Rainer Küngas on materjaliteadlane, kes töötab Taani teaduspõhises tööstusettevõttes Haldor Topsøe juhtiva arendusinsenerina ja tegeleb kütuseelementide arendusega.
Kütuseelementide abil saab majandust rohelisemaks muuta, tootes kütustest väga kõrge efektiivsusega elektrit, või siis kütuseelementi teistpidi tööle pannes toota elektrivoolu abil kütuseid. Samuti leiavad kütuseelemendid ja elektrolüüserid järjest laiemat kasutust energia salvestamisel.
Rainer Küngas on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige ja on viimasel ajal avaldanud kliimasoojenemise teemalisi artikleid Eesti ajakirjanduses.

Palun rääkige oma tööst lähemalt, mis firma on Haldor Topsøe, mis on kütuseelemendid ja milleks neid vaja on?
Asusin Haldor Topsøesse tööle pärast doktoriõpingute lõppu Pennsylvania ülikoolis ja olen seal tänaseks töötanud ligi seitse aastat. Haldor Topsøe on Taani ettevõte, mille peamiseks tegevusvaldkonnaks on katalüsaatorite ja keemiatööstuse sisseseade arendamine ning tootmine. Katalüsaatorid on materjalid, mis kiirendavad keemilisi reaktsioone. Näiteks autode summutites asuvad katalüsaatorid muudavad mootori põlemisgaasides leiduvad inimestele ja keskkonnale kahjulikud gaasid (nt vingugaas ja lämmastikoksiidid) ohutumateks gaasideks: süsihappegaasiks ja lämmastikuks. Katalüsaatorite abil toodetakse ka õhust ja maagaasist ammoniaaki, millest omakorda valmistatakse lämmastikväetisi. Haldor Topsøe on maailma mastaabis väike perefirma, aga oma valdkonnas ollakse esirinnas. Hinnanguliselt on umbes poole maailmas toodetava lämmastikväetise valmistamisel kasutatud just selle firma tehnoloogiat ja katalüsaatoreid.
Paljude oma konkurentidega võrreldes paneb ettevõte väga suurt rõhku teadus- ja arendustööle. Ettevõtte 2200 töötajast on umbes nelisada tööl teadus- ja arendusosakonnas, kellest umbes sajal inimesel on doktorikraad, enamasti keemia või materjaliteaduse valdkonnas. Ettevõte investeerib igal aastal umbes kümnendiku oma kogutuludest – eelmisel aastal suurusjärgus 70 miljonit eurot – arendustöösse.
Ettevõtte nimi on paljude mittetaanlaste jaoks paras suutäis, aga tegelikult pole nime taga muud kui firma asutaja ees- ja perekonnanimi. Ettevõtte asutas 1940. aastal doktor Haldor Topsøe.
Töötan ettevõtte uute tehnoloogiate osakonnas ja minu peamiseks uurimisvaldkonnaks on kütuseelemendid ja elektrolüüserid. Kütuseelemendid on seadmed, mille abil on võimalik kütustest (nt maagaasist) elektrit toota ja teha seda väga kõrge efektiivsusega. Kui bensiinimootorite kasutegur on tavaliselt umbes 20% lähedal, siis seda tüüpi kütuseelementide, mille arendamisega mina tegelen, kasutegur jääb 60% ja 80% vahele. Kütuseelemente saab tööle panna ka teistpidi: kütustest elektri tootmise asemel võivad need seadmed toota elektrivoolu abil kütuseid. Sellisel juhul nimetatakse neid seadmeid elektrolüüseriteks. Elektrolüüsiprotsessi teel on võimalik toota veest vesinikku, samuti on võimalik vee ja süsihappegaasi segust toota sünteesigaasi ning sellest omakorda mootorikütuseid. Kui protsessiks kasutatav elekter on pärit taastuvatest energiaallikatest, siis võivad sellisel teel toodetud kütused (isegi pärast nende põletamist) olla CO₂-neutraalsed. Paljud riigid eesotsas Jaapaniga näevad kütuseelementides ja elektrolüüserites viisi, kuidas oma majandust rohelisemaks muuta ning samaaegselt vähendada oma sõltuvust suurtest nafta- ja gaasieksportijatest. Eelmise aasta seisuga olid kütuseelemendi-patareid paigaldatud enam kui veerand miljonisse Jaapani kodusse ja see arv kasvab iga aastaga. Euroopa on käivitanud Jaapani eeskujul oma kütuseelementide demonstratsiooniprojekti, aga selle maht on hoopis teine: 2021. aastaks loodetakse kodudesse paigaldada veidi alla kolme tuhande taolise seadme. Eesti projektis ei osale.
Mida rohkem elektrit toodetakse tuulest ja päikesest, seda sagedamini esineb perioode, kus elektrit on puudu (tuulevaikne öö) või üle (selge tuuline päev). Üks palju kõneainet leidnud võimalus energia salvestamiseks on selle talletamine akudesse. Näiteks on välja pakutud, et ülejäägi korral võiks elektrit salvestada elektriautode akudesse, kust seda siis vajaduse korral ammutada saaks. Kahjuks ei ole idee autorid arvestanud, et ka kõige paremate liitiumakude salvestusmaht on meie igapäevase energiatarbega võrreldes imepisike. Selleks, et salvestada Eestis ühe kuu jooksul tarbitav elektrienergia (umbes 1 teravatt-tund), läheks vaja ligemale 12 miljonit Tesla Model S’i ehk umbes üheksat autot iga Eesti elaniku kohta. Kütuste (nt bensiini, diisli ja vesiniku) energiatihedus on akudega võrreldes kordades kõrgem. Sellepärast ongi just energia salvestamine veel üks valdkond, kus kütuseelemendid ja elektrolüüserid järjest laiemat kasutust leiavad. Näiteks Põhja-Saksamaale, kuhu jõuab suur osa Põhjamere tuulikuparkide elektrist, plaanitakse rajada suuri elektrolüüsijaamu, mis elektri teel veest vesinikku toodaksid.
Minu igapäevatööks on kütuseelementides kasutatavate materjalide väljatöötamine ja nende tootmisesse juurutamine. Iga kütuseelemendi-patarei koosneb kümnetest üksikelementidest, iga üksikelement aga omakorda paljudest õhukestest kihtidest, millest igaühel on täita oma roll. Enamik kihtidest on juuksekarvast umbes kümme korda õhemad. Lisaks materjalide arendustööle vastutan ma ka kütuseelemendi-patareide testimise ja testimisjärgse analüüsi eest ning osalen koostööprojektides ülikoolidega.

Eestis on ebaharilik, et doktorikraadiga inimene siirdub ettevõtlusesse. Kuidas jõudsite tööni tööstussektoris?
Eestis jääb suur osa värskelt doktorikraadi saanud inimestest töötama ülikoolidesse, mujal maailmas on akadeemiline karjäärivalik aga pigem erandiks. Toon näite. Minu kursusel Pennsylvania ülikoolis oli üksteist doktoranti, kellest kaheksa teevad täna erialast tööd mõnes ettevõttes, kaks teevad mitteerialast tööd ja üks inimene on otsustanud akadeemilise karjääri kasuks. Eestis on pilt risti vastupidine. Neist inimestest, kellega ma Tartus koos bakalaureuseõppes ja magistrantuuris õppisin, on doktorikraadini jõudnud seitse inimest. Tean kindlalt, et neist seitsmest inimesest on koguni kuus valinud akadeemilise karjääri. Üks kuuest toonasest õpingukaaslasest tegeleb teadustöö kõrvalt ka oma idufirma arendamisega.
Seda, et Tartu ülikooli keemiaeriala lõpetajad pole oma karjäärivalikute poolest erandlikud, kinnitab ka paari aasta tagune teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi raport[1], kus uuriti Eesti teadlase karjääri rahvusvahelises taustsüsteemis. Uuringus leiti, et umbes 60% Eesti värsketest doktoritest valib akadeemilise karjääri, 10% mitteakadeemilise karjääri ja 30% kombineerib akadeemilist ja mitteakadeemilist karjääri. Põhjamaade, Lääne-Euroopa riikide ja USAga võrreldes on teadlaste osakaal Eesti erasektoris pigem tagasihoidlik.
Arvan, et teadlaste vähene hulk Eesti ettevõtetes on üheks põhjuseks, miks meie firmadele valmistab innovaatiliste toodete turule toomine nii suuri raskusi, et 2017. aastal oldi selles vallas OECD riikide seas lausa häbiväärsel viimasel kohal. USAs ja Taanis palkavad ettevõtted doktorikraadiga inimesi, sest firmal on tekkinud tooteidee, mille õnnestumisel võib ettevõte suurt kasumit teenida või oma turuosa konkurentide arvelt kasvatada. Sealsed ettevõtted võtavad doktorikraadiga tippspetsialistide palkamist kui investeeringut — kui  arendusprojekt õnnestub, siis teenib firma palgakulud mitmekordselt tagasi. Eestis on ettevõtetel enamasti pigem lühiajalised äriplaanid ja pikema perspektiiviga teadus- ning arendustööd tehakse vähe. Eesti ettevõtted näevad uue inimese palkamist pahatihti kui kulutust, mistõttu soovitakse leida inimene, kes oleks nõus ettenähtud töö ära tegema võimalikult madala palga eest. Õnneks on ka Eestis jää liikuma hakanud — vähehaaval tekib juurde ettevõtteid, kes doktorikraadiga inimeste potentsiaali kõrgemalt hinnata oskavad.

Eestis luuakse teadlaste tenuurisüsteemi, mis keskendub akadeemilisele karjäärile. Käsitlus teadlase karjääriredelist võiks ehk olla avaram, sisaldades võimalust töötada mõnes ettevõttes, luua oma ettevõte vmt.  Sest Eestis ei liiguta ju ka sektorist sektorisse, meil ei ole praeguse teadus(rahastus)süsteemi juures teadlasel võimalik vahepeal n-ö „ära käia“ ja töötada paar aastat ettevõttes, kartmata, et selle aja jooksul uks teadusesse kinni langeb. Kuidas sektorivahelist mobiilsust suurendada?
Kuulun Eesti Noorte Teaduste Akadeemiasse. See on võrdlemisi uus organisatsioon – saame mai lõpus kaheaastaseks. Organisatsiooni üheks kolmest põhieesmärgist on noorte Eesti teadlaste huvide esindamine ühiskonnas. Sellega seoses oleme ka tenuurisüsteemi ja karjääriredeli küsimusi omavahel arutanud ning sellest muuhulgas ka Sirbi külgedel kirjutanud.[2]
Tenuur ehk akadeemilise töökohakindluse süsteem on teatud piirini kindlasti vajalik, sest olukord, kus tähtajatute töölepingute stabiilsus on sõltuvuses projektirahastusest ja seega näiline, ei ole kuidagi jätkusuutlik. Kauaaegne alarahastus ja töökohtade ebakindlus on üheks põhjuseks, miks Eesti teadlased on viimasel ajal teadlaskonnale tavatult sageli tänavatele piketeerima ja marssima tulnud. Baasrahastuse osakaalu suurendamine ja detsembris sõlmitud teaduslepe aitavad loodetavasti neid probleeme leevendada.
Eks tõsiasi, et Eesti teadlased on ülikoolide juurde „juurdunud“, tulene osalt ka rahapuudusest. Kui uurimistoetuste taotlusvoorudes oleks rahasaajate osakaal kõrgem, siis võib-olla oleks ka veidi mittetraditsioonilisemate karjääriteedega taotlejate võimalused raha saamiseks paremad. Hetkel on nii, et paariaastane jobbatical, vahelduseks era- või avalikus sektoris töötamine, läheb akadeemilisse CVsse kirja kui artiklite ja grantideta aeg, mis järgnevatel konkurssidel taotluse keskmist hinnet kindlasti allapoole surub. Sellises olukorras ei ole teadlastel soovi paariaastase põneva kogemuse nimel terve oma karjääriga riskida.
Töötajate suurem mobiilsus Eesti teadusasutuste, ettevõtete ja avaliku sektori vahel oleks aga kahtlemata kasulik mitte ainult üksikteadlastele, vaid majandusele tervikuna. Esiteks aitaks see suurendada meie majanduse (ja riigijuhtimise) teaduspõhisust ja  kiirendada uusimate teadustulemuste rakendamist ettevõtetes ning avalikus sektoris. Nii suureneks teaduse otsene mõju majandusele. Teiseks aitaks sektorivahelise mobiilsuse kasv teadlasi, ettevõtjaid ja ametnikke üksteisele lähemale tuua. Näiteks eelpool mainitud teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi raport tõi muu hulgas välja, et kõige enam värbavad värske doktorikraadiga teadlasi just need ettevõtted, kellel juba on ülikoolidega aktiivne koostöö, ning ettevõtted, kes on varem doktorikraadiga inimesi palganud, teevad seda suure tõenäosusega ka tulevikus. Teisisõnu, teadlastega rääkimine ja nende oskuste kasutamine on nakkav! Kui läbi eri mobiilsusmeedete õnnestuks tekitada teadlaste ja ettevõtjate või avaliku sektori vahel esmane kontakt ja usaldus, siis võib sellest aja jooksul kasvada viljakas koostöö.
Tahan mainida ka kaht näidet võimalikest meetmetest, mida me Eesti Noorte Teaduste Akadeemiaga välja käinud oleme. Üheks lahenduseks võiks olla paari aasta pikkuse ettevõttes, avalikus sektoris või oma iduettevõttes veedetud aja võrdsustamine järeldoktorantuuriga. See aitaks vähendada põntsu, mida teadusest eemal veedetud aeg teadlase CVle paneb. Teiseks lahenduseks võiks olla erasektori poolt rahastatud professuurid, nagu tihti tavaks näiteks Ameerika Ühendriikides.

Teadusest rääkides kerkib tihtipeale küsimus, millist konkreetset kasu sünnib sellest Eestile. Mida arvate n-ö teaduse rahvusprogrammidest?
Teaduse ühiskondlikku mõju ei ole sageli kuigi lihtne selgitada. Tänapäeva teadus on väga spetsialiseerunud – üks teadlane tegeleb enamasti ühe väga kitsa valdkonna ühe väga kitsa probleemi ühe tahu uurimisega. Näiteks minu doktoritöö teemaks oli „Infiltreerimise meetodil valmistatud tahkeoksiidsete kütuseelementide katoodide võimsusomadusi ja ajalist stabiilsust mõjutavad tegurid“. No küll on ikka igav ja mõttetu värk, juba ainuüksi töö pealkiri ajab haigutama! Tegelikult on aga iga teadustöö põnev – muidu inimesed seda ju ei teeks! – ja tihti ka  ühiskondlikult arusaadava mõõtmega, kui seda ainult piisavalt selgitada. Minu doktoritöö peenemad nüansid pakuvad ilmselt huvi vaid umbes viiekümnele-sajale teadlasele maailmas, kes samuti infiltreerimise meetodil valmistatud kütuseelemente uurivad. Teisalt on tööl ka laiem mõõde: kui oskaksime valmistada paremaid, ent samal ajal hinna poolest odavamaid kütuseelemente, siis võiksid need seadmed olla palju laiemas kasutuses kui täna. See tähendaks, et sama koguse elektrit või soojust saaks toota palju väiksemast kütusekogusest. Samuti oleksime palju lähemal energia salvestamise probleemi lahendamisele. Kui kütuseelementide ja elektrolüüserite tehnoloogia oleks odavam, vuraks meie teedel kindlasti arvukalt vesinikuautosid ja -busse ning võib-olla kaalutaks ka Rail Balticu rongide tööle panemist vesiniku toel. On üsna kindel, et tulevikus aitavad just kütuseelemendid ja elektrolüüserid meile Kuul ja Marsil hingamiseks vajalikku hapnikku toota ning päikeseta ajal sealseid eluruume sooja ja hubasena hoida.[3]
Oma teadustöö laiema konteksti selgitamine on asi, mis võtab teadlastelt omajagu aega, ent mida meie praegune teaduse finantseerimise süsteem taas eriti ei väärtusta. Sellepärast pole võib-olla väga üllatav, et suur osa Eesti teadlasi teaduse populariseerimisega ei tegele. Neil on lihtsalt liiga kiire, et oma töögrupile rahataotluste kirjutamise, teadustöö tegemise, administratiivsete ülesannete täitmise ja pereelu kõrvalt selliseks „kõrvaliseks“ tegevuseks aega leida. Pole kahtlustki, et teadusgrantide hindajad vaatavad rahvusvahelises ajakirjas ilmunud publikatsioonile oluliselt paremini kui Horisondis või Sirbis ilmunud artiklitele.
Omalt poolt proovime Eesti Noorte Teaduste Akadeemiaga just nende teadusvaldkondade mõju ühiskonnale selgitada, mis rakendusuuringute alla ei liigitu. Meil on Postimehe Heureka-lisas oma rubriik, kus oleme veebruari lõpust alates igal nädalal proovinud ühe oma liikme teadustööd tutvustada.
Algse küsimuse juurde tagasi tulles, arvan, et teaduslikel rahvusprogrammidel on teaduse mõju selgitamisel oma oluline roll mängida. Hiljutine 100 000 uue geenidoonori programm näitas väga ilmekalt, et teadus võib kõnetada iga Eesti inimest. Doonorite aktiivse kogumise perioodil kuulsin, kuidas geeniprojektiga seotud teaduslikumaid ja filosoofilisemaid küsimusi arutati sünnipäevapidudel ning veel mitmeid kuid hiljem oli „sain geenivaramult meili“ heaks viisiks, kuidas seltskonnas vestlust alustada. Sarnaseid, kergesti mõistetava eesmärgiga, kuid teaduslikult väljakutsuvaid programme võiks Eestis kindlasti rohkem olla.

Kuidas tuua talendid koju tagasi?
Järeldoktorantuuri toetamine riigi poolt on kindlasti väga õige ja pikemas perspektiivis Eesti teadusele ja majandusele kasulik tegevus. Ma ei ole võib-olla selles küsimuses kõige objektiivsem, aga olen veendunud, et välismaal õppimise, töötamise ja elamise kogemus tuleb kasuks kõikidele inimestele, olgu nad doktorikraadiga või ilma. Välismaa kogemus aitab seada meie teadmisi, kogemusi ja tõekspidamisi uude konteksti. Samuti annab see inspiratsiooni, kuidas vaadelda juba tuttavaid probleeme teise nurga alt.
Tean, et lisaks järeldoktorantuurile toetab riik ka magistri- ja doktoriõpet välismaa ülikoolides, eeldusel, et pärast õpingute lõppu on stipendiumi saanud inimene nõus asuma erialasele ametikohale Eestis. Leian, et see on suurepärane viis koolitada Eesti tööturu jaoks rahvusvahelise kogemusega spetsialiste, eriti just neis valdkondades, mida Eesti ülikoolides ei õpetata.
Eestisse tagasipöördumise klausel on magistri- ja doktoriõppe stipendiumi programmi sisse kirjutatud. Neid inimesi, kel oli välismaale õppima suundudes teistsugune rahastusallikas või kes on läinud välismaale pikemaajalisele tööle, on märksa raskem Eestisse tagasi meelitada.
Kvalifitseeritud tööjõud on tänases maailmas kõrge nõudlusega kaup, mida kõik riigid enda juurde meelitada soovivad. Näiteks Taani riik, mis on muidu kuulus oma kõrgete maksumäärade poolest, pakub saabuvatele tippspetsialistidele viieaastast ja päris kopsakat tulumaksusoodustust. Madalamate maksude abil on õnnestunud riiki tuua tuhandeid võtmeoskusega töötajaid, alates teadlastest ja tippjuhtidest ning lõpetades jalgpalluritega. Maksusoodustus töötab ka kui omamoodi „Talendid koju!“ programm, sest soodustuse saajate seas on suur hulk välismaalt tagasipöörduvaid taanlasi. Ma arvan, et Eesti riik ja tööandjad peaksid rohkem mõtlema, mis on selles rahvusvahelises kaardimängus Eesti tugevuseks ja mida siis letti lüüa, kui meie senised trumbid (varasemad IT-valdkonna edulood, puhas loodus, kohupiim jne) nõrgaks jäävad.

Võib-olla kõige pakilisem probleem on see, et Eesti inimesi jätab kliimasoojenemise temaatika üldiselt külmaks.

Äsja kulutasid Šotimaa valitsus ja Suurbritannia parlament välja  eriolukorra kliimaküsimuses. Olete kirjutanud ja sõna võtnud kliimamuutuste teemal, mis on Eesti puhul kõige pakilisem probleem kliima soojenemise vaoshoidmiseks?
Võib-olla kõige pakilisem probleem on see, et Eesti inimesi jätab kliimasoojenemise temaatika üldiselt külmaks. Viimased Riigikogu valimised näitasid ilmekalt, et meie ühiskonna mõtted on praegu teiste teemade juures – erakonnad, kelle programmis olid keskkonna- ja kliimaküsimused kesksel kohal, ei suutnud valimiskünnist ületada. Taanis seevastu on kliimaga seonduvad küsimused traditsiooniliselt valimisdebattides maksude kõrval üks olulisemaid teemasid. Erinevalt Eestist toodetakse Taanis üle neljandiku riigis tarbitavast elektrist tuulest ja kasvav tuulesektor annab tööd üle 30 tuhandele inimesele. Nii poliitikutel kui tavataanlastel on lihtne näha, kuidas roheliste tehnoloogiate vallas esirinnas olemine aitab riigi majandust kasvatada ja eksporti suurendada. Veel üks näide Taanist: Kopenhaagen on võtnud endale eesmärgiks olla 2025. aastal esimene CO₂-neutraalne pealinn maailmas. Linn on koostanud eesmärgi saavutamiseks detailse arengukava, mida toetab lausa 87% kopenhaagenlastest.
Eesti on küll väike riik, aga kasvuhoonegaaside emissiooni poolest sarnaneme suurriikidele. Keskmine Eesti elanik paiskab aastas õhku üle kolmeteistkümne tonni süsihappegaasi, keskmine sakslane umbes üheksa ja keskmine lätlane kõigest kolm ja pool. Ka siis, kui arvutada välja, kui palju CO₂ peab Eesti majandus emiteerima selleks, et toota ühe euro jagu lisandväärtust (nn heitme intensiivsus[4]), oleme edetabelis ebamugavalt Euroopa hiiglaste seas. Peame endale aru andma, et oleme üks musta majandusega riik.
Võib ju küsida: „Aga mis sellest?“ Meie koguemissioon on ikkagi Hiina, USA ja suurte Euroopa riikidega võrreldes väga väike. Jah, aga kui kõik riigid järgiksid Eesti eeskuju ja paiskaksid CO₂ õhku samasuguse hooga kui meie, muutuks maailm juba üsna varsti ebameeldivalt kuumaks kohaks.
Minu jaoks oli äratuskellaks valitsusvahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) eelmise aasta eriraport[5] (viide: IPCC, Special Report on Global Warming of 1.5°C (SR15), 08.10.2018) , mis tõi välja oodatavad tagajärjed erinevate soojenemisstsenaariumide korral ja näitas selgelt, et ei ole sugugi ükskõik, kas maailma keskmine temperatuur tõuseb poolteist või kaks kraadi kõrgemale tööstusliku revolutsiooni eelsest ajast. Võib-olla veelgi olulisem oli see, et raportis oli kirjas ka hinnanguline kogus süsihappegaasi, mida inimkond veel atmosfääri viia tohib, kui soovime hoida temperatuuritõusu 1,5 kraadi piires — umbes viissada miljardit tonni CO₂. Viissada miljardit tonni on hoomamatult suur kogus ja sellepärast võibki jääda mulje, et meil on kliimasoojenemisega tegelemiseks aega küll ja veel. Kui aga jagame selle arvu maailma rahvaarvuga (7,7 miljardit), siis saame juba märksa väiksema arvu – 65 tonni CO₂ inimese kohta. See on „õiglane“ kogus CO₂, mida iga maailma elanik võib veel õhku paisata, kui soovime hoida soojenemist 1,5°C piires. „Õiglane“ on siin jutumärkides, sest arvutus ei võta arvesse seda, et arenenud riikide elanikud on oma elu jooksul keskmiselt õhku paisanud kordades rohkem CO₂ kui arenguriikide elanikud. Samuti on arvutus äärmiselt ebaõiglane kõikide veel sündimata inimeste suhtes, kes peavad läbi saama täiesti CO₂-vabalt.  Kui võrdleme nüüd saadud arvu (65 tonni) Eesti inimese keskmise emissiooniga (13 tonni/aastas), siis saab selgeks, et Eesti „õiglane“ CO₂ kvoot saab täis juba 5 aasta pärast! Teisisõnu, kui kogu maailm saastaks nagu Eesti inimesed, oleks juba viie aasta pärast 1,5-kraadine soojenemine garanteeritud! See on minu jaoks päris hirmutav tulemus.
Olgu lisatud, et (ennekõike) Aafrika ja Aasia madalama elatustaseme tõttu on inimese keskmine emissioon täna veidi alla viie tonni CO₂ aastas. Ka sellises aeglasemas tempos liikudes on 1,5-kraadine soojenemine juba umbes 14 aasta pärast saanud uueks reaalsuseks. Praegusel kursil jätkates soojeneb maailm 2100. aastaks umbes nelja kraadi võrra.

Kui palju põlevkivi me veel põletada võime, kui tahame anda oma panuse kliimasoojenemise piiramiseks 1,5 kraadini?
Ka siin on huvitav lähtuda eeltoodud „õiglase“ CO₂ kvoodi arvutusest. Kui korrutame lubatud CO₂ kvoodi (65 tonni) Eesti inimeste arvuga, saame Eesti riigi „õiglase“ CO₂ kvoodi – 86 miljonit tonni CO₂. Ühe tonni põlevkivi põletamisel elektrijaamades tekib ligikaudu pool tonni süsihappegaasi. Isegi kui kõik teised majandussektorid, mille CO₂ jalajälg ei ole tühine, arvutusest välja jätta ja kasutada kogu järelejäänud kvoot ära põlevkivi põletamiseks, saab Eesti riik oma südametunnistust piinamata ära põletada veel ainult 172 miljonit tonni põlevkivi. Eesti aktiivne põlevkivivaru on hinnatud 988 miljonile tonnile, seega peab suurusjärgus 80% põlevkivivarust jääma põletamata.
Eesti praegune kliimaplaan näeb ette järkjärgulist üleminekut põlevkivist elektri tootmiselt põlevkiviõli tootmisele. See on põlevkivi väärindamise seisukohast äärmiselt tervitatav idee. Teisalt on see ka väga osav viis Eesti CO₂ heitme eksportimiseks teistesse riikidesse: kuni põlevkivist toodetud õli põletatakse ära maailmamerel seilavatel tankeritel või lihtsalt mõnes teises riigis, ei lähe see CO₂ Eesti emissioonina arvesse. Atmosfääri kui terviksüsteemi soojendamise mõttes ei ole aga erilist vahet, kas ajada põlevkivi otse ahju või põletada sellest toodetud õli.

[1] http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40968/Uuring.6.4_Teadlased_teenistus.pdf

[2] Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Kuhu viib teadlaste karjääriredel? – Sirp 14. VII 2017.

[3] Rainer Küngas, „Kuidas Marsil hapnikku toota – Horisont, 6 2018.

[4] Rainer Küngas, Kasvuhoonegaasidest Kuznetsi kõvera näitel. – Sirp 24. VII 2014.

[5] IPCC, Special Report on Global Warming of 1.5°C (SR15), 8. X 2018.