Kuigi meil on Vene-Saksa gaasitrassi kohta ilmunud kainestavaid kirjutisi, näiteks Ahto Lobjakalt (EPL 11. XI), jahutakse sel teemal edasi. Vahel on põhjuseks populism, mõned poliitikud demonstreerivad, et nad mõtlevad üleilmselt ja isepäiselt. Enamasti on põhjuseks vana tuntud tõbi teadmatus. Seesama kodukootus, mis aastate eest pani võimukoridorides trehvatud poliitikute viisakusnaeratusi tõlgendama meie jäägitu toetusena, jätkub nüüd Euroopa avalikkusest kostnud “mureliku tähelepanu” tõlgendamisena selle gaasijuhtme üldise vastustamise vaimus. Riigid ja rahvad olevat vastu, ainult kasuahned juhid ei hooli. Juhiksin tähelepanu, et gaasitrassi projekt on saanud Euroopa Komisjoni heakskiidu. Selle aasta lõpust on väliskapitalil konsortsiumi vaba juurdepääs (seni 20%) ja seda peetakse ahvatlevaks investeerimispaigaks.
Gaasivajadus kahekordistub
Aga kui keegi nüüd osatab, et “seda te sinna liitu otsisite”, siis on karm tõde, et gaasijuhe oleks tulnud nii või teisiti. Ei ole mingit jõudu, mis sunniks suurriike loobuma oma eluliste majandushuvide rahuldamisest, juhul kui need tänapäeval ei satu vastuollu rahvusvahelise õiguse ega üldtunnustatud tavadega. Saksamaa ja kogu Euroopa vajab järjest rohkem energiat. Venemaa vajab Euroopa investeeringuid ja selle kaudu moraalset legitiimsuse suurendamist. Vene slavofiilid kaebavad, et Venemaast saab Euroopa energiakoloonia. Aga asja võib vaadata ka vastupidisest aspektist.
Tuletame meelde, et praegu rahuldab Venemaa ühe kolmandiku Lääne-Euroopa gaasivajadusest, Saksamaa omast 44 protsenti. 2030. aastaks Euroopa gaasivajadus kahekordistub. Mis loevad siin muud argumendid? Kõik ei kasuta praegu Vene gaasi. Mida kaugemale, seda kallimaks läheb. Suurematest riikidest saavad täiesti ilma Vene gaasita praegu hakkama näiteks Hispaania, kes tarnib (vedel)gaasi tankeritega Põhja- ning Lääne-Aafrikast, ja Inglismaa. (Gaspromil puuduvad seni seadmed vedelgaasi tootmiseks suurtes kogustes, ehkki tegevus sellel rindel käib). Prognooside kohaselt on Vene gaas kümmekonna aasta pärast Euroopas hinnalt kõige konkurentsivõimelisem.
Ühele energiaallikale toetumine on muidugi alati riskantne. Kas Lääs ei karda pista pead silmusesse? Kõik on suhteline. Lähis-Ida tundub ilmselt veel ettearvamatum kui Venemaa. Viimane on siiani täitnud eeskujulikult kõik oma lepingulised kohustused lääne tellijate ees. Selles mõttes pole Läänel midagi “korra” säilimise vastu Moskoovias. Millele oleks võinud Ukraina, Valgevene, Eesti jt. trassivastane lobby toetuda, isegi kui sellega oleks alustatud kolm aastat tagasi?
Meri tsoonideks?
Tehnilisest küljest on kavandatav juhe äärmiselt tavaline. Näiteks juhe Norrast Põhjamere kaudu Inglismaale on palju pikem. Ka Põhjamere põhjas on Teisest ilmasõjast pärit laskemoona. Jne. Trassi rajamise kiirus sõltub eeskätt sellest, kui ruttu hakkab laekuma spetsiaalne terasesulam, s.t kui palju parajasti maailmas selliseid torusid veel ehitatakse. Maksimaalselt kolme aasta pärast on toru ekspluatatsiooniks valmis. Eelmise nädala uudistes väljendas Tõnis Lukas mõtet, et Läänemere-äärsed riigid peaksid mere isekeskis majandushuvide tsoonideks jagama ja kehtestama korra, et keegi ei saaks seal luba küsimata midagi ette võtta. See oleks rahvusvahelise õiguse täiendamine, milleks on vaja vist suuremat konsensust. Vastasel korral oleks ka näiteks Gadaffil Vahemerest tubli tükk saada.
Kokkuvõttes tundub “uute” riikide hädakisa ebasoliidne. Ausalt, praegu olnuks neil tõesti võimalus vaikida. Vene käitumises on kahtlemata poliitiline moment, näiteks karistada Ukrainat juba toimunu eest, ühtlasi hoiatada tuleva märtsi parlamendivalimistel “üle piiri minemast”. Ukraina ja Venemaa ei ole veel järgmise aasta gaasihindades kokku leppinud. Praegu maksab Ukraina kolm korda madalamat hinda kui Lääne-Euroopa. Samas on Ukrainal võimalus vastukäiguks. Ta võib küsida Venemaa Musta mere laevastiku eest “euroopalikku” renditasu.
Niikaua kui Valgevene on Moskva vasall, teda ei pigistata. See on kahjuks trump Lukašenka käes, et kauem pukis püsida. Ärilist aspekti ei saa kuidagi eirata. Gaspromil on praegu Euroopa suunal kolm suurt gaasijuhet: ülemine läheb läbi Valgevene ja Poola, keskmine läbi Ukraina ja Slovakkia, kolmas läbi Musta mere Türki. Väiksemaid on veel. Kuigi lähiperspektiivis oleks veealuse gaasitrassi asemel palju odavam ehitada mõne mainitu kõrvale veel üks, on pikas perspektiivis teisiti. Seni kui toote hind on madal, ei häiri igasugused vaheltvõtjad ülemäära. Aga kui toote hind tõuseb, ja gaasi puhul see tõuseb, siis hakkavad vahemehed viha tegema.
Kas Eestit ähvardab oht? Aga see oht on kogu aeg olnud. Selle ohuga pidi arvestama juba siis, kui iseseisvust taastama hakati. See kuulus ühte paketti lubadusega süüa kartulikoori. Õnneks on 40 protsenti Eesti pinnast kaetud metsaga ja ära ei külmu me kunagi.
Vanad himud
Olulisem kui suhe endiste satelliitidega on toimuv märkimisväärne Venemaa tuleviku aspektist. Kui võtta hinna ja kulude järgi, siis ei pruugiks Venemaa oma energiatooteid üldse Euroopa turule tuua. Jaapanisse ja Hiinasse oleks sama pikk maa. Ta kaupleb küll ka mõlemal mainitud suunal. Aga ta hoiab kindlalt Euroopal silma peal. Himud käivad ikka vanas suunas. See, mis ei õnnestunud Kremlil poole sajandi vältel poliitiliselt ja ideoloogiliselt, s.t oma geopoliitilise mõju otsustav suurendamine Lääne-Euroopas, see õnnestub tal nüüd energeetika kaudu. Aga kauaks?
Kuigi Venemaal on maailma suurimad maagaasivarud (üks viiendik), pole need lõputud. Ja naftavarud on suhteliselt veel väiksemad. Venemaa ei müü oma tooret sellepärast, et tal on seda üleliia. Ta lihtsalt ei suuda sellega midagi pihta hakata, tema majandus ei ole nii arenenud.
Norra ja mitmed naftariigid on oma toorainest saadud tulud nii investeerinud, et see tagab nende elanikele muretu elu ka siis, kui varud on ammendunud. Ka Venemaa võiks oma tooret hoida tulevikuks, kui selle hind oleks palju kõrgem, pealegi läheb tal seda endal vaja. Ometi ta ei tee seda. Esiteks on see maa igas mõttes väga suur, teiseks tegeleb enamik oma isikliku tasku täitmisega. Varanduslik kihistumine on üüratu, uus ühistunne nõrk. Venemaa ei suuda endale pikas perspektiivis heaolu osta. Teatud mõttes tähendab Lääne-Euroopa “energiakolooniaks” muutumine nn Venemaa küsimuse (Venemaa ja muu maailma põhimõttelised suhted) lahendamise veelkordset edasilükkamist kolmeks-neljaks aastakümneks.