Kui ma eelmise sajandi lõpus vanematega koos arstide suvepäevale jõudsin, olid anekdoodimeistrid Erkki Kõlu ja Valdo Jahilo juba laval. Meelt lahutati sellise mänguga, et publik pakub sõna ja nemad improviseerivad sellega anekdoodi. Tavapäraste igavamate sõnade peale pakkus üks lapsehääl püüdlikult hääldades märksõnaks „diploidne sügoot“. Nalja kui palju: leiutati absurdne huumoritükk, mis lõbustas nii seda osa publikust, kes mõiste tähendust teadis, kui ka neid, kes embrüoloogiaga sina peal ei olnud.

Samasugust mängu harrastatakse nüüd riiklikul laval mõne poliitiku eestvedamisel. Robinal puistatakse nagu käisest suvalisi märksõnu, aga sündiv absurd ei tekita naeru, vaid hirmu ja viha. Tundmatute terminitega žongleerimine on kindlasti efektne, aga reaalsusega on sel vähe pistmist. No mida saab teada keskealine poliitonu  abordist, sõrmitsegu ta palvehelmeid või olgu hääletoon kuitahes targutavalt manitsev?

Halva huumori rüütlid võitlevad poliitlaval omaloodud tuuleveskitega. Tulemus polegi oluline, peaasi on pilkupüüdvad rekvisiidid ja õuduslood kollidest: mida võõram tont, seda parem, sest siis ei tea isegi voodi alla piiludes, keda või mida sealt otsida. Kuidas ära tunda haridusasutustes leviva infektsiooni, sooneutraalsuse lilla agenda esimesed sümptomid? Kui mu kortermaja hoovis on lasteaed, kas see võib aknast sisse imbuda ja mind keset ööund nakatada? Ja kuidas käituda avatuse ja sallivuse roosa lögaga kokku puutudes – kas pesta veega või loputada äädikaga?

Uueks kolliks, müstiliseks rahvavaenlaseks on nüüd saanud MTÜd. Veel paar aastat tagasi käis avalik nõiajaht OÜtamise vastu, aga nagu võluväel teevad need nüüd vähemalt „midagi asjalikku“ ja „toodavad väärtusi“. MTÜd aga ei tegevat midagi: lüpsavad riiki ja elavad puha teiste kulul. Korralikud inimesed ju kaevavad kraavi ja teenivad raha, veremaik suus ja tööjõumaksud tasutud.

Seega tulevat kiiremas korras kahtlaste vabaühenduste rahaeraldised üle vaadata, et lõpetada põhjendamatu laristamine (28. III „Suud puhtaks“), ja võtta ühe pastakaliigutusega ära rahastus MTÜtajatelt ja projektitajatelt (7. IV „Räägime asjast“). Äriregistri andmetel on 1. aprilli seisuga Eestis 22 306 MTÜd (lisaks 818 sihtasutust), nii et salongikõlblikkuse proovideks tuleb priskelt aega varuda, eeldusel muidugi, et inkvisiitorid päris kõiki kohe tuleriidale ei saada.

Mõned on ilmselt õigemad – kuuluvad MTÜde hulka ju ka erakonnad. Erinevalt teistest MTÜdest, kes peavad raha taotlema avaliku konkursi korras projektivoorudest, saavad nemad iga kuu automaatselt erakonnaseaduse järgi eraldise riigieelarvest. Ei mingit sookuivendamist, pastakatki ei pea avalduse täitmiseks kulutama. Huvitav, kas selliste puukide arvelt ka riigieelarvet kokku hakatakse tõmbama, nagu raadiosaates kangelaslikult lubatakse?

Tondipüüdjalt viktoriiniküsimus: mis loom on MTÜ? Vabatahtlik ühendus, mille põhitegevus ei või olla majandusliku tulu saamine ja kasumit liikmete vahel jagada ei tohi. Seega tegutsetakse avalikkuse või ühiskonna huvides, sageli vabatahtlikult ja töötasu saamata.

„Kodanikuühiskonna almanahh“ (2015) teab, et kõige olulisem sissetulekuallikas on 26% vabaühendustest liikmemaks ja vaid 10% riigieelarveline toetus ning 8% toetus riiklikelt fondidelt. Riigi raha täpset summat ei ole teada, kuid kindlasti sisaldab see ka riigi ja omavalitsuse osalusega MTÜdele ja sihtasutustele makstud toetusi ning tasusid avalike teenuste osutamise eest. Tähelepanu juhitakse ka olulisele demokraatiadiagnoosile: „USA Johns Hopkinsi ülikooli 34 riiki võrdlev uuring toob välja, et arenenud, tugeva kodanikuühiskonnaga riikides tuleb keskmiselt ligi pool vabaühenduste sissetulekutest avalikult sektorilt; arengumaades aga umbes viiendik“. Seega peaks rahastust hoopis suurendama, kui eesmärk on tõesti rahva võim.

Vabaühenduste liidu sõnul pakuvad MTÜd tihti avalikku teenust, mille on üle andnud omavalitsus, või teenuseid, mis ei ole äriettevõtete arvates piisavalt tulusad ja atraktiivsed, kuid mille järele on ühiskonnas vajadus. Sinna hulka kuuluvad priitahtlikud päästjad, haiglad, varjupaigad, kogudused, spordiühendused, lastekülad, eestkoste- ja erialaorganisatsioonid jpm iseenesestmõistetavat ja/või üllast ka konservatiivsete poliitetendajate maailmavaate järgi. Hea näitleja oskab mängida ka valge mustaks, aga riigivalitsemise lavakunst peab olema aus ja mitte maalima kolle seal, kus neid pole.