Suur osa kultuuriteksti olulisusest kujuneb metateksti abil seisukohavõttude, arvustuste poleemika tulemusena. Tihti kasutatakse väljendit „teos hakkab elama oma elu“, muutub autori omandusest ühisvaraks, mida võib tõlgendada igaüks, ja iga tõlgendus on teretulnud.
Viimasel ajal on aga tähelepanuväärselt silma jäänud uus kultuurikriitika vorm, mis ei lisa tekstile ega selle tõlgendusele mitte midagi. Lühidalt on seda tüüpi kriitika sünopsis selline: läksin, vaatasin ja ei saanud mitte midagi aru.
Ikka ja jälle võtab mõni endale raske ülesande rinda pista mõne kultuuriteosega ja vahendada seda laiadele massidele, rääkides kuni peensusteni sellest, kuidas ta mitte midagi aru ei saanud. Arusaadav on see, et võetud on kohustus kajastada mõnd nähtust mingi meediaväljaande jaoks, ja lubadust tuleb täita, aga kummaline on see, et enesekindlast, irooniamaigulisest seisukohavõtust jääb mingil moel mulje, et teose loomisel on eksinud autor, mitte kriitik, kelle seos kultuuriga väljaspool mainitud kirjutamiskohustust võib teinekord olla üldse täiesti tinglik. Looja on loll, mitte vaataja.
Ilmselt võib põhjust otsida meediatsükli kiirenemisest, kuna uudise peab välja andma enne teisi, isegi kui see uudis on täiesti infotühi ja annab edasi mõtte, et selle või teise asjaga ei tasu vaeva näha, kuna seda pole võimalik kiiresti lahti kodeerida.
Mingil moel on see ehk võrreldav ühismeedia sisuloojate kombega panna end ehk oma keha eri situatsioonidesse ning lugude uudisväärtus seisneb nende endi reaktsioonis kogetule. Ilmselt on selles kontekstis igasugune informatiivne taustauuring pigem taunimisväärne ja kuvatakse lohaka elegantsiga puusalt tulistamist, mille puhul kehtib valem ignorantsus = cool. Välismaa drastilistest näidetest meenub ehk vloger Logan Pauli külaskäik Jaapani enesetapumetsa Aokigaharasse, kust ta leidis – enda suureks üllatuseks – enesetapuohvri, tegi surnukehast klipi ja riputas selle netti üles, tekitades paraja skandaali.
Ühismeedia praktika toota kiirelt ja „toimetamata“ teeb nüüd ilma ka tavameedias, kuna online-kanalid ja trükimeediakanalid on tihti kokku sulanud ja sisu toodetakse ühe loogika järgi ka teisele. Eesti filmi näiteks tuues meenuvad viimase aja lemmikobjektidena näiteks „Teesklejad“ ja „Põrgu Jaan“.* Järjekordset ei-saa-aru-arvustust lugedes tekib jõuetu küsimus, et miks peab oma küündimatust maailmale sedaviisi reklaamima. Paku vähemalt ideid, lülita oma fantaasianupp sisse, kuigi saan aru, et see võib olla rooste läinud ja käib veidi raskelt.
Justkui oleks interpretatsioon asendunudki arusaamisega – millegi ühese ja totaalsega, mida mõistetakse vaid ühtmoodi. 1970ndate keskel alguse saanud blockbuster-kultuuri, mille järglaseks võib pidada kogu kassafilmindust, üheks tihti tsiteeritud põhiomaduseks on tootjate ideaalvalem, mille kohaselt saab võimalikult suur protsent vaatajaskonnast filmi vaadates kõigest aru võimalikult ühtmoodi. Signaal peab olema tugev ja kindel. Mängulisus loovutab mänguruumi ideoloogiale.
Tundub, et ka kultuurivallas on täiesti aktuaalne Isaac Asimovi tsitaat: „Anti-intellektuaalsuse paine on läbi meie poliitilise ja kultuurielu siuglev pidev motiiv, mida toidab valearusaam nagu tähendaks demokraatia seda, et „minu rumalus on sama hea kui sinu teadmine“.“
Filmikriitikas on ignorantsuse kaitsekilbina juba kasutusele võetud sõna „koeralohistamine“ tähistamaks kõike ebaselget. See on marginaliseerimise, naeruvääristamise ja nurka surumise taktika. Kui sellele järele anda, võib sama hästi varsti vaadata Youtube’i klippe pealkirjaga „Mäger loeb raamatut“. Informatsiooni on selles sama palju kui ühes keskmises „Põrgu Jaani“ arvustuses, aga vähemalt on huvitavam vaadata mäkra tegemas midagi selgelt üle jõu käivat kui mõnd kultuurikriitikut.
* „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016; „Põrgu Jaan“, Kaur Kokk, 2018.