Pressifoto
7. XII peeti Tallinnas uue mehelikkuse konverents “New Masculinity Tallinn 2005“ ehk teisiti öeldes arutati selle üle, mis olukorras on mees praeguses muutunud (muutuvas) ühiskonnas, kui ideaalis (mehelikkuse mõistes) kehtivad kiivalt vanad arusaamad ning reaalsesse ellu tungivad järjest enam uued nõudmised. Konverentsi kutsus kokku sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse büroo ning esinema kutsutud kahurvägi, alates Valge Lindi liikumise algatajast Michael Kaufmanist ja lõpetades Timesi ühe arvamusliidri Rebecca Walkeriga oli aukartustäratav. Kuid esimene, mida tuleb rõhutada, on see, et see ei olnud akadeemiline, vaid laiemale publikule nagu sotsiaaltöötajatele, mittetulundusühingute esindajatele, mitte teema ning probleemidega kursis olevatele ekspertidele mõeldud üritus. Sellisena tuleb seda ka võtta. Ja ilmselt seetõttu modereeris Linnar Viik seda veidi liialt (vähemalt minu maiste kohaselt) showman’ilikult, see-eest aga väga kindlakäeliselt, tema vahemärkustes ei puudunud asjakohane teravus. Nii Kaufmanil, Ingemar Gensil, David Tjederil, Jouko Huttunenil, Walkerist rääkimata on ilmunud kümneid mehe ja naise identiteeti lahkavaid käsitlusi, mille seas ei puudu ka tõsiselt võetavad akadeemilised väljaanded, kuid kogenud esinejatena teadsid ka nemad, kus nad olid ja kellele kõnelesid. Viis aastat tagasi peeti Tallinna pedagoogikaülikoolis kitsamale ringile mõeldud meesuuringute seminar: teadlased, aga ka terapeudid, sotsiaaltöötajad rääkisid oma tööst, case study’dest. Nüüd on aeg järgmise tõsise meesuuringute konverentsi pidamiseks küps.
Rebecca Walker, mida arvate Tallinna konverentsist?
See oli tõeliselt õnnestunud tulevikku suunatud üritus, milles ei puudunud vajalik annus emotsionaalsust.
Need teemad, mida seal käsitleti, viisid, kuidas mehest, mehelikkusest räägiti, võisid meie publikus tekitada hämmingut, isegi vastumeelsust, sest naisest, naiselikkusest kui kultuurilisest konstruktsioonist oleme rääkinud viimased kümme aastat ja isegi meie konservatiivses ühiskonnas on üldistes hoiakutes mingid muudatused hakanud toimuma. Kuigi, kui 1990ndate alguses feministlik mõte Eestisse jõudis, siis esimene reaktsioon oli, et see kõik on huvitav ja vajalik, aga see ei puutu meisse, need ei ole meie probleemid. Kuid kui selle üle sügavamalt järele mõeldi, siis see hakkas huvi pakkuma, tundus meie oma olevat, iseäranis mis puudutab kultuurilist väljundit, ning nüüd, kümme aastat hiljem, oleme jõudnud väga kiiresti teise äärmusesse: kui nüüd rääkida feminismist, siis leitakse, et see on midagi, mis kuulub ajalukku, see pole enam praegune probleem.
Just eelkõige seda tausta silmas pidades olen kindel, et mehe tähenduse, mehelikkuse küsimuse tõstatamine riiklikul, sotsiaalministeeriumi tasandil oli igati õige samm.
Mehe positsiooni, mehe küsimuse tõstatamine, meesuuringud on olnud suur kergendus ka feministidele, inimestele, kes tegelevad naistega, lastega, koduvägivallaga. On hakatud rohkem mõtlema kõige selle üle personaalsemal tasandil, nii-öelda isiklikes värvides. Mehest rääkides on kergem osutada ühiskonna probleemidele.
Samas on see toonud kaasa hirmu, mis ei puuduta mitte ainult mehi, vaid ka naisi, et uusmaskuliinsus tahab nüdida mehi ja naisi eristavad jooned, et nii-öelda tõelise mehe asemel tahetakse luua androgüüne. Üks teie viimaseid raamatuid kannab nime “Mis teeb mehest mehe?” (“What Makes Man?“). Mis siis ikkagi?
See esseekogumik hõlmab minu enda kirjutise kõrval ka teiste uurimusi: raamat portreteerib maskuliinsust kui muutuvat, voolavat mosaiiki. Meri Nana-Ama Danquah kirjeldab Ghaanat baaris istuvate käest kinni hoidvate meeste kaudu, sest Ghaanas aktsepteeritakse meeste füüsilist seotust; Caitriona Reed toob välja, et Navajo ühiskonnas on vähemalt 49 soolist identiteeti jne. Nii et tõeline mees ei tähenda kõikjal sugugi ühte ja sama.
Naise Teise positsiooni on feministlikus mõttes palju käsitletud, parim näide on olnud just XIX sajand, kapitalismi väljakujunemise aeg, mil omandasid ju suhteliselt selge kuju ka kõikvõimalikud ideaalid nagu mehelikkus ja naiselikkus. Kuid igal ajastul on olnud erandeid, üksikuid suuri naisi, kes mahtusid nii-öelda suurele pildile. Mida tähendab naine praeguses ühiskonnas, kui naise mõiste on nii palju muutunud, kui ei saa enam rääkida traditsioonilises mõttes naisest?
Soomõistet ja -tähendust on nii palju ümber mõtestatud, ümber kirjutatud, et sageli on kaks täiesti erinevat asja: see, mida mõtleme ise endast, kuidas ennast ühiskonnas positsioneerime, ja kuidas meid kultuuriliselt paigutatakse, mida naine praeguses ühiskonnas tähendab. Ühiskond koosneb ju meestest ja naistest, oleme eelkõige inimesed oma vajaduste, õiguste ja kohustustega. Inimesed, kes vajavad võimalust ise otsustada, ise valida.
Kui võrrelda praeguse ühiskonna ootusi, mehe- ja naiseideaali, mehelikkuse ja naiselikkuse mõistet ning seda, kuidas mehed ja naised ise muutunud ühiskonnas ennast tunnevad, kuidas tahavad elada, millist positsiooni nad tahavad, siis on naise tegeliku positsiooni ning ühiskonna ideaali vahe märksa väiksem, kui see on mehe puhul. Mida arvate uusmehelikkuse konverentsil kõlanud mehe kui luuseri ideest?
See oli tõeliselt huvitav mõte. Oleme ju harjunud meest käsitlema kui privilegeeritud olendit, ka minu raamatus on palju juttu just sellest, kuidas mehed uues olukorras – olukorras, kui naine ja selle kaudu ka naiselikkuse mõiste tähendab ühiskonnale midagi muud, kui see oli stereotüüpses mõttes – kannatavad just lõhe tõttu, mis on tekkinud ühiskonna ootuste surve, privilegeerituse vähenemise ning nende endi vajaduste-võimaluste vahel.
Kui räägime ühiskonnast, siis see puudutab ju kõiki kihistusi, klasse. Klassid on ju endiselt sotsiaalmajanduse globaalne probleem. Sellest lähtudes ei ole naise olukord nii palju muutunud: naine on võidelnud endale tähenduse ja koha kätte eelkõige akadeemilises sfääris, aga rohkem on naisi endiselt ühiskonna alamklassides. Need naised on vaesemad, neile makstakse vähem, nende kohustuste hulk on endiselt suurem, nad on ka vähem kaitstud kõikvõimaliku vägivalla vastu. Just selle vastu tuleb võidelda.
Ja ikkagi, kust tuleb see ühiskonna ootuste, mehelikkuse ja naiselikkuse mõiste lõhe? Kui küsida emadelt ja isadelt, siis tänapäeval pole ju neid inimesi enam kuigi palju, kes tunnistaksid, et nad kasvatavad poegi teisiti kui tütreid, et nad vormivad maast madalast nii-öelda mehelikkust ja naiselikkust.
Aga seda tehakse ikka, kas või ebateadlikult, iseäranis poiste puhul. Ja seda teevad eelkõige emad, kes on harjunud olema võib-olla liigagi kaitsvad. Oma lastes, iseäranis poegades, ei taheta ju näha ühiskonnale jalgu jäänuid, luusereid ja nii neile süstitakse n-ö tõelise mehe, võitja omadusi.
Küsimus on ju selles, mida oleme kodust kaasa saanud, viisis, kuidas meid on kasvatatud ja kuidas me ise kasvatame oma lapsi. Ja sealt edasi tuleb juba institutsionaalne tasand, ühiskondlik ootus ja garantiid.
Kuid me ei saa rääkida ju ainult oma keskkonnast, Euroopast või Põhja-Ameerikast. On ju olemas sootuks teist laadi Aasia, Aafrika sootsiumid. Kuidas tuleks (või õigemini saaks) märksa tugevamate traditsioonidega ühiskonnas neid probleeme tõstatada? Ka siis, kui sealsed naised (aga ka mehed) ise tunnevad, et nad tahaksid oma elus midagi muuta, on nad nii traditsioonide, tavade sees kinni, et nad on suuremate muutuste vastu. Kas meil on õigus teistele öelda, kuidas nad peavad elama? Kust me võtame, et euroopalik mudel on õige?
Kuid kultuur on ju läbi aegade väga palju muutunud ning see pole ainult kultuurilise kolonialismi tagajärg. Kultuur on eelkõige inimõiguse küsimus. Kui toome Pa
kistani või mõne teise islami riigi näite, kus naise vägistamist hakatakse kohtulikult käsitlema ainult siis, kui on kaks tunnistajat, sündmuse pealtnägijat, siis ei saa rääkida ju traditsioonide erinevusest ja puutumatusest, see on inimõiguse küsimus. Või kui tuua Aafrika näiteid, kus üks või teine rituaal on naise tervisele eluohtlik, siis ka see pole enam ainult kitsalt kultuuriline küsimus, vaid see on tervise probleem ja sellesse tuleb sekkuda.
Ideedel ei ole piire, ideed liiguvad küllalt vabalt ühest kultuurilisest areaalist teise. Ideed on õhus.
Kui alustasite oma ettekannet, siis kõigepealt tutvustasite iseennast. Te tutvustasite ennast väga suure identiteedi, Ameerika kaudu ning siis pisut kitsama identiteedi, enda ja oma vanemate rahvuse kaudu, selle tähenduse kaudu Ameerika identiteedis. Te olete kirjutanud küllalt palju ka oma identiteedist: enda kui juudi ja mustanahalise identiteedist. Kuidas see keeruline identiteet, elamine selle identiteediga, on muutunud viimase kolmekümne aasta jooksul?
Segaverelised inimesed on saanud rohkem hingamis- ja elamisruumi. Ameerika on ju tõeline Paabel, aga selligipoolest tuleb siiani rääkida suure Ameerika sees väikestest sootsiumidest: latiinod, mustanahalised, kristlased, juudid, muhameedlased, hiinlased, veelgi detailsemalt iirlased, itaallased jne.
Kas segaidentiteediga on tänapäeva Ameerikas raskem elada mehel või naisel?
Praegu on segaidentiteediga naistel ilmselt lihtsam läbi lüüa: segaverelisel naisel on eksootiline, seksikas imago. Paljud tõusvad tähed, iseäranis lauljad, aga ka filmitähed on ju segaverelised. Imagoloogilisel, massimeedia ajastul mängib väline imago suurt rolli. Eksootilist, seksikat naist tahetakse näha ja seetõttu on tal lihtsam ka ennast kuulama panna.
Mis positsioon on Ameerikas valgel haritud heteroseksuaalsel keskklassi mehel? Ta on küll ikka veel Valges Majas ja pangas, ülikooliski tipus, kuid Ameerika on ju üldiselt tuntud poliitilise korrektsuse poolest.
Valge mees domineerib siiani. Ja samas on tal raskem kui kunagi varem ennast leida, teostada. Olen seda näinud oma noorema venna puhul isa teisest abielust: ta on valge heteroseksuaalne edukas haritud noor mees, aga ta ei saa päris täpselt aru, mis olukorras ta on.
Poliitilise korrektsuse idee tuli esile seoses töölis-, aga ka nais- ja gay-liikumisega, kõrvalejäetute eneseteadvuse tõusuga. Nad nõudsid, et neid koheldaks sama enesestmõistetavalt kui neid, kes on juhtpositsioonil. Poliitilisele korrektsusele on andnud negatiivse, kitsendatud, bürokratiseeritud tähenduse konservatiivid, et muutunud olukorras ennast kindlustada. Algselt võeti mõiste kasutusele, et nii-öelda lahtritesse topitud inimesed ennast vabalt tunneksid. Konservatiivid kasutasid selle idee ära ja tegid omamoodi naeruväärseks: harjumuspärase nimetuse (Ameerika seisukohalt küll negatiivse konnotatsiooniga) asemel nõuti asendusnimetust (neegrit ei tohtinud nimetada neegriks, vaid afroameeriklaseks), sest see on poliitiliselt korrektne. See on kummaline, et väljaspool Ameerikat võetakse poliitilise korrektsuse ideed kui eneseteadlikkuse kasvatajat, mis tegelikult on ju paljude tõepoolest ühiskonna üle laiemalt ning sügavamalt mõtlevate inimeste raske töö tagajärg.
Mida soovitaksite meile praeguses situatsioonis, kui oleme ikkagi ühiskonna traditsiooniliste ideaalide säilimise ning tegeliku olukorra muutumise teadvustamise alguses?
Oluline on, et uued ideed ei jääks ainult akadeemilisele tasandile, et need jõuaksid ühiskonda võimalikult holitsistlikult. Teooriaid on lihtne asendada, need on vähem või rohkem akadeemilised, kitsa ringi konstruktsioonid, elu on midagi muud. Kui tahame midagi muuta, siis tuleb silmas pidada terviklikku inimest, nii tema emotsionaalset kui mõistuslikku külge.