Tõsimeelse kontserdikülastaja Veiko Möldri kohta liigub linnalegend. Kuna talle sündis väikevend, kui ta oli 12 aastat vana, ei jõudnud ta kodus enam kisa ära kuulata ja hakkas sellepärast pungi ja metal’i kontsertidel käima, et seal on helitaust vähe inimsõbralikum. Kontserdil käimise on ta aga tänaseks viinud uuele tasandile ettevõtmisega runfor365bands, mis tundub olevat lihtne ja geniaalne idee, ning lisaks sellele väga selge maailmaparandusliku küljega algatus.

Äkki räägid, mis ettevõtmine runfor365bands üldse on ja kuidas see alguse sai?

Umbes eelmise aasta augustis mainis keegi, et ma käin tema arvates nii tihti kontsertidel, et peaaegu nagu iga päev. Paar kuud hiljem hakkas arenema mõte, et teekski siis sellise asja nagu runfor365bands ehk käiks järgneva 2019. aasta jooksul keskmiselt iga päev erinevat bändi vaatamas. Üks bänd päevas. Algselt tegin selle enda jaoks Facebooki ürituse aastapikkuse lehena, aga see on nüüd nii suureks muutunud, et natuke isegi häirib – mingit kuulsusejanu mul pole olnud. Viimati oli lehel jälgijaid vist 47 erinevast riigist. Nüüd tekib vahel küsimus, kas ma suudan seda kõike hallata. Leht on muutunud meeldivaks kohustuseks ja inimesed elavad mulle kaasa. Neid ei tohi enam alt vedada, sest nad ootavad, kas see siis ongi tehtav või reaalne. Minu jaoks väga reaalne, sest see arv tundub aasta lõpuks tulevat isegi suurem. Hetkel on 125 päevaga 149 bändi vaadatud, nii et ma olen juba ees ja suvefestivalid on kõik alles tulemas. 10 bändi päevas suurel festivalil on täiesti tehtav. Kahtlustan, et septembris saab see 365 täis.

Mis edasi saab, kui 2019. aasta ära lõpeb? Kas sama pingega edasi?

Küsitakse jah, et kas siis võtad tempo maha. Isekeskis oleme nalja teinud, et läheme siis 666 peale üle. Aga see ülesanne pole üldse pingeline. Erinevaid bände tuleb tänavu küll umbes sada rohkem kui eelmisel aastal, aga ma ei tahaks seda nimetada kuidagi hasardiks või spordiks, sest see pole mulle kohustus, mulle endale meeldib käia ja ma ei arva, et ma käin vaatamas vaid sellepärast, et arvu kasvatada. See tulemus lihtsalt tuleb täis.

Milline on su paljude jälgijate vastukaja?

Kõik ütlevad, et väga lahe. Imelik on see, et keegi pole nii lihtsa asja peale vist tulnud ja on välja kukkunud nii, et kõik jälgivad, mis saab. Tegelikult mõtlesin, et sellel võiks ju olla ka mingi mõte. Nii et üheaegselt käimisega kutsun ma ka üles tegema sedasama: ostke pileteid, toetage artiste, käige kontsertidel.

Sa oled oma vaba aja ja raha realiseerimiseks valinud just kontserdid, mitte näiteks plaatide kogumise, mis on mingis mõttes vastupidine ja paneb inimesi rohkem kodus aega veetma. Miks?

Mulle on kontserdid alati väga meeldinud, niikaua kui ma ennast mäletan. Nüüd rohkem kui teismelisena, aga ka siis käisin palju. Siis ma ei pannud kirja, keda või mida ma näen. Olen läinud pigem seda teed. Ja mul on nüüd juhtunud nii, et mul pole isegi kõrvaklappe, aga muusika mängib ikka peas. Ma ei vaja füüsiliselt muusikat selleks, et seda kuulata. See on kummaline. See vist pole isegi normaalne!

Mis sind kontsertide juures siis kõige rohkem võlub: vahetus, kordumatus, miski muu?

Mulle tundub, et kontserdid on plaatidest huvitavamad. See on nagu kino ja teatri vahe. Kinos on võimalik tänapäeva efektidega teha miljon asja ja tavavaataja ei saagi aru, mis on päris ja mis arvutigraafika. Teatris on aga kogemus päris. Sama on muusikaga: plaadil ei pruugi olla aru saada, mis on kuidas tehtud, aga kontserdil on täpselt näha. Äge on see, kui pillimehed vahel laivi ajal eksivad. Vahel lähevad kitarrikeeled katki ja lugusid mängitakse näiteks ilma ühe pillita. Detailid ja nüansid on elavas esituses hästi põnevad jälgida.

Et nagu vahe reaalajas toimuva ja n-ö ette toodetud kunsti vahel. Sa oled raskes olukorras, sest filmi või plaati saab tarbida ükskõik millal, aga kontserdile või teatrisse tuleb kohale minna.

Aga see teebki sellest sündmuse. Bänd ei tule sinu jaoks kohale, vaid sa pead ise nende juurde minema, aja reserveerima. See teebki asja põnevaks. Filmi vaatad mugavustsoonis, muude asjade vahel.

Kas sa tunned sisemist kohustust vaadata kontsert otsast lõpuni ära, et see „kirja“ läheks?

Ma olen ise nii talenditu inimene, et igaüks, kes on viitsinud mingi bändi kokku panna, on tuhat korda andekam kui mina. Teiseks ei ole ma kunagi kvantiteedi peale välja läinud. Ma valin kontserte. Meil on Eestis väga vägevad kontserdikorraldajad, kes toovad siia täiesti ulmelisi asju: Damn.Loud Agency, Urban Culture Entertainment … Madis Velström, kes peab Barbari klubi, on minu mänguga kaasa tulud ja teda võiksin täitsa õigustatult nimetada oma kuldsponsoriks, sest ta on mulle tänavu võimaldanud tasuta sissepääsu kõigile kontsertidele kuni aasta lõpuni. Samasugused sponsorid on mul ka Lätis ja Leedus, mis on täielik ulme.

Kas sulle tundub vaatajana, et kontsertide seis on Eestis aastate lõikes muutunud?

Mingil määral on siin ju kontserte alati korraldatud, aga kui näiteks 20 aastat tagasi tulid mingid Soome bändid siia esinema, siis vaadati automaatselt, et oo, välismaa. Tundus nii võimas, et nad siia üldse tulevad. Tagasi vaadates oli enamus neist täielik saast. Eesti muusika on ka läinud nii palju paremaks ja tugevamaks, et enam ei pea tingimata seisma bändi nime taga täheühend FIN või SWE, see polegi nii oluline. Ühe kontserdi raames võib ka vaid Eesti bände vaadata. Ilmselt on seal kõva konkurents – Eesti alternatiivmuusikamaailmas on vast paar-kolm nime, kes saavad oma tegevusega leivale või ja singi ka peale osta. Üsna tänamatu töö, aga peabki ilmselt olema natuke hull, et seda asja teha.

Mis sulle neist Eesti asjadest on üldse kõige rohkem korda läinud?

Hea kontsert tundub nii erakordne nagu poleks varem ühtki kontserti üldse kuulnudki. Ma olen hästi suur Loitsu fänn, mulle väga meeldib J.M.K.E, Sibyl Vane on väga hea, alati käin, kui on võimalus. Mulle edetabelid ei meeldi, aga kui sunnitaks lemmikut nimetama, siis just käis Ukraina stoner-kollektiiv Stoned Jesus, mida olen tänaseks näinud neli korda ja mis alati töötab – täpselt minu bänd. Esimesele kohale, aga paneks võib-olla veidi üllatava asja. Kunagi esitati Tselluloositehase varemetes Mozarti „Requiemi“.¹ See sobis sinna nii hästi. See koht polnud Estonia kontserdisaal. See maja oli surnud, keskkond ja sisu klappisid ideaalselt ja see oli võib-olla mu elu parim kontsert. Muidugi teistsugune. Ma arvan, et „Requiemi“ ei julgeta väga mängida ja seda ei tehta väga tihti. Ma tean, et Tšehhis on üks kirik, kus aasta­ringselt käivad koorid ja orkestrid üle kogu maailma seda esitamas. Ma pean seal ükskord ära käima.

Nüüd on ajaliselt rohkem kui kolmandik 365 programmist läbi. Kas senine kulg on olnud ootuspärane või mitte?

Kui hakata läbimõeldult vaatama, siis on ootusi ületanud. Kui hakata vaatama, mida ma näinud olen, siis võiks need elamused kümne aasta peale laiali jagada ja ikka täidaks aja ära. Päris hull, mida siia tuuakse, vähemalt selles nišis, kus mina tegutsen. Ei tahaks end stiilidega piirata, aga kuidagi on nii kujunenud, et esimene eelistus on ikka kas metal’is, pungis, alternatiivrokis.

Sul on ka üks sünergiline lisahobi, trummipulkade kogumine.

Eestis on üks inimene, kes kogub trummipulki ja tal on neid tõesti mitusada. Mina ei kogu trummipulki, vaid mälestusi. Olen mõnele trummarile ka öelnud, et ma ei taha tema trummipulka, mis on küll ülbe ja tavaliselt ma seda ei tee. Kontsert materialiseerub minu jaoks läbi selle trummipulga, ese ise polegi nii oluline. Ma kirjutan neile peale bändi ja kuupäeva, mul on trummipulki kuskil 100-150 ja ma võin ükskõik millise neist pimesi kätte võtta, ja ma võin sellest kohe loo jutustada. Millegi poolest on igaüks neist väga meeldejääv.

Muud ma ei kogu, aga nüüd on asi läinud nii, et ma pesu pesema enam ei peakski, sest bändid pakuvad tasuta särke ja pusasid.

Kas sa suhtled ka bändidega ise?

Päris suured bändid nagu Metallica või Slayer fännidega väga suhelda ei viitsi, ilmselt on neil endal sellest juba kõrini. Aga enamiku veidi väiksematega seda probleemi pole. Mulle väga meeldib ka Eesti väiksus, sest muusikakogukond on teada, ja paljusid bändimehi on alust pidada ka oma pärissõpradeks, mitte mingiteks Facebooki-kaaslasteks.

365bandsiga on kaasnenud ka see, et bändidega on hästi palju otsesuhtlust, ja mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Olen hakanud kontsertidel lindistama üht lugu täismahus, ja selle üles laadimiseks küsin alati bändilt luba. Ka nii tekib mingi suhtlus, mis on äge. Täiesti normaalsed, tavalised inimesed.

Tänavu avaldas Macquarie’ ülikooli muusikalabor oma teadusliku uuringu, millest järeldus, et death metal’i kuulajad on tegelikult väga toredad inimesed.²

See on tõsi. Igas inimeses on sees teatud annus agressiivsust. Kui sa suudad selle muusikas välja elada, siis oledki tavaelus kuidagi rahulikum, ei lähe koju naist peksma ega kisa tänaval.

Tänapäeval on järjest levinum ka see, et ei suudeta oma tumedamatele emotsioonidele tegelikult otsa vaadata.

Sotsiaalmeedias on ju üsna lihtne anonüümselt oma isiklikku ängi ja viha välja elada. Ma ei saa sellest päris hästi aru. Vaata, kui palju on ümberringi vihkamist: poliitika, kommentaarid … Minu sõnavaras vist üldse selline sõna nagu vihkamine puudub. On asju, mis mulle ei meeldi, aga ma ei vihka mitte midagi ega kedagi. See on kuidagi tobe. Vihkamine on muidugi hästi võimas emotsioon, ja ehk ma olen sellest ilma jäänud, aga mulle see sobib.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin ükskõikne – ma ikka jälgin, mis toimub ja elan kaasa. Peab tegelema nende asjadega, milles sa tugev oled. Vihkamises ma pole eriti tugev, nii et ma jätsin selle rahule.

365bandsi tegevuse muudab mõneti veel erilisemaks see, et sa oled mõned aastad tagasi elanud üle tõsise vähirünnaku.

Viis aastat ja üks kuu tagasi oli mul operatsioon. See mõjutas kindlasti mu elu päris mitut moodi. Jätame kõrvale selle, mis ajal diagnoos pannakse ja haigus avastatakse, ja kas on üldse võimalik sellega toime tulla või enam mitte – võitlus vähiga on üks hull teema ja kõik ei saa sellega hakkama. Keemiaravi on väga füüsiline ja ka see, mida sa pärast tunned, aga see paneb psüühikale sellise põntsu, et füüsis ja vaim on täiesti resonantsis. Ma loen end ise küll uuesti sündinuks pärast seda, kui toona ellu jäin: on mina enne seda ja mina pärast seda. Tagajärg on see, et kogu mu tutvusringkond on vahetunud. Mul on täiesti uued sõbrad. Tahaks tunnustada ja tänada inimesi, kes minuga selle võitluse kaasa tegid ja kes mõtlesid pärast operatsiooni, et nüüd ongi kõik läbi ja võit käes. Nad olid endast juba andnud kogu energia, aga mina kukkusin pärast operatsiooni ränka depressiooni. Ma ise ei pannud seda tähelegi. Pool aastat hiljem sattusin teatrisse vaatama linnateatri ja draamateatri kahest osast koosnevat ühislavastust „Varesele valu … / Harakale haigus …“³, mis rääkis päris inimeste depressioonilugudest. Ma tundsin oma suureks hämminguks iseennast ära mingil määral kõigis neis lugudes.

Mul oli perioode, kus ma elasin neli kuud täitsa omas maailmas, kuidagi püsisin tööl nimekirjas ja tegelesin n-ö tulekahju kustutamisega. Alles siis, kui maja oli juba põlema läinud. Mingil ajal hakkasin püüdma kuskilt välja ronida, aga ma ei tea, kas see mul tänaseni on lõpuni õnnestunud või mitte. Mingi kiiks on endiselt sees, ja ehk on see ka seotud mu muusikakuulamise harjumusega, sest eks on ju muusika ka mingi omaette maailm.

Mul on vahel tunne, et ma olen ise muusika. Sinu ümber on nii andekad ja toredad inimesed, kes kõik sulle esinevad. Sa võtad igaühest killu ja oled nende keskel kui muusika kese. Muusika­keskus. Uue elu esimese sõbra leidsin siis, kui mainitud Stoned Jesus esimest korda Tallinnas käis. Toona käisin kontsertidel endale valetamas, et minuga on kõik korras, teistele näitamas, et kõik on hästi. Keep smiling. Käisin kontserdil nagu kaubandustöötaja. Sealt aga leidsin esimese sõbra, tänu kellele ma olen elus sellisel moel nagu ma praegu toimin.

Vähihaigetel on nii, et teatud mõttes hoitakse kokku. Ise ma suhtlen ringkonnas, kus nimetatakse üksteist survivor’iteks, st ellujäänuteks. Olen selliste inimeste seltskonnas, kes on kõik minust paremad ja inspireerivad mindki saama paremaks inimeseks. Mulle tundub, et need inimesed, kellega ma suhtlen on kõik sellised, kellelt mul on midagi õppida, ja kes saavad mulle midagi juurde anda.

Kas ka vähioperatsioon ja sellele järgnenud depressioon olid kuidagi seotud sellega, et sa hakkasid rohkem käima kontsertidel. Ehk võib-olla aega väärtuslikumalt hindama?

Ma seda täpselt ei tea. Muusika võib olla väga ohtlik asi ja pakub võimalust kapselduda, mina otsisin muusikast küll väljapääsu. Kui lihtsalt võtta, siis jah – umbes siis hakkasingi rohkem kontsertidel käima, et natuke sotsialiseeruda. Seos on olemas, aga võib-olla mitte nii otsene.

Kas sa näed, et võiksid ka ise ees­kujuks olla oma tegevusega?

Ma pole seda eesmärgiks seadnud. Mainisin, et tahaksin 365bandsiga kutsuda inimesi üles rohkem kontsertidel käima. Faktina tean nii mõndagi inimest, kes ongi hakanud rohkem käima, nii et saan öelda meie headele promootoritele, et mõne pileti olen neile ikka sisse ka toonud.

Ma ei arva, et kontserdi külastamine on parem või halvem kui näiteks plaadikogumine või kinos-teatris-muuseumis-näitusel käimine. Need on tegelikult üsna ühed ja samad asjad teatud mõttes.

Kas pole olnud kiusatust neid sõnumeid ühendada ja panna runfor365bands kuidagi kokku vähiteavitusteemaga?

Ma ei tea, kuidas see täpselt toimima hakkaks. Kogu 365bandsi kontseptsioon on siiani ju lõpuni välja töötamata. See on hakanud oma elu elama ja nüüd ma tunnen natuke kohustust ja vastutust seda täpsemalt vormistada, sest inimesed jälgivad mind üle maailma. Ma arvan, et võiks olla seotud, aga ma veel ei tea, kuidas.

Neil, kes on vähiga võitlevate inimeste kõrval, on minu meelest palju raskem kui vähihaigetel endil. Mul on probleem, ma võitlen, see on elu ja surma küsimus ja seda on selge eesmärgi tõttu lihtsam pidada. Neile, kes on kõrval ja toetavad, on see palju raskem. Tahaksin neile omast kogemusest soovitada, et pidage siis ka veel natuke aega vastu, kui tundub, et see võitlus on võidetud. Ma ise kukkusin täiesti ära, inimesed minu ümber ei jaksanud enam, ma ise ei osanud ennast selgeks teha, et mul on veel natuke tuge vaja. Hoidke neid inimesi veidi veel, kõik ei lõpe operatsiooniga ära, vaid kestab natuke kauem. Operatsioon on mõnes mõttes alles algus.

Ma tunnen muusikuid, kes on sama probleemiga tuttavad maailma erinevais paigus, ja me suhtleme omavahel ning nemad teevad ehk rohkem teavitustööd. Näiteks mu hea tuttav ansambli Urarv trummar, üks hästi tore Kanada päritolu, aga nüüd Norras elav naisterahvas Trish Kolsvart, kes võitleb praegu vähiga ja teeb sotsiaalmeedias jõulist teavitustööd. Tema üle olen ma küll uhke. Ma tean, mis on keemiaravi ja kuidas sul pärast on näpud tundetud ja kõik tundub katsudes väljakannatamatult külm. Ta oskab selle kõige kõrvale veel trumme mängida, mis on täiesti uskumatu.

Kas runfor365bands võiks olla ka töö? See on asi, mida on kõigile tarvis: bändidele, kontserdikorraldajatele, lugejatele.

Jah, siis peab sisu ilmselt rohkem looma, aga mingid võimalused on. Töö ja hobi võiks tõesti olla üks ja sama. On ka küsitud, et kas see ei tundu kohustuse või tööna. Mul siiani seda tunnet pole. Võin vabalt jätta ka nädalavahetusel kuskile minemata, kui tuju pole või midagi sobivat ei leia. Töö puhul tunneks kohustust minna, ja ma pole seda sellisena veel seni võtnud. Mulle sobib just selline korraldus nagu praegu.

Nüüdseks on aga 365bands hakanud elama oma elu ja võiks pärast eesmärgi täitmist kuidagi edasi minna. Aga ilmselt ei jätku see sellisel kujul, et ma pean aastast aastasse võtma endale uued 365 bändi. Ilmselt lähen lihtsalt järjekorranumbriga edasi. Et läksin nagu sprinti jooksma, aga sattusin kogemata maratonile.

1 Kontsertettekanne, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Vox Clamantis, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. – Tselluloositehase katlamaja 26. VIII 1999.

2 Victoria Gill, Death metal music inspires joy not violence. BBC News 13. III 2019.

3 Mari-Liis Lill, Paavo Piik, Varesele valu … Eesti Draamateater 2014. http://www.draamateater.ee/varesele-valu / Mari-Liis Lill, Paavo Piik, Harakale haigus … Tallinna Linnateater 2014. http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/harakale-haigus