Vahel, kui mõni luuletuskogu või luule­aineline kriitiline artikkel meeleolu sündsusetult madalale kisub, võtan ikka kätte Johannes Aaviku saja aasta taguseid kirjutisi. Nende retoorika teeb meele nõnda rõõmsaks, et võin pikka aega taluda igasuguseid totrusi. Aavik ajas oma asja, paigutas siuruliku luule väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste konteksti ja lajatas noortele verbaalselt vastu vahtimist.

Kusjuures, kui vahetult enne Siuru revolutsioonimaigulist tulekut kirjutas Aavik 1915. aastal eesti luule viletsusest, siis 1921. aastaks, kui ilmus 150leheküljeline uurimus uuemast eesti luulest, oli toimunud kvalitatiivne hüpe ja viletsus arenenud puudusteks.¹ Aga armu ei anta tolleski tekstis. Aaviku raamat mõjub nüüdisajal suisa (tragi)koomiliselt. Underi, Semperi ja Visnapuu tekstidest tuuakse rohkes koguses näiteid, et tõestada sellise luule amatöörlikkust ja väärtusetust. Üks on selge, Underi vabameelne värsistus ja ebatäpne sisu on diletantlikkuse sümptomid ja Visnapuu luule on lihtsalt visnapuudulik (kui kasutada (:)kivisildniku ja tema kamraadide kunagist sõnamoodustist).

Peks mõisatallis

Aaviku traditsiooni jätkab Alvar Loog hiljutise arvustusega Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia pälvinud Eda Ahi luulekogule „Sõda ja rahutus“. Arvustus mõjub igati loogiliselt: tuuakse ridamisi näiteid sellest, kuidas teksti kunstiline kvaliteet on halb, „kohati otse piinavalt ja piinlikult kehv“, Ahi jõuab sageli „surnult sündinud kujundite ning täielike sisuliste jaburusteni“.²

Kuna Loogi tekst on poeetiliselt mõjus, võiks lugemismõnu lisamiseks tuua veel näiteid: Ahi autoripositsiooni iseloomustab „varjamatu intellektuaalne ja emotsionaalne pretensioonikus“, tekstid „reedavad autori kestvaid kasvuraskusi kirjutajana“; puudub edastamisväärne sisu, autori sõjavastasus (rahuootus) on „liiga plakatlik, vaate­nurk isikupäratu“, raamat „sisaldab suurel hulgal wannabe-vaimukaid sõnamänge, millest paljud pole mitte üksnes tehniliselt äpardunud, vaid minu maitse jaoks ühtlasi täiesti lapsikud ning maitsetud“. Ja veel: „alliteratsiooni-, algriimi- ja liitsõnalembus mängib talle järjepanu kätte üksnes kehvasid kujundeid.“

Jätan küsimata, miks eristada algriim ja selle üks alaliik alliteratsioon, ja tõden vaid, et Loog kehtestab oma arusaama kvaliteetsest luulest, rakendades selle ülla missiooni teenistusse juba varemgi kasutatud poeetilisi kujundeid, sõnastust. Näiteks leiame ka ühe koolipoisi debüütkogu kirjelduses, mis ilmus 2015. aastal luuleaasta ülevaates, ikka surnud kujundid, lugemispiina ja autori pretensioonikuse. Analüüsitav tekst on aaviklase Loogi arvates „ebaküpse elutunnetuse ebaküps kajastus kirjanduslikus vormis. Selle lugemine on vaimne ja füüsiline piin. Autorihoiak on ennastnautiv ja -kiitev ning varjamatu pretensiooniga mõtte- ja tundesügavusele, tekstid pakuvad romantilisi poose ja didaktikat ning koosnevad mõtlemise, tunnetuse ning kirjandusliku eneseväljenduse klišeedest. [—] Lodevate riimidega põimunud tekstis hulbivad surnultsündinud kujundid ja läbikukkunud katsed markeerida otsekõnet.“³ Niisiis, olgugi et tegemist on kahe täiesti erilaadse analüüsiobjektiga, hädad ja tunnused langevad kokku.

Eks ole nii, et paljuski õigustab Alvar Loogi luuleanalüüse kaunis ja teravmeelne sõnakasutus – tegemist pole niivõrd eritlusprotsessiga, vaid omaette autonoomse teosega. Antusest loogiliste järelduste tegemine ja analüütiline üldistamine ei ole Loogi tekstide pealisülesanne, miska ei kuulu need loomuldasa traditsioonilise luulekriitika valda. Tema järeldusi põhistab puhas intuitsioon (mis valdavalt toimib suure­päraselt, mõnikord jällegi mitte).

Loogi võrdlemisi autoriteetset positsiooni kultuuriväljal kasutas pärast teksti ilmumist ära härra (:)kivisildnik juba omaenda ülla missiooni teenistuses. Eesti Kirjanike Liidu eestseisusele läkitatud avalikus kirjas saame teada, et Ahi luulekogu on „amatöörlik ja väärtusetu“, „tekstiloome rajaneb kahel algajaveal: kõlaämber ja kompositsioonipuue“, ja mis vahest kõige olulisem, „luule asemel oleme pikka aega mahitanud pehmelt öeldes vedelat väljaheidet“.⁴

Siin ei saa enam tegemist olla pelgalt keskealiste meeste sõimuga noore kena tütarlapse aadressil. Toodud katked annavad aimu, et žürii on astunud ämbrisse ja auhinnanud täiesti lugemis­kõlbmatu teose. Pealegi on Ahi raamatut tabanud leebemaid kriitikanooli mujaltki. Näiteks kirjutab Jüri Kolk aasta­ülevaates, et Ahi jõud ei käi teemast üle, käsitlused ei ole usutavad ning et autor on „ka keeleliselt paremaid raamatuid kirjutanud“.⁵ Andrus Kasemaa täheldab midagi sarnast: „Ahi teoses on riimi, on mängulusti, aga kahjuks maailma see eriti teistmoodi nägema ei pannud.“ Tagatipuks arvab Kasemaa: „Riimluule on tore, aga vabavärss lisab Eda Ahi luulele kindlasti ka laiust, avardab tema luuleriiki uute võidetud ruutkilomeetritega.“⁶ Kasemaa puhul jääb muidugi arusaamatuks, miks vastandatakse riimluule ja vabavärss – võib ju vabalt kirjutada ka riimilist vabavärssi –, aga see selleks.

„Kevad Kiievis“

Pakun välja ühe teksti lühianalüüsi, milles mu meelest joonistuvad paljuski välja raamatu „Sõda ja rahutus“ kesksed poeetilised jõujooned.⁷

karge kevad kroolib läbi linna.
kärsad alles kärnas, kärsitult
avatakse õues mantlihõlmu
rääkimata veinipudeleist.

 üks plahvatuslik plika möödub meist,
bordooreemiine sulnissuu-brünett,
suudleb toorest märtsi poolihuuli.
läägus värskus kohv kindzmarauli.

 veetlev ja brutaalne ühteaegu,
nagu endastmõistetav sabraaž,
igiune katkestabki kevad.

 ja talvel pole põhjust taganeda
– ta ongi juba kildudena maas. 

Kogu luuletust võib pidada partikulaarse ja üldise (antud juhul luuletuse n-ö välise tegelikkuse) sünteesiks, mis algab juba pealkirjas olevast viitest (näiteks araabia kevadele ja Kristiina Ehini luulekogule „Kevad Astrahanis“) ja kahe esimese värsi alliteratsioonist. Ahi luuletust läbib diskursuseajaga samaaegne mikronarratiiv – lüüriline mina koos kaaslastega näeb ühte tütarlast möödumas ning kirjeldab seda.⁸ Väikeste elementide abil seotakse see ühiskondlik-poliitilise mõõtmega. Vaatame protsessi pisut lähemalt.

Pealkiri „Kevad Kiievis“ on ühtaegu nii tüüpiliselt romantilise alatooniga kui ka otsene viide faktuaalsele sündmustikule Ukraina pealinnas. Juba kolmandas värsis lisatakse lüürilisse kirjeldusse ka teatav salapära ja ohtlikkus – „avatakse õues mantlihõlmu“ viitab nii esimestele soojadele päevadele kui ka hõlma alla peidetud relvadele. Kahe lugemis- või loo­tasandi olemasolu rõhutatakse ka neljandas värsis tekkiva tähendus­ambivalentsusega (kas avatakse veinipudeleid või avatakse mantlihõlmad ega räägita veinijoomisest).

Eksplitsiitselt tuuakse lüürilisse kirjeldusse sõjaolukord teise stroofi esimese värsi epiteediga „plahvatuslik“. Nüüd on juba selge, et lüürilisest lausujast mööduv neiu ja kevad kui loodusnähtus evivad tugevat hüperboolset mõõdet. Seda sünteesitaotlust ilmestab kokkupakitud sõna „bordooreemiine“, mis koosneb kolmest osast: prantsuse vein, heliredel (do-re-mi) ja sõjaline, „plahvatuslik“ tasand (miinid).

Soneti traditsioonilise ülesehituse kohaselt algab põhiline süntees kolmandas stroofis. Siin on kaks põhitasandit (lüürilisest minast mööduva neiu kirjeldus ja sõjaolukord Ukrainas) täielikult kokku langenud: kolmanda stroofi esimene värss viitab juba mõlemale („veetlev ja brutaalne ühteaegu“). Edasi on esimeste kevadpäevade tulek ja talve taandumine lakkamatult ühenduses sõjaga. Sünteesi võtab kokku viimane värss: lume sulamisest hoolimata on mineviku­sündmused (talv, sõda) jätkuvalt kohal lume alt välja tulnud kildudena.

Kõige kummalisem selle päris tubli sünteesimistöö puhul on aga see, et kõrvuti kahe minimaalse narratiivi eri tasanditel sünteesiga on säilinud kogu luuletuse ulatuses lüüriline aeg, lüüriline dominant. Märkimisväärne on ses kontekstis ka lüürilise mina toimimine mitte subjektiivseid emotsioone vahendava konkreetse isiku või tegelasena, vaid puht keelelise funktsioonina, mis on teksti ülesehitav ja organiseeriv jõud.

Kujutan ette, mida võiks sellise luuletuse peale kosta Johannes Aavik. Ilmselt ei taha ta ses isegi luulet ära tunda. Sel lihtsal põhjusel, et Ahi on kõikides luuletustes loobunud värsside rangest sümmeetrilisusest, kohati vahelduvad pidevalt silbilisrõhulised värsimõõdud, teisal minnakse järsku üle näiteks rõhulisele värsisüsteemile jne. Ses mõttes on Ahi tekstid vaat et vabavärsilised.

„Kevad Kiievis“ vabavärss muidugi pole. Lugemisviisi määratlemise teeb keeruliseks esimeses stroofis kujundatav ootus kindla trohheuse järele. Edaspidi peegeldatakse esimest stroofi mitmel puhul, aga juba teise stroofi esimese värsiga toimub üleminek jambi, mis järgmises värsis formaalselt küll püsib, aga välja hääldades on tõrked paratamatud. Viimane stroof naaseb taas jambilise värsimõõdu juurde. Pisut utreerides võib väita, et eespool kirjeldatud sünteesi toetab ka meetrum ja selle kohatine lahknemine rütmist. Lahknevust kohtab kogus läbivalt. Sageli lõhutakse seks tarbeks värsijalgu kirjavahemärkide või võõrsõnadega.

Pateetiline underlikkus

Julgen juba vaadeldud luuletuse põhjal väita, et käpard Eda Ahi siiski ei ole. Küsitavusi on tekstis omajagu (näiteks, mil määral solgib lugemismõju sõna „bordooreemiine“, mis monstrum on „endastmõistetav sabraaž“ jne), aga kompositsioonilt ja sünteesivõimelt on tegemist korraliku tekstiga.

Luulekogu retseptsioonis on seniajani – hoolimata soovist tekst n-ö paika panna – pea täielikult hüljatud Ahi luule lähem vaatlus. Alvar Loog osutab küll paljudele värssidele, aga selle mõttekus on vägagi kaheldav. Luuletusest „Kevad Kiievis“ võib esile tõsta üksikuid värsse või stroofe ja tõestada ükskõik mida. Näiteks, et tekst on geniaalne või et tekst on igav, amatöörlik jne. Seda võib teha ka näiteks Alveri või Underi luuletustega.

Üks juhuslik näide. Luuletusest „Hellas“ pärinevad värsid „kuid üht ma tean: me armastusenäss / on Google Mapsist imelisem äss“⁹ mõjuvad eraldiseisvalt tõepoolest lapsiku ja maitse­tuna. Vemmalvärss par excellence! Tegemist on aga väga tiheda tekstiga, kus kõigepealt vastanduvad nooruslik revolutsioonilisus ja vanahärrade stabiilsus, soliidsus; võimendub unistuste ja tegelikkuse vaheline konflikt, kunsti ja elu olemuslik erinevus, mäng vs. elu mängulisus, ajalikkus ja ajatus. Luuletuse lõpus seotakse kõik need tasandid kahe lihtsa värsiga kokku, jõutakse arusaamale, et kui vanameestele asendavad merekaarte mängukaardid, unistused ja mängulisus on kadunud, siis ka tänapäevased tehnoloogilised teenäitajad ja mäng kui selline (Google Maps on seotud nii mängukaartide, teenäitamise kui ka nooruse ja kunstlikkusega) ei suuda asendada inimlikku elujaatust, nooruslikkust. Tähenduskihte, sealhulgas seksuaalne, on siin veel mitu. Ehk on seda kõike hoopis liiga palju, ehk on võtete ja teemade kuhjumine (ja nende kohatine alamotiveeritus) elimineerinud väiksemagi hingamisprao.

Erinevalt Loogist loobuvad (:)kivisildnik, Kasemaa ja Kolk pea igasugustest põhjendustest. Kolgi puhul on see ka mõistetav – luuleaasta ülevaade ongi tuntavalt subjektiivsetest tundmustest johtuv tekst, millesse konkreetsed põhjendused just kui ei kuulugi. Ruumipiirangust rääkimata.

Alvar Loogi analüüsist veelgi vähem usutav on laureaadi valinud žürii seni ainus avalikkusele ilmunud lühikirjeldus (autor Doris Kareva): „Noore luuletaja neljas kogu annab tunnistust üsnagi väljakujunenud käekirjast. See on alverlikult kerge, torkiv ja täpne; väga isiklikult läbi tunnetatud, kuid vaba igasugusest pateetikast. „Sõda ja rahutus“ on ka omamoodi karm raamat, millega pole tingimata kerge suhestuda.“¹⁰

Tõtt-öelda paneb pisut õlgu kehitama küll. Vähemasti vaadeldud luuletuse – ja usun, et ka kogu raamatu – ulatuses näib kirjeldus „kerge, torkiv ja täpne“ täiesti mittemidagiütlev. Õieti ei peegelda need kategooriad mitte kuidagi Ahi luuletuste käimapanevat jõudu. Kuivõrd on kõik kirjeldatu „isiklikult läbi tunnetatud“, ei oska muidugi öelda, aga pigem suudetakse partikulaarne kogemus lüürilise mina kaudu ühendada üldisega ja sedakaudu tekitada lüürilisel tasandil uusi tähendus- ja kogemusvälju. Isiklikkus ei puutu siin justkui üldse asjasse.

Žüriiliikme Aare Pilve Facebooki seinal järgnenud arutelus tõusis esile küsimus ka alverlikkusest. Mind huvitab küll, mida sellega silmas peetakse. Alveri looming oli mitmekesine, hõlmas eri tekstistrateegiaid ning ühise nimetaja alla seda kõike panna on võrdlemisi keeruline. Või mil moel muutuks Kareva lühikirjeldus siis, kui asendada alverlikkus underlikkusega? Suur osa Underi loomingust kõlaks ju paljude tunnuste osas päris kenasti kokku. Nüüd ei saa ammu enam rääkida ka viisikjambi­põhisest võrdlusest, sest jamb ei ole Ahi luules isegi mitte kõige sagedasem värsimõõt. (Tõsi, pakun, et paljude Alveri tekstidega seob Ahi luulet näiteks rütmi ja meetrumi vaheline pinge/suhe.)

Veel kummalisem on väita, et tekst on „vaba igasugusest pateetikast“. Väidan vastupidist: Ahi raamat on läbivalt pateetiline, rohkete klišeede ja banaalsustega. Vähemasti sisu tasandil ei paku „Kevad Kiievis“ midagi triviaalsest stseenist, üksikutest loodusele osutustest ja primitiivsest sõjakäsitlusest enamat. Tegemist on lüürilise luule omapäraga, mida n-ö legitimeerib hüperboolsus, paiknemine lüürilises ajas ja olemine lüürilisena. Teisisõnu, traditsiooniliselt väljendabki lüüriline luule abstraktseid ja üldisi teemasid ning väljaspool lüürilist välja oleks valdav osa väljendatud sündmustest-emotsioonidest sageli lauspateetiline. Lüürikateoreetik Jona­than Culler on seda kirjeldanud mu meelest päris tabavalt: tekstist johtuv kogemuslikkus on seotud sellega, et „tähendus on allutatud rütmile, vähemalt selles mõttes, et see, mis meid luuletuse puhul köidab, on rütm, mitte tähendus, mis võib olla võrdlemisi banaalne.“¹¹

Konkreetsest sisust (tähendusest) olulisem on eri tasandite sünteesist (hoidun siin kasutamast sõna „kujund“, sest selle tähendusväli on viimasel ajal tühjaks jooksnud) tekkiv üldine rütm, mis määratleb lausuja hääle ja mis ehitatakse üles traditsiooniliste võtete (alliteratsioon, lõppriim, meetrum) ja nende lakkamatu teisenemisega. Just siin võib peituda luulekogu mõjususe tuum.

Kuidas lugeda lüürikat?

Eks vahel kipub luulevälja vaiksesse voogu ikka sattuma üksikuid värskendavaid tuuleiile, lainetusi. Vaevalt enam midagi nii jõulist nagu Aaviku või Tuglase kunagised arvamused. Aga midagi siiski. Traditsioon on meil ju uhke ja järjepidevus imetlusväärne. 2013. aastal Sveta Grigorjeva esikkogu ilmumise järel tekkinud poleemikas (paljuski nn enter-luule diskussiooni kontekstis) väitis Hasso Krull arvustuses, et „kui luule tekitab poleemikat, siis võib kahtlustada, et kuskilt on ilmunud midagi uut: uus keelepruuk, uus nägemine, uus suhe ümbruse või enesega“.¹² Küllap tihtilugu see nõndaviisi ka on. Krull näitlikustas, kuidas Grigorjeva tekstis toimivad litootes ja antikliimaks, kuidas tekstides tekib paljuhäälsus. Ilmselt oli sest kirjutisest omajagu kasu, sest gri­gorjevalike tekstide analüüsiga ilmselt eriti suuri raskusi nüüd, viis aastat hiljem, kriitikutel enam ei tekiks.

Eda Ahi luuletuskogu retseptsioon annab tunnistust hoopis vastupidisest tendentsist. Siin ei ole midagi radikaalselt uuenduslikku. See sunnib hoopis küsima, kas ehk on ära unustatud eesti luule juured, mis paratamatult paiknevad lüürilistes tekstides. Võib-olla on nädalakriitikas lugemisviisid nivelleerunud? Kas pole nii, et kui Alveri ja Underi luuletuste puhul osatakse veel kuigivõrd kasutada lüürilist lugemisstrateegiat, siis nüüdisluule lüürilisus mõjub suisa peletavalt, sellele ei osata kuidagi läheneda, see tõrgub, paganamas? Teisisõnu, Eda Ahi luulet peaks ilmselt lugema eesti lüürilise luule traditsiooni taustal (mitte üksnes osutama selle pidevuskuuluvusele), sest vastasel juhul on keeruline ka tekstide kvaliteeti hinnata ja neid nautida.

Olen kaugel arusaamast, et Eda Ahi „Sõda ja rahutus“ vääris aastapreemiat (ja miks Tõnis Vilu „Libavere“ isegi nominatsiooni ei pälvinud?). Veel vähem nõustun aga väidetega, et laureaadi raamat on amatöörlik ja väärtusetu – juba kahes siin põgusalt käsitletud tekstis ilmneb väga põnevaid ja eesti lüürilise luule traditsiooni rikastavaid tunnusjooni. Vaidlused luule üle on viljakad ja huvitavad, mõistagi vajab kriitika ka otsekohest hinnangulisust (ja mu meelest ei ole midagi viltu žürii otsuste kritiseerimises), aga seejuures tuleks kasuks põhjalikum ja tekstile sobivam analüüs, millega näitlikustatakse, miks näib žürii otsus sedavõrd kurioosne. Eks jäi ka Aavikul Underi luule essents esialgu tabamata, sest siurulike tekstide hindamine Koidula-aegsete kriteeriumide alusel oli lihtsalt ebaadekvaatne.

1   Joh. Aavik, Eesti luule viletsused. Noor-Eesti, 1915; J. Aavik, Puudused uuemas eesti luules. Eesti Kirjanduse Selts, 1921.

2   Alvar Loog, Milleks anda avanssi, mida pole küsitud? – Postimees 15. III 2019.

3   Alvar Loog, Eesti luuleaasta 2014. 62 lühiarvustust. – Looming 2015, nr 3, lk 396.

4   (:)kivisildnik, luule-ja kultuurivastastele kuritegudele tuleb lõpp teha! – Postimees 24. III 2019.

5   Jüri Kolk, Mõnest 2018. aastal ilmunud luuleraamatust. – Looming 2019, nr 3, lk 395.

6   Andrus Kasemaa, Riimitud sõda. – Sirp 11. I 2019.

7   Eda Ahi, Sõda ja rahutus. Verb, 2019, lk 14.

8   Luuletuse keskset motiivi kohtab luuleloos võrdlemisi sageli, vahest kuulsaimaks näiteks võib pidada Baudelaire’i luuletust „À une passante“. Vt Charles Baudelaire, Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 269.

9   Eda Ahi, Sõda ja rahutus, lk 19.

10   https://kulka.ee/uudised/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-aastapreemia-laureaadid

11   Jonathan Culler, Theory of the Lyric. Harvard University Press, 2017, lk 168.

12   Hasso Krull, Teil pole õigust olevikku ära põlata. – Vikerkaar 2013, nr 12, lk 89.