Meile on inimlikult omane – ilmselt on see evolutsiooniliselt paratamatu – olla maailma naba. Tegutseme eraelulise ja töise universumi keskmes, mille ümber tiirlevad lähedal pere ja sõbrad, mõnevõrra kaugemal tuttavad, kolleegid ning lõpuks kogu avalik elu ja inforuum. Seda ettearvatavat gravitatsiooni ja korrapära kõigutavad aeg-ajalt komeedina inimesed, kelle ambitsioonidest pole meil aimugi olnud. Mõni esmapilgul nähtamatu probleem võib süveneda mustaks auguks, mis ähvardab neelata kogu energia.
Kui mind oli 2013. aastal Eesti Kunstnike Liidu (EKL) presidendiks valitud, sai sellest minu elu keskpunkt. Ehkki liidu hingekirjas 1992. aastast, olin kaks kümnendit olnud elav näide liikmest, kes osaleb rõõmuga kevadnäitusel, kuid ei vaeva end mõtetega liidu missioonist või majandusmudelist. Kolleegide otsustav argument, miks peaksin kandideerima presidendiks, oli: „Sa pead nüüd vastutuse võtma.“ Ma ei ole seda kahetsenud, ehkki närvirakke on kulunud märksa rohkem kui loomingulise töö või õpetamisega. Kuna 30. IV suurkogul täitub mu põhikirjaga lubatud kaks korda kolm aastat ametiaeg, on hea teha kokkuvõte.
EKL ei ole kerge ega lihtne organisatsioon. Lapsena meeldis mulle jälgida Emajõel praame, mis kulgesid küll aeglaselt, kuid vääramatu järjekindlusega. 76aastase ajaloo, suure liikmeskonna ning mastaapse taristu tõttu on ka EKL jõelaeva kombel raskepärane ja inertne ning selle teekond on põhikirjaliste eesmärkidega paika pandud.
Kunstnikuna saab igaüks valida endale vahendid ja marsruudi, liidu juhtimisel on mänguruum palju piiratum. Kaalukusega kaasneb aga reisijate suurem turvalisus ning iga tuuleiil alust kummuli ei aja.
EKLi kinnisvara ja kinnismõtted. Ligemale tuhande liikme ja 18 alaliiduga EKLi missioon on toetada liikmete ehk kunstnike, kuraatorite, kunstiteadlaste ja kunstitöötajate tegevust, kaitsta nende huve, arendada kunsti ja edendada kunstiteadlikkust ning aidata kaasa Eesti kultuuri ja ühiskonna jätkusuutlikule arengule. Loomeliidu tegevus hõlmab osalemist kultuuripoliitika kujundamises ja valdkondlikus arendustegevuses, toimimist eksperdiorganisatsioonina.
Kunstnikele kuulub Vabaduse väljaku ääres kaks hoonet, lisaks Pärnu maanteel Ars, vanalinnas Hobusepea 2 ja üht-teist veel. Viimastel aastatel toimunud põhimõtteline nihe EKLi majandusliku eneseteadvustamise suunas on vältimatu organisatsiooni puhul, mille vastutada on Eestis suurim kunsti produktsioonikeskkond ning mille sissetulekute lõviosa moodustab renditulu. 2019. aasta kevadel ulatub liidu loomemajanduslike rentnike arv kaugelt üle kahesaja.
Paraku on hoonete keskmine vanus kolmveerand sajandit. EKL on lähtunud põhimõttest võõrandada kasutamata seisvad ja halvas seisukorras pinnad ning teenida seeläbi vahendeid kinnisvara korrashoiuks ja põhikirjaliste eesmärkide elluviimiseks. Sellest üksi siiski ei piisa. Kõige lihtsam viis suurendada EKLi sissetulekuid oleks tõsta rendihinda, kuid see on piiratud kunstnike maksevõimega, aga ka põhikirjaliste eesmärkidega. Nokk kinni, saba lahti?
Loovisikute ja -ettevõtjate soodusrendi tõttu jääb aastas saamata üle 350 000 euro. Liit panustab oma vahenditest veel galeriide (Hobusepea, Draakon, Hop, Vabadus) tegevusse igal aastal ligemale 80 000 eurot, mistõttu on neid koos kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali toetusega (mullu 60 000) käigus hoitud kunstnikele rendivabana ning publikule tasuta. EKLi galeriides käis aastatel 2016–2018 tehtud 204 näitust vaatamas üle 170 000 vaataja.
Keerukam ja vaevanõudvam, ent pikemas perspektiivis kahtlemata tõhus viis tõsta EKLi majanduslikku võimekust on arendustegevus (panustamine organisatsiooni ja töötajaskonda, mõtestatud kinnisvaraarendusse Arsi kunstilinnakus ja teistes liidu valdustes; loomemajanduse teenuste ja programmi arendamine erialakoolitusest publikule suunatud promotsiooniüritusteni, turundus- ja kommunikatsioonitugi). Kõige tähtsam on koostöö, alustades majaliste omavahelisest suhtlemisest ning lõpetades strateegilise koostööga kunstilinnaku väljaarendamiseks ettevõtjate, riigi ja miks mitte ka välispartneritega.
Mitmekesisuse toetamine. Mulle meeldib mõelda kunstnike liidust kui heatahtlikust võimaluste loojast ja toetajast, sest loominguline sisend kultuuri tuleb ikkagi kunstnikelt. Loojad peavad ajama jõuliselt oma asja, liit aga vastutustundega jälgima, et igasugusel kunstil on eluõigus ja loominguline loopealne liigirikas.
Vahel tundub ka, et EKL on liikmetele kui lapsevanem, kellesse usutakse. Turvatunde tagamine on liidu juhtidele kahtlemata üks suuremaid väljakutseid. Käärid liikmete ootuste ja organisatsiooni tegelike võimaluste vahel on aga tihtipeale suured. Kuulujutud ja telefonimäng on kerged tekkima … Murelikele tasub rõhutada, et kõik suuremad majanduslikud sammud eelarvetest kinnisvaratehinguteni, olulised struktuuri, liikmesust jpm puudutavad küsimused arutab läbi ja otsustab EKLi 30-liikmeline volikogu.
EKLi viimaste aastate töised märksõnad on olnud „reform“ ja „arendus“: liidu põhikirja põhjalik uuendamine, Tallinna Kunstihoone reformimine koostöös riigiga uueks sihtasutuseks ja sihtasutuse Kunstitaristu asutamine. Sellega kaasnes 1990ndatel Tallinna Kunstihoonele antud kunstikogu tagasitoomine liidu tiiva alla ja ka Tallinna Kunstihoone riikliku rahastuse mitmekordne kasv.
Üks töömahukaid tegevussuundi juhatusele ja ka meeskonnale oli Arsiga seotud arendustegevus: projekti „Avatud Ars“ käivitamine Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toel, kaubamärgi arendus (ARS Kunstilinnak ja ARS Concept), Arsi detailplaneeringu algatamine, koolitus-, müügi- ja publikuüritused. Sugugi vähem oluline ei ole olnud igapäevane töö, olgu professionaalse näitusetegevuse tagamine liidu galeriides, hoonete korrashoid või osavõtt mitmesugustest ettevõtmistest valdkondliku loomeliidu ja eksperdiorganisatsioonina. Hea näide kasvavast toetusest loovisikutele on esialgu katseprojektina kavandatud kunstnikupalga kujunemine riikliku kunstipoliitika kindlaks koostisosaks.
Kuidas edasi? Kui aus olla, siis kulus mul mitu aastat, et põhjani tundma õppida ja läbi tunnetada EKLi, Eesti suurima erialase loomeliidu ja „miljonilise käibega kontserni“, ametiühingu ja arenduskeskuse komplitseeritud majapidamine ja hingeelu, traditsioonid ja probleemid. Tean, et senine asepresident Elin Kard on avalikult väljendanud valmisolekut pürgida järgmiseks kolmeks aastaks liidu etteotsa. Varasema kogemuse kaasamine, tasakaaluka väärtussüsteemi ja töökultuuriga jätkamine võimaldaks peatselt valitaval EKLi uuel juhtkonnal jätkata korraliku kiirendusega, mitte alustada otsast peale.
1. märtsi seisuga kuulus EKLi 967 liiget, neist 388 on pensionieas. Parim indikaator (ja suurim tunnustus) liidu juhatuse ja ka meeskonna viimastel aastatel tehtud tööle on, et EKL ei ole muutunud nostalgiaklubiks, vaid on tegusa organisatsioonina hinnatud ka noorema põlvkonna hulgas. Ainuüksi sel kevadel on liitu astunud kakskümmend uut liiget. Ma ei taha aga kuidagi pisendada küpsete meistrite rolli või panust meie kunstiellu.
Olen kunstnike liidule tänulik huvitavate kogemuste ja teadmiste eest juriidilistest vägikaikavedudest arhitektuuri planeerimiseni, matuse- ja peokõnede pidamisest kultuuripoliitilises kõrgstiilis ümarlauajuttudeni. Muidugi ka võimaluse eest kohata tervet plejaadi huvitavaid isiksusi ja oma ala meistreid, ise inimesena areneda. Olen tänulik meeskonna liikmetele ja teistele võitluskaaslastele viljaka koostöö ja küünarnukitunde eest. Vabandan heade kolleegide ees, kelle näituse avamiselt puudusin või kellega pidin loomingulise jutuajamise katkestama klišeeliku teatega, et mul algab kohe koosolek. Präänikuks selles üpriski vastuokslikus ametis oli võimalus midagi muuta, korda saata – ja sportlik uhkus keeruliste olukordade lahendamisest.
Valimiskõnes 2013. aasta suurkogul lubasin evolutsiooni, mitte revolutsiooni. Usun jätkuvalt, et mõelda tuleb julgelt, ellu viia tasakaalukalt ja järk-järgult. Muuseas, Tammsaare ühe tuntud tõdemuse esimest poolt on irvhambad interpreteerinud ka nii: tee tööd ja armasta, küll siis näed palju vaeva!
