Ari Alexander Ergis Magnussoni “Karjuv meistriteos” on dokumentaalfilm Islandi uusimast muusikast. Mõnes mõttes on tegu järjega Fridrik Thor Fridrikssoni filmile “Rock Reykjavíkis”, aga kui viimati nimetatu kujutas 1980. aastate alguse Islandi roki-, popi- ja pungi-scene’i, siis tänapäeval on teadupärast üpris võimatu tõmmata piire vana ja uue, klassikalise ja modernse, pop- ja süvamuusika vahele. Ja nii on “Karjuvas meistriteoses” koos need kõik.
Filmi kandev küsimus on: miks, mismoodi on tänapäeva islandi muusika tervikuna nii huvitav, kummaline, omapärane, elujõuline? Küsimuseasetus soodustab muidugi moodsat müüdiloomet, millega mitmed filmis kõnelenud artistid tegelesid: islandlaste tugev minevikutunnetus, rikkaliku folklooriga tihedalt läbi põimunud tänapäev jne.
Neis tänapäeva müütides on kahtlemata palju tõtt. Praegune islandi keel on tõepoolest tähelepanuväärselt sarnane selle keelega, mida kõnelesid pea tuhat aastat tagasi islandlaste esivanemad. Iidne folklooripärand on mitmesuguste tegurite mõjul Islandil väga hästi säilinud. Samuti on muust Euroopast eraldatud Island üldse eriline maa: nende ebatavaline, kaunis ja ohtlik loodus, peaaegu olematu immigrantide protsent, kõrge elatustase, skandinaavlaste traditsiooniliselt tugev kogukonnatunne (paljude arvates tuli just muistsel Islandil kokku maailma esimene tänapäevane parlament).
Kas üks, teine või kolmas ülalnimetatud või nimetamata teguritest või nende kõigi summa on Islandi muusika erilise jõu põhjuseks – kes teab. Kaldun uskuma, et sellise jõu esilekerkimine on lõppkokkuvõttes ennustamatu ja seega siis ka tagantjärele põhjendamatu. Tõesti kummaline, et Vana Maailma äärelt nõnda värsket karjumist kostab.
“Karjuv meistriteos” suutis lühikese ajaga anda alustuseks piisava ülevaate erakordselt suurest hulgast uutest artistidest. Loomulikult ei olnud mõnedki filmis esinenud punk-, folk-, rokk-, rap- või metalartistid nii hirmus erilised midagi. Aga hämmastavalt paljud on tõesti Islandi artistid, tõestab “Karjuv meistriteos” veenvalt.
Näiteks ühest trummarist ja neljast elektriorelimängijast koosnev Apparat Organ Quartet, müramuusikat produtseeriv oma nime vääriline Ghostdigital, kauniskõlaline Múm ja mitmed vähetuntumad artistid, kes mulle selle infoküllase filmi vaatamise jooksul meelde ei jäänud ja keda mul ka pärast Interneti abiga tuvastada ei õnnestunud. Rääkimata tuntumatest esinejatest nagu ebamaise sireenihäälne solist Sigur Rós või Björk, kes on nii staar kui staar, kuid keda see üldse ei huvita ja kes läheb iga uue plaadiga aina veidramaks.
Ilus on kujutleda, et islandi uue muusika ebamaine karje kuulutab mingil moel ette mitte uue kümnendi, vaid uue sajandi või aastatuhande muusika kõla. Ei tea, mida oleks vaja, et midagi sellesarnast – just värske intensiivsuse, mitte kõla mõttes – tekiks kuskil mujal, näiteks Islandist viis korda suurema rahvaarvuga Eestis, kus ei lõpe virin väikese publiku, vähese toetuse jm ümber. Võib-olla vaid inspiratsiooni. Kinobuss võiks “Karjuvat meistriteost” suvel Eestis ringi vedada.
Segased, kuid põnevad seosed looduse rüpes
Quebeci režissööri Francis Leclerci “Otsides Alexandre’it” on davidlynchlik lugu populaarsel mälukaotuse teemal. Keskealine veterinaar Alexandre langeb liiklusõnnetuse tagajärjel koomasse, kuid üks pahatahtlik inimene otsustab välja tõmmata ühendada viimasedki Alexandre’it selles ilmas kinni hoidvad juhtmed ja torud. Arstid aga päästavad Alexandre’i ja too tuleb isegi koomast välja, paraku vähimagi selge mälestuseta oma minevikust. Tasapisi hakkavad siiski peategelasele meelde tulema tema sassis eraelu, alkoholiprobleem, lõpuks isegi mõned varasemas elus alateadvusse peidetud painavad lapsepõlvemälestused ja viimaks asjad, millest ta varem polnud teadlik olnud.
Pean tunnistama, et tervikuna jäi Alexandre’i otsimise lugu hämaraks. Kuid mitte nagu David Lynchi “Lost Highway” või “Mulholland Drive”, kus tervik lubab end intuitiivselt aimata mingil alateadlikul tasandil. Selle keeruka süžeega kanada filmi paljudel stseenidel ja tegevusliinidel ei näinud ma põhjendust mitte mingil tasandil. Vaatamata sellele, et filmi põhiline psühhoanalüütilisevõitu saladus sai loo lõpuks peategelasele selgeks ning vaatajale puust ja punaseks tehtud nagu lihtlabases kriminullis.
Ometi ei taha ma öelda, et tegemist oleks kehva filmiga. Kahtlemata on suurepäraselt õnnestunud filmi visuaalne külg ning atmosfäär, kuid eeskätt tahaksin välja tuua neidsamu üksikuid tegevusliine ja stseene, millel ei paistnud tervikus kohta olevat, kuid mis olid väga huvitavad; laiemas, üldkultuurilises mõttes isegi ehk huvitavamadki kui nimetatud Lynchi terved filmid või mõned teisedki tuntud mälukaotuselood, nt Christopher Nolani “Memento”.
Pean silmas näiteks seda, et Alexandre hakkas unes või hüpnoosi all kõnelema põlises indiaani keeles, millega ta elu sees varem kokku polnud puutunud. Filmis tegutseva psühhiaatri sõnul olla tegemist varemgi täheldatud “laenatud mälu” sündroomiga, kui inimene omandab mingis ekstreemses situatsioonis hoopis võõra inimese mälu, kaotades samas enda oma. Pean silmas ka mitmeid muid motiive, mis viitasid tänapäeva [Põhja-Ameerika] inimese võõrdunud ja väärdunud suhtele looduse ja üldse ülejäänud elutervikuga, mis jääb väljapoole indiviidi mina.
Mismoodi need motiivid peategelase põhilise probleemiga seotud olid, ma ei taibanud. Kuid et filmis “Otsides Alexandre’it” üldse said kokku – ükspuha siis, kui põhjendamatult loo sisemise struktuuri seisukohalt – ühelt poolt viimasel paaril aastakümnel nii palju jutustatud psühhopatoloogiline mälukaotuse lugu ning teiselt poolt ürgne, mütoloogiline tasand, see on mu meelest oluline. Võib-olla see kokkusaamine ei saanudki veel toimuda teab mis selgesti arusaadavas, terviklikus vormis; võib-olla paremate seda sorti filmide aeg alles tuleb.