kuidas tõlgendada apropriatsioonilist kunstiteost. Marge Monko „Katkenud lõng“. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2014, kd 23/ nr 1-2, lk 33–50.

15 Robert Sheppard, The meaning of Form in Contemporary Innovative Poetry. Palgrave Macmillan, 2016, lk 138.