Jaapanlanna Marie Kondo kogus näpunäidetega, kuidas koristada, korrastada oma elamist ja selle abil ka iseenda siseelu, juba YouTube’is rohkesti tänulikke jälgijaid. Nüüd, kui Kondol on Netflixis oma seriaal, on temast saanud tõeline staar. Kondo korrastusmeetod on üsna lihtne, aga seda radikaalsem: koristada ei tule mitte ruumide, vaid kategooriate kaupa. Rõivaste, majapidamistarvete, raamatute ja kõikvõimaliku paberikraami kõrval kuuluvad korrastamise ehk likvideerimise alla ka sümboolse väärtusega mälestusesemed. Alles tuleb jätta vaid asjad, mis sütitavad omanikus rõõmu.
„Korrastamist“ võib pidada ka meie kultuuriministeeriumi viimase kümne aasta lipukirjaks. See on nõunike meelissõna, iseäranis siis, kui tuleb põhjendada rahastamispõhimõtete muutmist ehk miks läheb raha vaid paarile suurele institutsioonile ja väiksemad peavad lootma kultuurkapitalile. Korrastamise kõrgpunkte oli 2011. aasta sügisel tollase kultuuriministri Rein Langi samm liita Tartu Kunstimuuseum Eesti Kunstimuuseumiga ehk kaotada vähenegi alternatiiv, mitmekesisuse püüe meie kunstiväljal. Ministri ainus põhjendus oli „oma valdkonna korrastamine“. See samm jäi õnneks küll astumata.
Selle aasta lõpuks peab aga ühele poole saama riigi muuseumivõrgustiku korrastamine. Tartu Kunstimuuseum lõpetab oma tegevuse riigiasutusena ja jätkab sihtasutusena, ilmselt ühise sihtasutusena Tartu linnaga.
Tartu linna ja Tartu Kunstimuuseumi sihtasutusest oli juttu juba 2016. aasta lõpul, kui muuseum ületas taas ka meedia uudisekünnise. Ning jälle oli see seotud aastakümneid lahendamata probleemide puntraga, seekord lausa kriisiolukorraga: ministeeriumi tellitud uuringute järgi oli Vallikraavi tänava hoone ohtlik inimestele ja kunstikogule. Nii kogule kui ka töötajatele leiti ajutine lahendus: kogud paigutati kümneks aastaks Eesti Rahva Muuseumi hoidlasse, kontoriks, raamatukoguks ja restaureerimiskeskuseks üüriti Rüütli tänava tühjana seisev hoone.
Tartu linnavalitsuses oldi tollal uue sihtasutuse suhtes veidi ebalevad, kuigi Tartu Kunstimuuseumi eksistentsi küsimärgi alla ei pandud. Muuseuminõuniku sõnul polnud 2016. aasta sügisel veel päris selge, kas sihtasutus tehakse koos Tartu linnaga või on partneriks, ehk ka üheks asutajaliikmeks hoopis Eesti Kunstimuuseum.
2017. aasta kevadel vahetus Tartu Kunstimuuseumi direktor: Rael Artel lahkus isiklikel põhjustel ja muuseumi hakkas juhtima suure juhtimis-, sealhulgas ka ministritöö kogemusega Signe Kivi. Nüüd on Signe Kivi riigikogu uues koosseisus, sihtasutusest pole aga ikka veel asja saanud. Korrastamise lõpukell aga tiksub. Kõik on taas ajutine, ka direktori ametikoha konkurssi ei kuulutatud välja, sest kui pole teada, kellega sihtasutus ikkagi tuleb, on ju piinlik ministeeriumi komisjoni valitud inimest sihtasutuse nõukogule ette sööta.
Tartu linnavalitsuses ollakse nüüd küll sootuks entusiastlikumad, iseäranis seetõttu, et käib kibe võistlus Narva linnaga, kumb saab Euroopa kultuuripealinnaks. Jutt on küll endiselt ümmargune: „Linna huvi on, et Tartu kunstimuuseum saaks kasvada ja areneda, pakuks üha paremat teenust linna elanikele ning oleks üks olulistest põhjustest, miks Tartusse tullakse. Muuseumi haldamine on põnev, aga ka väga vastutusrikas ning ressursirohke ülesanne. See ei ole ülesanne, mida saaks täita pühendumata või asjasse tõsiselt süvenemata“ (Marleen Viiduli 3. IV e-kiri). Millised kohustused linnale uue sihtasutusega kaasnevad ja kust leitakse nende täitmiseks vajalik raha, sellest ei sõnakestki.
Ka ühisest kultuurikeskusest räägib Viidul üsnagi ebamääraselt ja tinglikus kõneviisis: „Tartu soovib linna luua kultuuri- ja vabaajakeskuse, mis seoks erinevad valdkonnad ning oleks kohtumispaigaks erinevate huvidega inimestele. Üheks osaks sellest keskusest võiks olla ka kunstimuuseum ja raamatukogu.“
Otsustatud ei ole aga veel midagi, lähinädalatel kohtuvad (taas) ministeeriumi juhtkond ja Tartu linnavalitsus, nende seas loodetavasti ka jaanuaris tööle asunud kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu ja Tartu linnapea Urmas Klaas, kes pole selleks siiani veel mahti saanud.
Rael Arteli kõige suurem etteheide ministeeriumile oli otsustamatus: „Riigil võiks olla plaan ja kui see plaan on, siis võiks ka selle järgi käituda. Kui on selge, et riik ei suuda muuseumi ülal pidada, siis tuleb see kinni panna. Kui plaani kohaselt ei tohi seda sulgeda, siis tuleb leida vahendid selle arendamiseks, sest praegu see asutus ei ela ega sure“ (vestlus 8. XII 2016).
2019. aasta aprillis ei ole mitte midagi muutunud: korrastustööd kestavad ja kevadise suurpuhastuse asemel tuleb ilmselt kiirustav aastalõpu kampaania. Muuseas, Marie Kondo rõhutab oma õpetuses eelkõige psühholoogilist, mitte praktilist rahulolu.