Eesti algupärases lastekirjanduses viimastel aastatel süvenenud tendentsid arenesid edasi ka mullu.

Vaadakem esmalt statistilisi näitajaid. Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel ilmus lastele loodud algupärast ilukirjandust 148 raamatut. See arv on viimastel aastatel püsinud stabiilne. Neist proosat ilmus 127, luulet 16 ja üksainus näidendiraamat. Esmatrükke oli neist 103 (12 luule- ja 91 proosaraamatut). Algupärast aimekirjandust sai kokku 40 nimetust.

Nagu ikka, on kirjastamine jätkuvalt paljudele soovijatele jõukohane. Sellest annab tunnistust hulk ka n-ö põlve otsas välja antud raamatuid.

Etteruttavalt toon välja selle, mis silma paistab ja rõõmustab, nimelt suur hulk omanäolisi ja originaalseid illustraatoreid. Heal tasemel kujunduslikke tervikuid on omajagu, aga sekka satub ka selliseid lasteraamatuid, kus kujundaja ei ole suutnud teksti pildiga haaravalt kokku sobitada, jutt on esitatud nii väikses kirjas, et loe või luubiga. Hästi kujundatud raamatute taustal torkab kehv küljendus iseäranis häirivalt silma. Kulla autorid ja kirjastajad, pidage silmas, et õnnestunud pildipool võib keskpärase tekstiga imet teha ning hea teksti lausa sädelema lüüa.

Mis kidub?

Nagu öeldud, ilmus mullu algupärase lasteluule esmatrükke 12 raamatut. Tundub hirmus vähe, aga varasemaid aastaid võrdluseks juurde kiigates selgub, et see on tavapärane keskmine arv. 2018. aasta puhul on häda pigem selles, et luulesaagi hulgas leidub vähe esiletõstmist väärivat. Teiste seast eristus näiteks Aidi Valliku „Kust said?“, kus lobedalt ja ladusalt, leidlike riimidega räägitakse sellest, kuidas loomad endale mingi omaduse on saanud (näiteks hunt halli kasuka). Seosed ja põhjendused, mida autor leiab, on sageli muhedalt ajakohased. Esile võiks tõsta veel Ilmar Trulli jõuluteemalise luulekogumiku „Metsa toodi kuuseke“.

Näitekirjandus kipub alati olema see lastekirjanduse Tuhkatriinu, seda mitte ainult Eestis. Seekord jäi ainsaks näidendiraamatuks Leonhard Lapini „Kevade hääled“, näidend 29 häälele. Ometi on seegi üpris tavapärane arv – ainult 2016. aastal ilmus näidendeid tervelt kuus.

Noortekirjanduse puhul on nii lugejate kui ka kriitikute ootused suured, aga rõõmustavat kohtab vähe. Eelmisel aastal kohe eriti. Ei kisu kedagi isegi esile tõstma, rääkimata siis hitipotentsiaalist. Kodumaise noortekirjanduse hulgas on nii fantaasiaromaane kui ka tüüpilisi noore inimese probleeme ja suhteid lahata püüdvaid raamatuid. Kentsaka asjaoluna võib välja tuua, et mitmel juhul kannavad kodumaised tegelased välismaa nimesid. Kas loodavad autorid rahvusvahelist läbimurret? Või elavad mingis paralleelses inforuumis?

Kuuldavasti on aga needki oma lugejad üles leidnud. Täiesti usun, sest mul oli tükk tegu raamatukogudest värskeid noorteraamatuid kätte saada, enamasti olid need välja laenatud. Hea tõlkekirjandusega võrreldes torkab aga silma suur kvaliteedivahe. Tõsi, sellele sihtgrupile kirjutamine ongi raske ülesanne. Kes küll on see julge, kes võtab vaevaks torkida teismelise hingeelu, kartmata jääda seejuures naeruväärseks ja elukaugeks?

Juubelihõngune aime

2018. aasta aimekirjandus oli silmatorkavalt „EV 100“ lainel. Enim paistis silma Maxima kleepsukampaania kaudu suure müügiedu (ilmus koguni lisalugudega teine trükk) saavutanud Epp Petrone „Meie Eesti“ Piia Maiste piltidega. Raamat „Naša Estonia“ üllitati ka vene keeles. Teose peategelased on ema Epp ja tütar Anna, kes muudkui Eesti kohta küsib. Teatud õrnad teemad on aga millegipärast venekeelsest versioonist välja jäetud.

Hilli Ranna ja Karin Pae raamatus „Mina ja minu kodumaa Eesti“ kasutatakse rohkelt fotomaterjali ning see mõjub üheselt patriootlikuna. Maria Teiverlauri „Minu kodumaa“ Ülle Meistri piltidega räägib tähtsatest eesti asjadest hoopiski luulevormis, paralleelselt avavad teemasid ka aimelised proosatekstid.

Ootused olid kõrged Kätlin Vainola raamatule „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ (pildid Gerda Märtensilt). Jääb mulje, nagu oleks raamat kokku pandud kiirustamisi peamiselt internetist leitud info ja meediaintervjuude põhjal. Ei ole märgata, et autor oleks kuulsaid naisi avades isikupärase vaatenurga leidnud. Samuti jääb ebamääraseks, kellele see on mõeldud, kes on lugeja.

Rõõmustasid hõllanduslik-mälestuslikud, ajaloo ainest kasutavad teosed. Tiia Toomet jätkab ajaloo tutvustamist perekonnaloo kaudu raamatus „Mamma, papa ja nende lapsed. Lapsepõlvest saja aasta taguses Tallinnas“. Inga Heamägi kongeniaalsete illustratsioonidega raamat on esteetiline tervik, väga hästi õnnestunud, aga ehk mitte päris lasteraamat. Soovitan selle vanematel koos lastega läbi kaevata, kasutada pigem inspiratsiooniallikana oma perekonnaloo vastu huvi äratamisel kui lineaarselt lugemiseks.

Kadrioru kunstimuuseumi välja antud Elo Viidingu „Margaret ja Kadriorg“ ühendab kujunduses Ly Lestbergi fotod ja Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonid. Ühelt poolt kõneleb Viiding Kadrioru füüsilisest keskkonnast – muuseumidest, lossist ja pargist –, kuid pikib sellesse isiklikku plaani, kuidas väikese tütre Margaretiga Kadriorgu avastab. Jällegi on tegemist koosmõtlemise raamatuga, mis ühtlasi aitab suhestuda konkreetse linnaruumiga.

Genealoog Evelin Poveli „Ronides sugupuul. Laste suguvõsauurimise raamat“ (Kristi Kangilaski pildid) on käsiraamat väga keerulisel, aga põneval teemal. Sõnaline tekst, sh minajutustuse vorm, kipub jääma veidi kohmakaks. Arusaadav, et sellise valdkonna kohta haaravalt kirjutada on suur proovikivi. Tulemus on pisut kuiv, üksikasjalikud praktilised juhised nõuavad täiskasvanultki juurdlemist. Küll aga annab pildipool tervikule palju juurde.

Kristel Vilbaste on võtnud vaevaks lastele looduse lugemist õpetada raamatus „Sipelgahapu“, mida täiendavad Anastasiia Kuuse illustratsioonid. Tore lugemine, mis lähtub sellest, et enamikul tänapäeva lastest argitasandi kokkupuude looduse ja loomariigiga pea puudub.

Anne-Mari Alveri „Meie teistmoodi vanemad“ (Marko Pikkati pildid) käib lihtsas keeles ning lasteaialapsele jõukohaselt läbi peremudelid: abielus ja vabaabielus vanemad, üksikvanem, samasoolised, pärast vanemate hukkumist last kasvatav vanaema jne. Juttu tuleb ka lastekodulapsest, kellel on eri päevadel vaheldumisi kaks „ema“. Autor jõuab tõdemuseni, et pere puhul ei ole tähtis, kellest see parasjagu koosneb, vaid et selles kasvavad lapsed oleksid hoitud ja armastatud. Väga veider oleks, kui mõni poliitiline rühmitus selles tasakaalukas loos nüüd mingisugust propagandat leiaks.

Hea väikelasteraamat kui esteetiline tervik

Väikelastele ilmus möödunud aastal palju eriilmelist lugemisvara, toon välja põnevamad.

Kaja Lotman tutvustab raamatus „Hommikukontsert Matsalus“ väga lihtsalt ja napilt aknast kostvaid loodushääli, mida laps enne voodist välja pugemist kuuleb. Marju Tammiku suurepärased illustratsioonid teevad raamatust ääretult mõjusa terviku.

Piret Raud jätkab järjekordses autoriraamatus „Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu“ ühe kujundi pildis ja sõnas avamist – teemaks juba mitut puhku see, kuidas ennast leida ja maailmas vajalikuna tunda.

Kertu Sillaste autoriraamat „Mina olen kunstnik“ käib kunsti loomise protsessi igakülgselt läbi. Raamat on lihtsas sõnastuses, seda saadab äärmiselt nupukas pildiline väljendus. Tekst ja pilt selgitavad, kuidas kunst on ühtaegu nii mäng, mõistatus, leidmine, äratundmine kui ka lugude rääkimine piltide kaudu. „Kunsti teha pole alati kerge. Eile ma joonistasin peaaegu sada tiigrit ja ikka ei olnud päris rahul.“ Või nagu autor ise ütleb: ta on tahtnud näidata, et kunst ei ole ainult joonistamine.

Anti Saar jätkas 2017. aastal alustatud Pärdi-sarjaga. Mullu ilmusid „Pärt ja ploomid“, „Seisa siin, Pärt!“ ning „Pärt ja viimane koogitükk“. Minu lemmik on kahtlemata „Seisa siin, Pärt!“, kus kirjeldatakse argist situatsiooni – väikese lapse vapruseproovi, kui isa ta korraks üksi supermarketi kassajärjekorda jätab ning ise veel pärmi otsima kiirustab. Anna Ringi, illustraatorite hulgas suhteliselt värske tulija pildid on oma lastepärasuses ääretult mõjusad.

Sümpaatse näitena kirjaniku ja kunstniku koostööst võib välja tuua Liis Seina „Vihmapilve suure soovi“ Anne Linnamäe piltidega ning Ilmar Tomuski „Hundi sõbrad“ Catherine Zaripi piltidega. Sama lugu on mõistujutuga kahest kindast, Tia Navi „Väike armastuse lugu“, millest tänu Kadi Kurema illustratsioonidele on saanud kaunis esteetiline tervik.

Leelo Tungal täiendab endale südamelähedast koerateemat väikelastele mõeldud raamatuga „Saba“. Tegevus toimub loomade varjupaigas ning on hinge pugev versioon inetu pardipoja loost, kuid Reet Rea-Smythi pildid teksti kõrval küll eriti ei kõneta.

Jaanus Vaiksoo „Miku ja Mirjami 6 kummalist kohtumist“ (Katrin Kaevu pildid) mängib tuntud muinasjuttude elementidega. Õde-venda on palju muinasjutte kuulnud-lugenud, pealegi veel elava fantaasiaga. Nii saab igast argisituatsioonist muinasjutu kaudu tuttavlik olukord.

Debütant Inga Talvise raamatule „Semu kolib sisse“ on Kadri Ilves loonud võrratud pildid, mis annavad suure osa raamatu võlust. Kahjuks on aga mõndagi ette heita kujundusele: tekst on kirbukirjas lehekülje allserva surutud, pole loodud kujunduslikku tervikut. Kujunduse kaudu saanuks sõna-pildi suhte märksa võimsamalt välja mängida.

Populaarseim sihtgrupp on algklassilaps

Nagu ikka, on vanusele 8–12 kirjutatud raamatute hulk kõige suurem. Kadri Hinrikuse muinasjutt „Ära muretse mu pärast“ võtab ette ülemuretseva lapsevanema teema. Tulemus jääb natuke kaugeks, imetlust väärivad Katrin Ehrlichi pildid.

Helen Käidi „Kummitusmaja“ võiks selle vanuserühma tüdrukutele hästi sobida. Oma kogemuse põhjal selles vanuses lastega julgen öelda, et põnevust võiks tublisti rohkem olla. Autor justkui pelgab, et äkki mõjub teema lastele hirmutavalt. Õnneks annab pildipool emotsionaalset vunki, seejuures hädavajaliku annuse kõhedust. Sirly Odra illustratsioonid ning kogu kujundus töötavad teksti kasuks.

Kristiina Kassi „Lõvi Leo“ Joonas Sildre piltidega on küll tellimustöö, aga kusagil see häirima ei hakka. Osav autor toob õpetlikkuse iva lasteni justkui möödaminnes. Politseitööle värvatud lõvipoisi loos on koomikat, tekst on ladus ning situatsioonid ei mõju konstrueeritult.

Mika Keränen läheb raamatus „Khaba ja Nebra“ süvitsi autorile armsal Tartu teemal. Seekord on fookuses Tartu ülikooli kunstimuuseumi kogude asukad, näiteks õhtuti elustuvad antiikjumalate kujud ja kaks poisimuumiat. Nemad on ühtlasi raamatu nimitegelased. Näib, et autor on nii suure vaimustusega antiikpärandisse süüvinud, et unustab vahepeal lugeja ära. Loo moraalne õppetund on ilus ja üllas: tuleb õppida head tegema ilma omakasupüüuta.

Eva Roos lahendab üldinimlikke probleeme raamatus „Teistmoodi mööblipood. Kastani 57“ (Elo Annioni pildid) võluelemente käiku lastes. Raamatus on fookuses lapse hingehädad seoses vanemate lahutusega. Autoril on eeldusi, aga vaja läinuks kindla käega radikaalset toimetajat – pea kolmesajaleheküljeline tekst võinuks vabalt olla kolmandiku kuni poole võrra lühem. Loodan, et Roos jätkab lastele kirjutamist, sest huvitavaid ideid tal on ja loo jutustamise oskust samuti.

Eesti lastekirjanduse grand old lady Aino Perviku sulest ilmus jutukogu „NummiPealt ja mujalt“, millele on võrratud illustratsioonid loonud Olga Pärn koos poeg Märt Rudolf Pärnaga. Teatavas mõttes on tegu järjega raamatule „Väikses veidras linnas“. Siin on huvitavaid vigureid ja eksperimente nii sõnas kui ka pildis, sealhulgas lõbusaid limerikke ja lühinimekiri veidratest tüüpidest, kellest pikemalt juttu ei tehta.

Mõne sõnaga ka sarjadest. Selles vanuses lugejale üldiselt meeldib, kui ta saab samade tegelaste seiklusi kogeda üha uutes variatsioonides. Reeli Reinausi „Vanalinna detektiivide“ sarja raamat „Verega kirjutatud kirjad“ jääb sedapuhku autori varasemate krimilugudega võrreldes pisut hõredaks ning intriig nõrgaks. Ilmar Tomuski Kribu ja Krabu sari päädis mullu „Päikesemetsa vanadekodu kriminalistidega“ (Hillar Metsa pildid), kus peategelaste tandem peab väga kõrgesse ikka jõudnult taas ühe kriminaalse loo lahendama. Pisut teeb nõutuks, et raamatus puuduvad lapstegelased, nende asemel on keskmes raugaeas vanadekodukasvandikud.

Mehed võtavad lapsi tõsiselt

Iseäranis viljakas oli aasta meesautorite poolest. Noorema põlvkonna esindajad, nagu Anti Saar ja Priit Põhjala, rõõmustasid mitme põneva teosega. Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst“ harrastab absurdihuumorit, utreerib täiskasvanute maailma veidrusi läbi lastepärase filtri. Tekst on mahlakas ja lastepärane, pidevalt tehakse ka vaid suurtele arusaadavaid vihjeid. Näiteks tutvustab onu Mati loomaaeda külastavat presidenti loomaaia asukatele, mitte vastupidi. Lugemist alustades on ootused väga kõrged, aga pikapeale lähevad jantlikud olukorrad täiskasvanule pisut üksluiseks. Mängulustis peab illustraator Anni Mäger autoriga kenasti sammu.

Palju tähelepanu on pälvinud Michel Sittowi näitusega kaasnenud tellimusraamat Anti Saarelt: „Mina, Milda ja meister Michel“. Koos Urmas Viigi piltidega on välja tulnud tõeline šedööver. Kunstiajaloo üliõpilasest onu suu läbi räägitakse lastele kaugest ajastust ning tutvustatakse kuulsat maalikunstnikku. Saar selgitab osavalt nii ajastu olustikku kui ka maalimisprotsessi. Viik omakorda kasutab paiguti koomiksi esteetikat ning ühtlasi tutvustab Sittowi maale.

Mõnevõrra küpsemasse põlvkonda kuuluvad Ilmar Tomusk ja Andrus Kivirähk toovad lugejani sügavaid ja tõsiseid teemasid. Ilmar Tomuski „Kõik emad on head“ (Maite Kotta pildid) on raamat, mida vähemalt mina ei ole võimeline lastele ette lugema põhjusel, et nutt oli kogu aeg kurgus. Lihtsas ja lakoonilises keeles kõneleb autor olukorrast, kus noor ema otsustab sünnitusmajas lapsest loobuda ning kuidas pärast mitut lastekoduaastat pisike Marike endale kasuema saab. Ei, siin ei tehta draamat ega kista lugejalt pisaraid välja, ent lugu liigutab hingepõhjani.

Mullu erakordselt produktiivne Tomusk jätkas ka ajarändurite sarjaga. Tema „Universumi saladustes“ (taas Hillar Metsa pildid) tutvustatakse ühelt poolt kvantfüüsikat ja teaduse uuemat sõna, teisalt on ette võetud religioossed ja filosoofilised teemad ning on püütud neid koguni ühendada. Autor toob mängu Lõpmatult Targa Matemaatiku, kelle kätetöö ongi universum. Noori ajarändureid 2000 aasta tagusele Juudamaale viiv lugu võiks vabalt avardada ka vulgaarmaterialistliku maailmapildi käes kannatava täiskasvanu arusaamu.

Pisut jäi kripeldama, et raamat on selgelt suunatud lastele, mitte noortele, aga peategelasteks on kaheksanda klassi õpilased, seega tegelikult pesueht puberteetikud. Tekib kiusatus soovitada Tomuskil noorteraamatuga kätt proovida – äkki õnnestub ka seda sihtrühma köita? See eeldab muidugi teatud teemade sissetoomist, näiteks kuluksid säärases tüdrukute-poiste segakambas ära ka mingid romantilised liinid, noortepärane släng jms.

Ja viimaks Andrus Kiviräha „Tilda ja tolmuingel“, mis olevat sündinud asjaolust, et kunstnik Irina Shabarova (kunstnikunimega Takinada) autoril oma piltide juurde loo kirjutada palus. Ettevõtmine päädis kultuurkapitali lastekirjanduse laureaadi tiitliga. Kivirähk on osanud leida tasakaalu lastepärase jutustuse ja metafüüsika vahel. Raamatu keskne kujund – tolm – tekitab maailmakirjanduse skaalal tahtmatuid paralleele Philip Pullmani „Põrmu“ raamatute sarjaga. Erinevalt angloameerika kultuuriruumi kuuluvast Pullmanist ei rõhu Kivirähk eepilisele mõõtmele, eelistades toimetada märksa väiksemal ja kodusemal skaalal, kuid sellegipoolest avaneb loos sama võimas filosoofiline sügavus. Tolmu kujundi kaudu lahkab Kivirähk identiteedi, mäletamise ja unustamise teemat. Tootmis- ja tarbimiskeskse maailma hingetu steriilsus vastandub mälestustele, pärimuslikele sidemetele ja perekonnaloole. Tulemus on läbini humanistlik, isegi teatava religioosse hoovusega. Jah, põrmust oleme võetud ja põrmuks me ükskord saame. Eksite, arvates, et põrm ja tolm on eimiski.

Säärane see 2018. aasta lastekirjanduse saak siis sai. Võib küll viriseda, et püramiidi jalam on ebaproportsionaalselt lai, aga tipp on saanud see-eest toekam.