Tänapäeval on raske ette kujutada, et helitöö ettekandmise eeldus on selle ühine läbikuulamine ja teiste heliloojate heakskiit. Sama raske on ette kujutada, et pärast sellist kuulamist ja kolleegide heakskiitu ostetakse teos kopsaka summa eest ära. Just nii toimis aga süsteem Eesti NSVs. 1945. aastast kuulati kõik uued teosed läbi heliloojate liidu igateisipäevastel koosolekutel. Seal võisid osaleda kõik liidu liikmed ning igaühel oli õigus kuulatud teoste kohta oma arvamust avaldada ja ettepanekuid teha. Interpreedid, aga ka heliloojad ise esitasid koosolekutel kohapeal uusi teoseid. Kui avanes võimalus teoste salvestamiseks, hakati uudisloomingut kuulama lintidelt. 1964. aastast toimusid töökoosolekud Lauteri tänaval vastvalminud heliloojate majas, kuhu plaadifirma Melodija seadis ühtlasi sisse oma salvestusstuudio. Liidu juures tegutses ka 1945. aastal asutatud NSV Liidu Muusika­fondi Eesti osakond, rahvakeeli Musfond, millele kuulus fonoteek, kuhu jõudsid lõpuks kõik koosolekuteks lindistatud teosed, lisaks juhuslikke salvestisi siit ja sealt.

Nii seisid need helilindid seal Musfondi riiulitel aastakümneid, kuni otsustati kogu arhiiv digiteerida. Töö oli väga mahukas, oma tõusude ja mõõnadega. Aastate jooksul toetasid seda ettevõtmist nii kultuurkapital kui ka kultuuriministeerium ning 2018. aastal võis lõpuks tõdeda, et viimanegi lint on digiteeritud.

Eestis on teadaolevalt tegu esimese täielikult digiteeritud arhiiviga. Peale mahukuse oli töö ka ajakriitiline, kuna lintide seisukord oli aastatega muutunud väga halvaks. Digitaalsele kujule viidi 642 lindi materjal, millest valmistati CDd, materjal salvestati ka kolmele kõvakettale. Lintidelt tuvastati ja metaandmetega kirjeldati 3408 teost ja teose osa, millest umbes tuhatkonna autor on kindlaks tegemata. Digiteerimise teostas rahvusringhäälingu helirežissöör Priit Kuulberg, kellel oli vastav tehnika ja hindamatu lisaväärtusena ka muusika­alased teadmised. Digiteeritud materjalid (CDd ja kõvaketas) on üle antud rahvus­raamatukogule ning teosed tehakse kättesaadavaks ka avalikkusele. Juba praegu võib need leida e-kataloogist ESTER, e-arhiivi DIGAR jõuab materjal digitaalselt arhiveeritud kujul 2019. aasta lõpuks.

Kogu digiteerimine oleks võinud jääda vaid unistuseks, kui ei oleks olnud Priit Kuulbergi, kes aastate jooksul ei jätnud jonni ja kogu selle töö lõpule viis. Palusingi tal valgustada, mida see arhiiv endast täpsemalt kujutab.

Mis aastatest need lindid pärinevad ja millest see arhiiv koosneb?

Vanimad salvestised on 1940ndate lõpust ja siis kuni umbes 1980ndate keskpaigani,* põhimõtteliselt nii kaua, kui heliloojate liidu ruumides tegutses Melodija plaadifirmastuudio, kus ka mina olin tööl. Ei Musfondil ega heliloojate liidul olnud oma salvestusstuudiot, aga neil oli Melodijaga leping selle kohta, millal nad said stuudios salvestada või millal neid linte kuulata. Liit ei pidanud maksma selle eest, et sai seal salvestada, ja Melodija ei maksnud, et sai kasutada ruume. Härra Enn Tomson, minu suur õpetaja, oli meil seal plaadifirmas peahelirežissöör ja tema suhtles Jaan Räätsaga, kes oli tollal heliloojate liidu juht. Väga sõbralik ja viljakas koostöö oli.

See on väga kirju arhiiv. Lindistasime heliloojate liidu iganädalaste kokkusaamiste tarbeks heliloojate uusi teoseid. Selliseid ühekordseid salvestisi tehti selleks, et näidata mingit teost, mis siis heaks kiideti ja ära osteti. Seal on täiesti ainulaadseid originaalsalvestisi, kus mõni helilooja ise mängib oma klaveriteost, mida ei ole isegi ERRi arhiivis. Vahel tehti ka spetsiaalsalvestisi. Samuti korjati sinna mujalt asju kokku ja see kõik moodustaski kogu selle Musfondile kuuluva arhiivi.

Millised koosseisud Melodija stuudios salvestasid?

Olid kammeransamblid – kvartetid, triod ja üksikesinejad. Kõik olid omavahel sõbrad – heliloojad ja esinejad, keegi kellelegi raha ei maksnud. Kui teos vastu võeti, siis mindi koos KuKu klubisse napsu võtma. Raha ei olnudki tol ajal kõige tähtsam. Ka kammerorkester salvestas, aga kui tegemist oli sümfooniaorkestri teosega, siis seda lindistati Estonia kontserdisaalis, kus oli Eesti Raadio foonika, mida Melodija üüris. Salvestati Eesti Raadio sümfooniaorkestriga, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eelkäijaga, minagi mängisin seal aastaid kontrabassi ja tol ajal oli mingi riiklik plaan, et olime kohustatud kas seitse või kaheksa tundi uut muusikat salvestama. See oli väga tore kohustus. Kui praegu tahab noor helilooja mingit sümfoonilist teost salvestada, siis ei kujuta ettegi, kust see raha võetakse. Kõigil on ju käsi pikalt ees, keegi ei ole nõus ilma midagi tegema.

On ka kontserdisalvestisi esiettekannetest Estonia kontserdisaalis. Mõnikord anti meile Musfondist lint ja öeldi, et salvestage meile ka. Nii need arhiivi sattusid. Kui Estonias salvestasime, siis selleks ajaks pandi liiklus ööseks kinni: ühes teeotsas oli üks miilits, teises teine. Neid kontserdisaali võtteid on seal päris palju. Näiteks on seal mingid Arvo Pärdi teosed, millega oli tol ajal, teadagi, ju keeruline. Kuldar Sink oli huvitav, aga tema oli selline poolenisti põlualune, teda väga ei soositud, aga tema teoseid on neil lintidel. Samuti Marje Sink – mäletan, et käisime tema teoseid Olevistes või toomkirikus lindistamas. Mulle on aga kõige huvitavamad just need ülesvõtted, mis on tehtud heliloojate majas. Heliloojad ise esitavad oma teoseid või juhendavad mingit ansamblit. Kahjuks on karpide peal vähe informatsiooni, mis sageli on ka vale. Mälu järgi olen püüdnud taastada, millega on tegu.

Mis aastast hakati magnetlindile lindistama?

Eesti ringhäälingul oli Euroopas teine lintmagnetofon, esimene oli Saksa ringhäälingus. Enne sõda sai ringhääling kaks magnetofoni, nii et me olime maailmas ühed kõvemal tehnilisel tasemel tegijad, nüüd oleme ühed viimased. Nii et juba siis tehti esimesi katsetusi, aga enamasti olid siiski šellakplaadid. Pärast sõda kasutati aga juba põhiliselt lintmakki, Musfondi arhiivi on sattunud ka üksikuid sõjajärgseid lindistusi.

Nende vanade lintide puhul on ju ka probleem, millega neid maha mängida.

Meil on siin [ERRis] sellised magnetofonid 1978. aastast, püüame neid elus hoida. Alles on vaid üks magnetofon, mis mängib täiskiirusel linte. Kodus on mul ka päris korralikud Studeri lintmakid.

Digiteerimistehnika maksab vist korraliku auto hinna …

Isegi mitme … Aga kuna ma teen seda tööd juba mitu aastakümmet, siis olen endale soetanud korraliku tehnika, vahel tuleb tööd koju kaasa ka võtta. Mul on kodus ka kahe- ja neljarealised laiatarbe­makid, neid raadios polegi – nendega saab neid linte ümber võtta. Mõnikord inimesed tulevad, kilekotiga lindid kaasas ja tahavad neid ümber võtta. Sageli tuleb nii mõndagi huvitavat välja. Inimesed on näiteks lindistanud 1940ndatel ja 1950ndatel isegi raadiosaateid ja olen neid ümber võtnud. Nii saime esimese tootmisvõimlemise saate, mis on pärit umbes 1940ndate lõpust või 1950ndate algusest. Raadios olid omal ajal suured põlengud seal, kus meil oli arhiiv, ja osa linte läks kaduma, nii et mõnikord saame nii sellist materjali, mis ka meile huvi pakub. Raadiost leidsime viimase metsavenna kinnivõtmise intervjuu.

Kui palju muusikafondi materjali ajaliselt on ja kui kaua selle digiteerimine aega võttis?

Mitusada tundi ja aega läks umbes kümme aastat. Oma raha eest ei jõua seda ju teha, elekter maksab ka midagi, aga eks seda rohkem metseenluse korras on tehtud. See on lihtsalt kummardus neile, kes seda omal ajal tegid, kahju ju, kui see kõik vedeleks kuskil keldrinurgas ja läheks kaotsi või häviks füüsiliselt. Ega palju enam puudu olnud: mõned lindid olid sellised, et sai ühe korra maha mängida ja tagasi kerida enam ei saanud. Mõned laperdasid niimoodi, et tuli kahe käega kinni hoida, samal ajal mõned, mis olid Saksa lindile salvestatud, need säilivad veel sada aastat. Aga üldiselt olid lindid kaunis kehvas olukorras, sest Musfondil endal oli toorlindi saamine üsna keeruline. Nad said Melodija lintide jäägid, need kleebiti ja keriti kokku, siis sai sinna peale salvestada. Kleepekohad on kahjuks lahti läinud, nii et mahamängimine oli kaunis keeruline. Aga sellest ajastust ja heliloojate majas toimunust on nüüd midagi järel. Tulevastele muusikauurijatele on paras proovikivi hakata nüüd välja nuhkima, kes oli ja mis oli. Andmed tuleks kõik üle käia ja kontrollida – mis vastab tõele ja mis mitte. Me ise parandame ka kogu aeg neid andmeid.

Siis on seal veel midagi huvitavat rahvamuusika uurijatele?

Seal oli üks kastitäis linte, mis olid ümber võetud vaharullidelt, mille juurde ei ole peaaegu midagi kirjutatud. Tundub, et oli üks entusiast, kes käis mööda Eestimaad hobuvankriga ringi ja lindistas siis rahvamuusikat ja viiulimängu ja laulujoru vaharullidele, mis on millalgi ümber võetud lintidele. Ei tea, millal ja kus. Seal on päris paras ports autentset eesti rahvamuusikat 1900ndate algusest, või isegi XIX sajandi lõpust, kuni 1920ndateni. Mõned võtted kõlavad jube hästi, mõned kõlavad jubedalt. Vahepeal on ka öeldud, et näiteks see on siit saare pealt ja keegi Marju sellest talust laulab. Keegi ei tea, kuidas need on sattunud Musfondi lintide hulka, aga kindlasti on see rahvamuusika uurijatele huvitav materjal.

Musfondi arhiiv oligi selline, et olid mõned riiulid ja need olid linte täis. Seal oli üks proua Vaike, kes nüüd on manala teele läinud – tema organiseeris neid lindistusi ja koosolekute mahamängimist. Tema pani seal midagi kirja ja teadis, mis seal oli. Teised ei teadnud midagi, mingit kartoteeki ei olnud. Mõned asjad on siiski korralikult dateeritud, eriti kontserdisaali lindistused, mõnel on lausa kontserdikava karpi torgatud.

Neil lintidel on ka popmuusikat ja välismaiste esinejate, nagu Julian Lennon või David Lee Roth, lugusid eesti keeles. Kuidas need on sinna sattunud?

Ei tea, võib-olla on need plaatidelt ümber võetud mingiteks liidu olengute taustamuusikaks. Ja siis on ka mingeid eesti ansambleid, kes haltuura korras käisid seal lindistamas. Ju need lindid jäid sinna riiulisse, võib-olla nad siiamaani otsivad oma linte.

Teil on ka praegu põnev töö käsil.

Meil siin raadios tuleb ka pidevalt välja vana kraami, kus on peale kirjutatud „hävitada“, „kustutada“, „keelatud“ või „ainult erisaateks eriloal“. Aga toredad inimesed ei hävitanud neid, vaid peitsid neid teiste lintide vahele ja nüüd tuleb neid välja. Praegu ma tegelengi 1950., 1955. ja 1960. aasta laulupeo lintidega. Me üritame need suveks kõik digiteerida ja laulupeo 150. aastapäevaks duubel­vinüülplaadi ja CDde peal välja anda. Huvitav on kuulata Valdo Pandi inter­vjuusid 1960. aasta laulupeol – siis, kui see metsik vihm oli. Käsi läheb seda punast vahtu kuulates muidugi rusikasse, aga teades, kes Pant tegelikult oli ja mida oma hinges mõtles, siis saan aru, kui raske oli neil inimestel töötada. Ja siis on seal see, kui laulupidu hakkas lõppema ja lauljaid taheti ära ajada, aga nad ei läinud – „Mu isamaa on minu arm“ pidi ikka lõpuks tulema ju.

Eesti Kultuurfilmilt sain just materjali 1930. aasta laulupeo kohta. See on võetud filmile ja mingi heli on seal ka, aga ma üritan seda restaureerida, et saaks selle materjali kättesaadavaks teha, ükskõik mis seisukorras. Peaasi, et inimesed saaksid mingisuguse pildi ja kõrvaga ka kuulda, mis siis toimus. See on päris suur töö, aga nüüd tuleb see ikkagi enne laulupidu ära teha ja ma arvan, et me jõuame. Niisugune arhiivi­rott ma olen, tuhnin vanades materjalides. Paljud arhiivid on ju hävitatud. Rakvere teatril oli suur arhiiv lavastuste taustamuusika ja näitlejate tekstidega. Tuli uus noor juht ja terve veoautokoorem materjale viidi prügimäele. Reklaamfilmi arhiiv visati prügikasti, Telefilmi oma samuti. Telefilmi lindid korjasin prügikastist umbes viiekümnesse 200liitrisesse prügikotti ja viisin endale maale. Üks päev, kui aega on, peab hakkama uurima, mis seal peal on. Eks see kultuuri hävitamine on käinud ikka rängalt.

 

Kuidas on lood järelkasvuga? Kas noori ka selline arhiivitöö huvitab?

Sellega on keeruline. Paar noort on käinud siin vaatamas, aga kui näevad, et töö on tolmune, tuleb linte kerida ja miljonäriks ei saa, siis tagasi ei ole tulnud. See on juba pikaajalisem probleem.

* Sinna hulka on sattunud ka mõned salvestised aastatest 1991–1993, näiteks 1992. aasta festivali „NYYD“ avakontsert Estonia kontserdisaalis.

 

---

Eesti muusikafond on heliloojate liiduga kõrvuti tegutsev üksus, mille põhitegevus on seotud eesti heliloojate loomingu säilitamisega. Muusika­fond kirjastab ning osutab kaasabi muusikateoste kirjastamisel, levitamisel ja üldsusele tutvustamisel. Tänu aastakümnete pikkusele tegevusele on Muusikafondil tuhandetest ühikutest koosnev noodikogu, mis tänapäeval täieneb peamiselt Eesti muusika päevadeks tellitud teoste võrra. Muusikafondi kataloogi kuulub niisiis väga väärtuslikke ja rariteetseid teoseid.

Muusikafond asutati 20. aprillil 1945 ning tollal oli institutsiooni ametlik nimetus NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik osakond. 18. jaanuaril 1991 registreeriti Eesti Muusikafond.

Muusikafondi on direktori või juhatuse esimehena juhtinud paljud lugupeetud heliloojad ja muusika­tegelased, sh Nikolai Goldschmidt (1945), Artur Uritamm (1945-1946), Aleksei Stepanov (1946–1973), Jüri Reier (1973–1990), Tea Kurvits (1991–1994), Raimo Kangro (1994–2000), Timo Steiner (2000–2005), Ülo Krigul (2005–2012) ja Kristo Matson (2012–2015). 2015. aasta septembrist on muusikafondi juhataja Marge Raun.