Mängufilm „Shazam!“ (USA 2019, 132 min), režissöör David F. Sandberg, stsenarist Henry Gayden, operaator Maxime Alexandre, helilooja Benjamin Wallfisch. Osades Zachary Levi, Mark Strong, Asher Angel, Jack Dylan Grazer, Djimon Hounsou.

Kui aastal 2008 sai „Raudmehega“¹ alguse nn Marveli Filmiuniversum (Marvel Cinematic Universe ehk MCU), pandi alus ka superkangelasefilmide domineerimisele Hollywoodi peavoolufilmis. Teerajajaks võib ses vallas pidada Christopher Nolani „Pimeduse rüütli“ triloogiat.² MCU hakkas välja laskma keskeltläbi kolm filmi aastas, samal ajal kui rivaalitsev koomiksifirma DC asus tootma uut tootesarja, tuues tagasi Batmani tegelaskuju ning mitmete teiste koomiksikangelaste seas ka Supermani filmis „Terasmees“.³ Koomiksifilmide valitsusaeg langes kokku nn nohikukultuuri plahvatusliku kasvuga, oli ehk isegi selle põhjustaja. Koomiksisärgist sai riidepoes igapäevane asi. Tavalise raamatupoe koomiksiosakond paisus märgatavalt. Tegelaste kujukeste kogumine muutus populaarseks. Kõige olulisem oli aga see, et koomiksižanri uue tõsiseltvõetava tulemise sihtgrupp polnud enam lapsed ega teismelised. Põhiauditoorium vanuses 25–30 eluaastat koosnes neist, kes olid 1990ndate alguses üles kasvanud koos koomiksite mulli paisumisega ja üle elanud selle purunemise.

Praegune koomiksifilmide põlvkond peegeldab selle eagrupi eelistusi. Muidugi julgustatakse ja ihaldatakse endiselt ka noort publikut – Hollywoodi masinavärk ei saakski teistmoodi töötada –, aga just ülearuse sissetulekuga täiskasvanud publik oli see, kellele filmid suunati. Nagu näitavad Nolani Batmani-filmid (mingil määral ka Tim Burtoni katsetused selle tegelas­kujuga⁴), on püütud žanriliialdused kontrolli alla saada ja lisada realismikiht. Marveli filmides on küll värvi, hoogu ja huumorit, aga paljudes on keskne täiskasvanulik noot. Hea näide on kas või „Tasujad. Igaviku sõda“,⁵ mille lõpus hävitatakse pool universumit. DC aga sukeldus otse pimedasse jäneseurgu. „Terasmees“ tegi Supermanist „Suurest sinisest pioneerist“ painatud mõrvari, kes hävitab kogemata suurema osa metropolist, ja „Batman vs. Superman. Õigluse koidik“⁶ tegi Batmanist tapja, kes pani küsimärgi alla kogu 80 aasta jooksul kogunenud koomiksimütoloogia. Filmi sünge toon tõi kaasa nii kriitikute kui ka fännide halvakspanu ja kõrghetkedest hoolimata, nagu „Imenaine“ või „Aquaman“,⁷ on just DC filme peetud hirmsüngeteks.

Film „Shazam!“ on huvitav ennekõike seetõttu, et see on viimase aja koomiksifilmidest ainuke, mis on suunatud nooremale vaatajaskonnale. Soovide täitumine (teismeline saab järsku jumaliku superkangelase erivõimed) ja omajagu lapseliku vaimustuse ja elevuse kujutamine elustab tunde, mida vanasti oskas väga hästi esile kutsuda Spielberg.

Pärast tumedates toonides sissejuhatust, kus paljastatakse filmi negatiivne tegelane – natuke nagu kaval nali: „Arvate, et läheb väga süngelt edasi. Elame, näeme“ –, tutvustatakse 14aastast Billy Batsonit (Asher Angel), tõrksat kasulast, kelle unistus on leida oma ema, kes ta lapsena hülgas. Uude kasuperre paigutatud Billyle tutvustatakse järjekordset perekonda, nende hulgas ka superkangelastest sisse võetud Freddyt (Jack Dylan Grazer). Temast endast olenematutel asjaoludel satub Billy ühtäkki võluri juurde, kes annab oma elu „õiglaselt“ elanud Billyle võime muutuda Shazamiks (Zachary Levi), superkangelaseks, kellel on vanade jumalate jõud. Billy naudib koos treeneri rollis Freddyga oma uusi võimeid ja et saab Shazamina olla täiskasvanu. Kui aga dr Thaddeus Sivana (Mark Strong), kellele keelduti kunagi andmast supervõimeid, kuna ta polnud „puhas“ poiss, ilmub pildile koos Seitsme Surmapatu ühendatud jõuga, tuleb Billyl ühtäkki väga ruttu suureks kasvada.

Kohe alguses maalitakse üsna paksudes värvides vaataja silme ette filmi „Shazam!“ põhiteemad ehk hülgamine ja perekonnaotsing. Laiad pintslilöögid on tehnika, mida nauditakse, ja igasuguse nüansseerituse hülgamise tõttu loo rääkimisel on film võluv, mitte ärritav. Nagu öeldud, hõljub kogu filmi kohal Spielbergi vaim, ja seda mitte üksnes tuttavliku vanemate puudumise teema tõttu, vaid ka seepärast, et kõike ekraanil toimuvat näidatakse lapspeaosalise silmade kaudu.

Filmi esimesest poolest suurema osa ajal tegeletakse tõepoolest Shazami ebamugava kohmakusega täiskasvanuna – on ta ju tegelikult laps. Supervõimetele vaatamata meeldib talle minna õlut ostma või stripibaari. Ka neis hetkedes on lapselikku naiivsust: õlle sülitab ta välja ja stripibaari külaskäigu kõrghetkeks kujunevad pigem kanatiivad kui miski ebasündsam. Näeme lapse salasoovide ülimat täitumist: ta on saanud täiskasvanuks ja võib külastada kõiki keelatud paiku. Muidugi on siin Penny Marshalli „Suure“⁸ tunnet ning stseen, kus Shazam ja Sivana jooksevad üle põranda sisse ehitatud suure klaviatuuri, pole kindlasti juhuslik.

Filmi „Shazam!“ toon erineb pisut paljude koomiksisugulaste omast. Selle sündmustik leiab aset jõulueelsel ajal (küünilisemad võivad kahtlustada turunduskatset teha filmist pühadeaja teleprogrammi püsiosa) ja seda kaunistavad värvilised dekoratsioonid ning vilkuvad tulukesed. Isegi lõpustseen on filmitud lõbustuspargis, garneeringuks kõikvõimalikud sellise paigaga kaasnevad kaunistused. Rohkem on puhta fantaasia elemente ning välditud on sündmustiku liigset vastavust päris maailmale. Sedagi saab põhjendada keskmisest lapselikuma vaatenurgaga: film seisab täiskasvanute maailmast pisut eemal ja realism näitab nurga tagant ainult oma kõrvu.

On ka süngeid hetki. Sivana kättemaks oma perekonnale ja veel mõned stseenid sunnivad ilmselt vanemaid oma võsukeste silmi katma, aga süngest alatoonist hoolimata on ka neis stseenides lapselikku uljust ja siirust, mis töötab hästi.

„Shazam!“ ei kujunda koomiksižanri mingil moel ümber. Selle rütm ja ülesehitus on täielikus vastavuses lugematute Hollywoodi koomiksifilmidega: isik saab võimed, isik õpib võimeid tundma, näidatakse erilist võttekohta, midagi juhtub, veel üks eriline võttekoht – pühi tahvel puhtaks ja alusta otsast peale. Fookuse muutmise tõttu mõjub „Shazam!“ aga ometi kuidagi värskena. Olgu see meeldetuletuseks, et kuigi koomiks võib olla igati aktsepteeritav meelelahutus täiskasvanutele, on tegu erksavärvilise mõistulooga hea ja kurja võitlusest, mis võib noortele hingedele korda minna.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1  „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

2  „Batman Begins“, Christopher Nolan, 2005; „The Dark Knight“, Christopher Nolan, 2008; „The Dark Knight Rises“, Christopher Nolan, 2012.

3  „Man of Steel“, Zack Snyder, 2013.

4  „Batman“, Tim Burton, 1989.

5  „Avengers: Infinity War“, Anthony Russo, Joe Russo, 2018.

6  „Batman vs. Superman: Dawn of Justice“, Zack Snyder, 2016.

7  „Wonder Woman“, Patty Jenkins, 2017; „Aquaman“, James Wan, 2018.

8  „Big“, Penny Marshall, 1988.