Ryan Galeri ja Rebecca Larkini näitus „Eksinud hingede turismikontor“ Vent Space’i projektiruumis 8. – 17. III; näitus „Maalitud arhitektuur“ galeriides Fahle ja Fahle Park 1. – 23. III (kuraator Meelis Tammemägi), näitus „Park“ Kastellaanimajas 5. – 30. III (kuraator Tiiu Rebane) ja maalikunstnike liidu aastanäitus „Realiteet ja ideaal“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 21. IV (korraldajad Jaan Elken, Mari Roosvalt ja Marie Virta).

Kui Ryan Galer oma kaaslannaga Calais’sse jõudis, oli jama juba alanud. Nemad veetsid erinevalt paljudest teistest reisilistest, kes Inglismaale tahtsid pääseda, sunnitud vahepeatuses luksusliku nädalavahetuse. Calais’ migrantide lobudikudžungel on hästi teada ka eestlastele, kes Euroopa migratsiooniuudiseid jälgivad. Ei kõlvanud ameeriklane Galer Inglismaale ja nii jõudis ta koos Rebecca Larkiniga, kes on ise Inglismaalt pärit, lõpuks Prantsusmaa, Makedoonia ja Bulgaaria kaudu hoopis Eestisse kunstimagistrikraadi tegema. Vent Space’i projektiruumis oli neil väljas ühisnäitus „Eksinud hingede turismikontor“.

Viisaametnikud oskavad jätta endast mulje, et nad on elutud objektid, hambad ametkonna lõualuudes, mis vahel avanevad, vahel laksatavad kinni. Süsteem aga moondub meie kujutluses lohemaoks, kelle küüsi ei tohi sattuda. Kord kujutame end ette süsteemi ohvritena, kord ülekavaldajatena. Kord oleme süsteemi üles leitud, kord eksitatud, nagu oleks ta elus. Mis on elu?

Galeri ja Larkini infopunkt oli üles ehitatud linliku skeemina esteetilis-administratiivsete piiridega. Keskseks maamärgiks oli Larkini raamat, kust hargnevad teed kollektsioonidesse ja töönurkadesse või hoopis kohvilaua taha. Vestelnud Bulgaarias ja Makedoonias külastajatega, avastasid nad, et ära eksinud inimesed leiavad end sageli kunsti toel – seepärast ka pliiatsitopsid ja paberivirnad laudadel. Mis on ilu?

Kummagi osas ei ole jõutud ühesele arvamusele, ei elu ega ilu olemuse puhul. Loodus on elus ja ilus. Aga linn?

Arhitektuur heietab mälestusi. Kui Aleksejs Naumovs näitas USAs järjekordsel tänavakunstiseansil, kui kiiresti valmib linnavaade, jäi tema tööd imetlema pastor Charles Kelley. Too on samuti läti päritolu, aga Ameerikas üles kasvanud. Ta küsis, kas on võimalik, et 49aastasest mehest, kes pole varem kunstitegemisega kokku puutunud, võib saada maalija. Läti kunstiakadeemia endise rektorina oli Naumovs nõus Kelley õpetajaks hakkama ja nüüd maalivad nad peamiselt arhitektuuri. Vilen Künnapu leidis aga Aleksejs Naumovs nii, et Vilen Künnapu leidis Aleksei Naumovsi. „Head tööd,“ ütles Vilen. „Sinu tööd,“ küsis Aleksei. „Jah.“ – „Teeme näituse!“ Vilen ja August Künnapu on teadagi sõbrad, sest August on Vileni poeg. August Künnapu on Andris Vītoliņši sõber. Vītoliņš on Läti kunstiakadeemia prorektor. August Künnapul on pilt „Väljuva mehe sisemaailm“ ja Andris Vītoliņšil pilt Niklāvs Strunke pildist „Ruumi sisenev mees“ (1927). See läti kunstiajaloo krestomaatiline kubismiteos on loodud põhimõtte järgi, et peab säilima tasakaal: kui miski siseneb ruumi, peab miski sealt ka väljuma. Andris Vītoliņši tõlgenduspildis väljub mehe sisenemise hetkel ruumist laud – nagu neljajalgne loom. Millist sõnumit kannab nüüdiskunstis laud? Kunstnik on öelnud: „Ma olen neljajalgne laud, ma hoolin urbanistlikust tasakaalust ja mul on õigus koos teiste laudadega koos elada. Mul on ka liikumisvabadus.“

Lauad, mööbel, asjad liiguvad ka tegelikult, aga palju aeglasemalt. Liikumine on elu tunnus. Majade liikumise märk on praod seinas. Talvel on toas kuum ja väljas jahe ning seinad kummuvad sissepoole, suvel on vastupidi – nagu rinnakorv. Temperatuurivahe tõttu liigub talvel aurune õhk läbi seina toast õue, suvelämbuses aga õuest tuppa, nagu kopsust välja ja sisse. Ja kui inimese puhul on kaheldav, kas tema sees ikka elab hing nagu üks teine inimene, kes talle elu annab, siis majade puhul on ilmne, et majas elab elusolend, kelle sissekolimisel hakkab maja elama ja kelle jäädaval lahkumisel vajub maja surmaunne. Nii et võib öelda, et maja on ilus, aga sama hästi võib ka öelda, et maja on elus. Majaloom.

Arhitektuur kõneleb, heietab mälestusi, ning seepärast tuleb kohapeal hoolega, tähelepanelikult kuulata – majade puhul küll vaadata. Aleksejs Naumovs on salvestanud „kuuldud“ arhitektuurilood suurtele lõuenditele, mis on kantavuse huvides mitmeks tükiks lõigatud. Nüüdiskunstis ei pöörata enam suuremat tähelepanu kohalolu efektile. Kuid Naumovsi pildid on nii elavad, et neid vaadates tekib koha peal viibimise efekt. Panoraamsed vaated on sama vormirikkad ja vormikeerukad nagu natuur, seejuures optiliselt õiged, nii et vaatajal ei ole raske sinna ära eksida ja pildile ekslema jäädagi. Kohapealse elava elamuse annavad edasi ka Charles Kelley maalid.

Isa ja poeg Künnapu ei ole huvitatud natuurilähedusest ja õigest perspektiivist, vaid maja olemusest: neile ei ole maja ainult ilus, vaid ka eetilises mõttes hea. Kui lapsepõlve suvemaja kohale uus kodu ehitati, läks vana maja prügimäele. Paari aasta pärast tiris August Künnapu uksed kraavist välja, sest mis need ikka seal kraavis vedelevad. Ta maalis igale uksele kuulsa arhitekti ja nüüd avanevad need taas – kunstimaailma. Isa on ehitanud ka hotelle, kus ehitusülejäägid tõsteti vana kombe järgi kõrvale. Radisson SASi komposiitalumiiniumist plaatidele maalis poeg maja Brasiilias ja kiriku Rakveres. Temal, nagu ka isal, seisavad majad keset pilti nagu pühakud ikooni geomeetrilises harmoonias: salapärased, külalislahked, karmid, hoidvad.

Vilen Künnapu majapühakud on ka šamanistlikud puuslikud. Poeg Augustil on väljas maal Bauddhanāthi stuupaga Katmandus. Stuupad olla võimas tõrjemaagia kurjade vaimude vastu. Tornid ja tornikesed on alati huvitanud ka Vilen Künnaput. Tal on õnnestunud Tallinna linnale ümber ehitada stuupade ring, mis koos keskaegsete tornidega kurjad vaimud linnast eemal hoiab. Linna ja arhitektuuri, nagu ka kogu maailma, on ta alati tajunud elava ja üllatusrohkena.

Üllatus ei ole ehitajale midagi tundmatut, kuid üllatused valmistavad vähemalt sama palju meelehärmi kui rõõmu. Tuntud lugu on meie klaasist Vabadussambaga, kui ehitajate üllatuseks osutus klaas hapraks ja läbipaistvaks materjaliks. Seepärast rüütab rohelisest klaasist Vabadussammas end aastast aastasse rohelise tellinguvõrgu rüüsse. Haute couture’i soont sellelt küll ei osanud oodata, kuid Vilen Künnapul on palju lihtsam selgitus: „Ongi parem, kui ei tea, kust põõsa tagant jänku välja hüppab. Kui seda ette teaks, ei oleks üldse huvitav.“ „Aga mida see kala tähendab?“ küsib keegi Vilen Künnapult. Maalid on täis šamaanimärke-kriipsakaid, mis on tardunud majaümbrusesse õhku nagu piprapuru, tillitükid ja kalad kalakallerdises. „Mida see tähendab?“ kordab Vilen Künnapu. „Aga võta see kala ära, vaata, mis siis juhtub!“

Kriitik kui kunsti kõõritav kala. Kala on ka Endla Tuutmaa ehk Tutu kunstis sees. Nagu isa-poega Künnapud Fahles, nii esinevad ema-poega Tuutmaad Metropoli galeriis. Suur osa Tutu töödest on arhitektuursed, sest ta on teinud linnakujundust. Oma kodus on tal tuule­lipuks tuulehaug. Aga tuulelipu­kala Kuressaares ta ei reeda. „Las see jääb saladuseks, mis kala see on,“ ütleb seletuskiri, „kala on kala.“ Poeg Taave ehk Tuutu, keda ema on portreteerinud lestakalaga, reedab sosinal tuulelipukala saladuse: „See kala on suur tobias!“

Suure kala meem on kuhugi kadunud. Käsi laiutav mees esines ennevanasti kõikjal kui kokkuleppeline suure kala ühik. Käsi laiutavad mehed tögasid lehtede naljanurkades ja seinalehtedel tegelikkuse ja soovide vastuolu, sest kala ennast neil piltidel ei olnud. Kui aga kuraator Jaan Elken palus kunstnikel Pärnusse maalikunstnike liidu aastanäitusele „Realiteet ja ideaal“ oma kõige suuremad tööd tuua, olgu siis mõõtmetelt või vaimult, ei tulnud mitte ühtegi kala. Orava Alina tõi hoopis väga suure oksa. Mõlgub siis tänapäeva inimestel oks meeles? Oksa jämedamasse otsa on asetatud lääts, mida saab vaadata ainult eemalt nagu käsipeeglit. Kuna peegel on väike, siis ka sealt paistev oks. Oksa peenemas otsas on teine lääts ning sinna tuleb lähedalt sisse vaadata. Teine lääts näitab oksa ja Chaplini keskuse näituseruumi läbi kalasilma. Nii saab vaatajast kunsti kõõritav kala. Üldistuseks ei ole muidugi alust, sest projektiuuring on tegemata, kuid siinkirjutanu võib enda eest kosta, et kriitik on kunsti kõõritav kala. Kui otsisin põhjendust olukorrale, kuhu Alina Orava töö oli ta asetanud, siis mitte ühtegi selgitavat teksti ma seintel ei märganud, ainult sedelid piltide pealkirjade ja autorite nimedega.

Oks ise osutab ühele tekstile seinas: „Enn Tegova (1946). Simonidese mälumehhanismid Tartu ülikooli muuseumist, III variant, õli, lõuend, 2018/2019“. Teksti juures on ka selgitav pilt. Suur pilt. Enn Tegova portree iseendast on sisenenud pildiruumi, nagu mees Niklāvs Strunke ja Andris Vītoliņši maalidel, ja kutsub esile ruumi arhitektuuri tasakaalustava vastureaktsiooni põgeneva lauani. Enn Tegova on maalil kujutanud ülikooli muuseumi kipskoopiaid, mille originaalid loodi ajal, kui kõik kriitikud teadsid, kuidas kunsti kiidetakse: „Nagu elus!“ Klassikalised kipskujud, ootuspäraselt paljad, reageerivad Enn Tegova sisenemisele, nagu oleks too uksega eksinud ja avalikku naistesauna sattunud – elevust kui palju. Pole ka ime, sest praegusel ajal tuleb jätta meelde tohutus mahus seosetut infot ja muljeid, kus virtuaalmaailma reaalsus kakleb tegelike ideaalidega ja vastupidi. Simonidese ehk asukoha meetod ongi nimelt see, kui sõnad või ideed tehakse mõttes piltideks ja asetatakse mõttelise teekonna järjestikustesse silmapaistvamatesse kohtadesse.

Elusad ja ilusad teosed. Pärnu näitusel ei ole tööd mitte ainult nagu elus, vaid ka ilusad, nagu veel ühel maalikunsti koondnäitusel Kastellaanimajas. Ja muidugi eesti esipargimaalija Toomas Vindi näitusel Vabaduse galeriis ja Jaani kirikus. Kuid elu on elu ja ka kunstnikud on ausad: iluga käsikäes käib kole ning elust jääb maha kolu. Kunst on kujutada seda nii, et ei hakkaks kole, ehk lühidalt, et autori saadetud ebateadvuslikud signaalid ei tungiks liialt agressiivselt vaataja alateadvuse kognitiivsetesse protsessidesse, millega on võimalik küll saavutada intensiivne neuroloogiline reaktsioon, kuid tagajärjed võivad olla traumaatilised.

Mida me kunstist otsime? Teame, et kui Diogenes otsis inimest, kes ei ole palju lihtsam ega ka palju keerulisem kui kunst, kuid sama enesestmõistetav, siis süütas ta isegi päise päeva ajal laterna. Kui laiendada majalooma arutlust teistele asjadele, siis võiks latern olla lambiloom. Soojenedes paisub, jahtudes kahaneb – hingab. Tuli on hing ja siis on toss väljas. Tornikella või hiiglase taskukella saab samuti majaloomaga võrrelda, et need käivad seni, kuni päkapikud sees elavad ja hammasrattaid ringi ajavad.

Sisenesin Pärnu kunstinäitusele läbi väiksema galerii, kus parasjagu täiesti oivalisi taaskasutustehnikates valmistatud töid üles pandi: Kalamaja Mosaiigi­stuudio, Tiiu Kirsipuu, Rait Lõhmus, Funkpunk ja kes kõik veel, viimase toani, mis oli pime. Seda täidab „Hiiglase latern“, mis pimestab oma säraga vaataja lõplikult. Oleksin peaaegu peale astunud tonttu’le ehk päkapikule, kes parasjagu laternaehitamisest puhkas ja imetles lage, mis on täis vikerkaarevärvides mosaiikvalgust. Eestööline Kristiina Tikke Tuura turnis laterna otsas. Kaks töölist sõelusid laternaluugist sisse-välja usinasti nagu kilplased, kes kandsid valgust nõukotta, kuid neljal soome päkapikul tuli see palju paremini välja. Mošeepärase disainiga latern tuhande ja ühe öö muinasjutust oli süüdatud süüria rahvale ja kultuurile mõeldes. Kus oli džinn? Usutavasti Baghuzis kevadpuhastusel, viimaseid musti lippe Süüria majakatustelt koristamas. Kus tal ikka kiiret, lamp ootab Pärnus.

Äkki ma ei olegi kala? Äkki hiiglase latern leidis mind ja see tähendab, et ma olen inimene? Enne kojusõitu mööda Tallinna maanteed tegid päkapikud tee kuumaks ja kostitasid liivarõngaga.