Mullune lastekirjandusaasta tõi meie raamatulettidele ligi 800 lastele mõeldud ilu- ja aimeteost, sealhulgas peaaegu 600 tõlkeraamatut. Tõlkeilukirjandust ilmus sama palju kui tunamullu, nii paarisaja kanti, enamik, nagu ikka, proosa, sekka mõni luuleraamat ja koomiks.
Tõlkegeograafias ei toonud eelmine aasta kaasa kuigi suuri muutusi: enamik teostest jõuab meieni ikka inglise keelest, olgu need raamatud siis Suurbritannia, Ameerika, Kanada või Austraalia algupära. Jätkuvalt on tugev tõlketraditsioon Põhjamaade suunal (Soome, Rootsi, Norra), tasapisi on hakanud kasvama saksa keelest tõlgitavate lasteraamatute arv. Teiste keelte (itaalia, prantsuse, hollandi, hispaania) esindatus on juba märgatavalt väiksem. Üksikud teosed on meieni jõudnud ka sloveeni, poola, vene ja läti keelest. Valdavalt on raamatud tõlgitud otse originaalkeelest.
Ka vanusegrupiti on jaotus jäänud enam-vähem samaks: nii mudilastele (0–7 aastat) kui ka lastele (8–12) ilmus pisut alla saja teose, noorteraamatuid (13+) aga kolm korda vähem.
Mida ja kuidas meie lastele mujalt maailmast siis mullu vahendati?
Kordustrükid ja võluv klassika
Esimene silmahakkav sisuline muutus on kordustrükkide ja klassika osakaalu tõus. Olgu siis eestikeelne esmatrükk ilmunud varem, 1990ndate kehvas väljaandes, nagu Michael Ende „Momo“ (tlk Helgi Loik), raamat tänu teatrile, filmile vm taas tähelepanu alla kerkinud, nagu Mark Haddoni „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ (tlk Triin Tael), või tegu ka kõigest mõne aasta taguse menukiga, nagu Suzanne Collinsi „Näljamängud“ (tlk Evelin Schapel ja Mihkel Mõisnik).
Nii mõnestki juba varem maakeelsena saadaval teosest on ilmunud uus tõlge. Näiteks on nüüd võimalik Lewis Carrolli „Alice’it Imedemaal“ lisaks Jaan Krossi tõlkele nautida ka Mari Kleini ja Leelo Märjamaa eestinduses ning Rébecca Dautremeri imekaunite piltidega. Inglaste au ja uhkuse, Kenneth Grahame’i lasteromaani „Tuulesahin pajudes“ uustõlge pärineb Linda Targo sulest. Carlo Collodi „Pinocchio seiklused“ (tlk Tiina Randviir) jõudis mullu eesti lasteni aga lausa kahes variandis: ühes on Enrico Mazzanti originaalillustratsioonid, 2006. aasta väljaande juurdetrükis aga Roberto Innocenti pildid. Raha ja jõudu näikse eesti lasteraamatuturul jaguvat, järelikult pole siis puudust ostjatest ega loodetavasti ka lugejatest.
Nii mõnegi mujal maailmas klassikaks kujunenud teose esimest korda eestikeelsena nägemine liigutab tõsiselt hinge. Ainult rõõmustada saab Ameerika lastekirjanduse klassiku Norton Justeri jutustuse „Milo imelised seiklused“ (tlk Epp Aareleid) avaldamise üle. Siinkohal väärib kindlasti mainimist Astrid Lindgreni „Mirabell“ (tlk Ülle Kiivet), mis avaldati nüüd pildiraamatu kujul.
Klassika kumab võluvalt läbi ka värskemast kirjavarast. Nii on näiteks Chris Riddell pildiraamatus „Elas kord üks muinasjutt“ (tlk Kadri Rahu) sidunud tervikuks mitmed tuntud muinasjutud. Hispaanlase Diego Arboleda jutustus „Lewis Carrolli lugemine keelatud“ (tlk Ehte Puhang) toob põneva fantaasialoo keskmesse muu hulgas ka kirjanduslike prototüüpide küsimuse. Mida tunneb täiskasvanuks saanud laps, kelle lapsepõlv igavesti raamatust vastu vaatab?
Pildiraamatud ja muinasjutud
Mudilaste pildiraamatuid ilmus rohkesti, nagu viimasel ajal ikka. Kenasti leiab tõestust, et pole teemat, mis on lasteraamatus käsitlemiseks liiga keerukas, oluline on vaid see, kuidas seda tehakse.
Senisest rohkem on meile tõlgitud teoseid, kus on käsitletud võõra ja oma temaatikat. Kaisa Happonen läheneb probleemile üksikisiku – selle erineva – vaatepunktist. „Urra ehk Karu“ (tlk Piret Veigel) peategelane on karu, kel puudub vähimgi soov talveunne jääda. Oma südant kuulates leiab ta tee rahuldust pakkuva eluni. Ulrika Kestere „Metsikutes naabrites“ (tlk Ülle Kiivet) avastab jänes oma suvilast eest metsikud kassid. Kui ta emalt head nõu saanuna kassidele peo korraldab ja neid lähemalt tundma õpib, pole nende metsikusest enam kuigi palju alles. Katri Kirkkopelto „Popi“ (tlk Hille Lagerspetz) on teemakäsitluselt ehk kõige mitmeplaanilisem. Autor on vaadelnud kiusamise erinevaid viise ja etappe ning raamat on saanud seetõttu ka mõjusam.
Birgitta Stenbergi Robi lood („Robi ja konn“, „Robi saab kurjaks“, tlk Heidi Saar) käsitlevad samuti väga elulisi olukordi, tugeva tundelaenguga murdepunkte mudilase elus. Nagu Põhjamaade raamatutes tavaks, ei tõtta vanemad uisapäisa oma pisikest päästma, vaid pakuvad turvalises keskkonnas moraalset tuge, lastes lapsel keerulisest olukorrast ise väljapääsu otsida. Üksteise hindamisest pajatab ka Margarita del Mazo „Minu suur karu, minu väike karu ja mina“ (tlk Ave Põlenik-Schweiger). Ilmekalt näidatakse, et samavõrra, nagu vajab laps vanema tuge ja hoolimist, igatseb seda ka teda kasvatav vanem. On märkimisväärne, et loo puänt ei selgu siin tekstist, vaid hoopis illustratsiooni kaudu. Katharina Grossmann-Henseli „Minu emme on superkangelane“ ja „Kuidas vanemaid õigesti kasvatada“ (tlk Merlin Laansoo) on olemuselt sarnased meie kultuuriruumis end hästi sisse seadnud Éva Janikovszky teostega, kuid tunduvad nendega võrreldes mõistuslikud. Kuna olukordi on kirjeldatud pigem täiskasvanu vaatepunktist, on need raamatud seetõttu ehk ka neile huvitavamad kui lastele.
Projekti „Meie väike raamatukogu“ kaudu jõudsid eesti lasteni sloveeni kirjanike Majda Koreni „Keeda mulle üks muinasjutt!“ ja Peter Svetina „Võlusõrmus“ (mõlemad tlk Rauno Alliksaar), lätlase Mārtiņš Zutise „Ärajäänud avastus“ (tlk Contra) ning poolaka Przemysław Wechterowiczi „Kallista mind!“ ning „Muna või kana?“ (tlk Hendrik Lindepuu). Eesmärk tuua meie praegusesse kirjanduspilti vaheldust ja tutvustada lastekirjanduse vaatepunktist suhteliselt eksootilisi riike on edukalt täidetud. Teosed on vahvad ja pakuvad lugejaile eakohast mõtteainet nii laiematel filosoofilistel teemadel, nagu põlvnemine, läheduse igatsemine ja sõprus, kui ka lihtsalt fantaasialendu ja lugemislusti.
Mullune pildiraamatuparemik tõestab ilmekalt, et kirjandus võib end peita ka üsna napis vormis. Kui aga otsida ettelugemiseks pisut pikemaid lugusid, pole asjalikke ja köitvaid kuigi lihtne leida. Kui minna esimese pähetorkava idee, muinasjuttude teed, võib end üsna kiiresti tupikust leida. Enamik kogumikke sisaldab varem juba korduvalt ilmunud palu, mis ei paku sageli nudituna ja kitšillustreerituna ei lugemiselamust ega silmarõõmu. Karuteene teeb ka juttude surumine pelgalt pedagoogilisse vormi.
Õnneks on mulluste muinasjutukogude seas siiski ka selliseid, mida lust lugeda ja kuulata. Livia Viitol on koostanud kogumiku läti muistendeist ja teistest rahvajuttudest pealkirjaga „Nupukas poiss, kummitav mägi ja maa-alune loss“ (tlk Contra, Aive Mandel, Kristi Salve, Lembit Vaba ja Livia Viitol). Hea valik ja asjatundlik tõlge, kahju ainult, et need tekstid nii kahvatusse ja ebaatraktiivsesse vormi on valatud. Ettelugemiseks sobib kindlasti Åsa Lindi „Veel lugusid Liivahundist“ (tlk Ülle Kiivet), kus väike Zakarina oma sõbra abiga iseendast ja oma tunnetest, aga ka vanematest ja maailmast üha paremini aru hakkab saama. Ses vallas väärib mainimist ka vana tuttava Ville Hytöneni „Väike mereröövliraamat“ (tlk Kadri Jaanits), kus üritatakse üldjuhul kurjade ja halastamatutena kujutatud piraate näidata sõbralike ja lahketena. Ometi ei seisa tekstid pelgalt õhus, vaid on ankurdatud tänapäeva ühiskonna ja selle probleemidega.
Abiks suureks saamisel
Suurem osa 8–12aastastele mõeldud tõlkekirjandusest ilmub sarjadena, kusjuures levinumad on krimi-, põnevus- ja fantaasiasarjad. Krimisarjad on laste seas jätkuvalt äärmiselt populaarsed, olgu siis vanad tuttavad nagu Martin Widmarki „LasseMaia detektiivibüroo“ (tlk Kadi Riin Haasma) või alles alustanud, näiteks Jürgen Banscherusi „Kwiatkowski juhtumid“ (tlk Õie Ristoja) või Jørn Lier Horsti „Detektiivibüroo nr 2“ (tlk Kristina Sikora). Sisaldagu need mõtlemisainet ka edaspidiseks või ainult põnevust ja närvikõdi, kuid lugemisharjumuse süvendajana on neil kahtlemata oma roll.
Sarjadena ilmuvad sageli ka pikemat lugemist võimaldavad fantaasiateosed. Nii jõudsid mullu meie lasteni Caleb Krispi „Ivy Pocketi“ uued osad (tlk Tiina Viil), Rick Riordani Percy Jacksoni ja olümplaste seikluste järg (tlk Eva Finch) ning Derek Landy Luuker Leebesurmast pajatava detektiivisarja lõpuraamat (tlk Mario Pulver). Tuntud kvaliteediga jätkuvad ka Põhjamaade sarjad: järje said Jo Nesbø doktor Proktori lood (tlk Sigrid Tooming) ning Åsa Larssoni ja Ingela Korselli PAX (tlk Kadri Papp). Uus seiklus ootab ees ka William Wentonit Bobbie Peersi raamatus „Orbulaatoriagent“ (tlk Annika Kupits) ning Billiet ja tema sõpru Kristina Ohlssoni reaalsust fantaasiaga põimivas jutustuses „Kiviinglid“ (tlk Allar Sooneste). Täiskasvanud lugejale mõjuvad säärased sarjad, ükskõik kui hästi üles ehitatud ja kirjutatud need ka on, pehmelt öeldes tüütavalt, kuid lapsi näikse köitvat juba armsaks saanud tegelase üha uutele seiklustele saatmine. Kirjanikud on üsna hästi omandanud oskuse hoida pinget raamatu lõpuni ja piitsutada tegevustikku takka, kuid teevad seda nii, et jäävad kõlama ka olulised väärtused (sõprus, armastus, headus, elu austamine jne).
Mullu alustas aga ka üks hoopis eriline sari, briti koomiku ja kirjaniku Julian Clary „Perekond Julged“ ja selle järg „Perekond Julged tulevad appi“ (tlk Heija-Liis Ristikivi). Teos pajatab hüäänidest, kes leiavad Aafrika rahvuspargist tee Inglismaale ja püüavad end inimühiskonnas sisse seada. Loomulikult põhjustab see ohtralt nalja ja naeru, kuid kõige selle all on ka sügavamad hoovused.
Mullu ilmus ka üsna palju raamatuid, mida ajendas kirjastama vastavate filmide linastumine Eestis, nt John Bellairsi „Müstilise kellaga maja“ (tlk Eve Laur ja Urmas Alas), Madeleine L’Engle’i „Ajalõhe“ (tlk Marge Paal), Diana Wynne Jonesi „Kindlus õhus“ ja „Paljude radadega maja“ (tlk Eva Luts). Raamatud on mõnuga loetavad: sageli lisavad need filmile kihte, pakuvad põnevusega laetud tempokat tegevustikku, köitvaid karaktereid ning võimaluse mõtiskleda elu suurimate küsimuste üle.
Ka teistes fantaasiaromaanides käsitletakse suuri filosoofilisi küsimusi, kuid põhiliinis on keskendutud siiski pigem üksikisiku teemadele. Nii tuleb poisil Stefanie Taschinski romaanis „Caspar ja Unustuse Meister“ (tlk Piret Pääsuke) venna päästmiseks üle kavaldada õel Unustuse Meister. Valija Zincki jutustuses „Penelop ja tulipunane ime“ (tlk Eve Sooneste) peab tüdruk vabastama isa kurjamite küüsist, Cressida Cowelli fantaasiasarja „Olid kord võlurid“ (tlk Eve Laur) esimese osa peategelastel tuleb tõestada iseenda väärtust andeka venna või kauni ema kõrval. Jessica Townsendi „Nevermoor: Morrigan Crow’ tuleproovid“ (tlk Hels Hinrikson) toob aga keskmesse needuse, perekonna musta lamba teema. M. G. Leonardi jutustuses „Mardikapoiss“ (tlk Martiina Viil) ja selle järjes „Mardikakuninganna“ (tlk Maria Esko) astub peategelane isaotsingute käigus vastu maailmavallutust plaanivale mardikakuningannale. Õnneks saab ta enne raskele retkele asumist tuttavaks endasarnaste veidrate, eraklike ja eriliste kaaslastega ja intelligentse ninasarvikpõrnikaga. Väikeste veidrate olendite visadus ja pühendumus viib nad sihile. Rohkelt mõtlemisainet pakub David Walliams jutustustes „Pururikas poiss“ ja „Härra Hais“ (tlk Maria Lepik). Nagu juba varasemast teada, valib Walliams ühe omaduse või tunnuse (antud juhtudel siis rikkuse ja haisu) ning arendab selle fantaasiavõtmes äärmuseni. Ometi tunduvad kujutatud tegelased ja probleemid reaalsemast reaalsed.
Kõigi nende fantaasiajutustuste peategelased on tavalisest erinevad, teistmoodi: nad näevad end rumalate, saamatute, kohmakate ja nohiklikena. Nad tahaksid olla pigem keegi teine (võluv, tark, sõnaosav, julge). Oma võimetest ei ole nad teadlikud või ei oska neid veel eesmärgipäraselt kasutada. Seikluste käigus õpetab neid elu, katsumused karastavad ning erinevatest saavad erilised. Kangelaseks võib saada ka see, kes mitte just kõige helgemini ei alusta, ja igaühel on õigus olla just nii veider, kui ta soovib. Need kaks olulist sõnumit kumavad läbi paljudest mullustest raamatutest.
Realistlike lasteraamatute hulgast on teismeea künnisel lugejate seas juba aastaid olnud populaarseimad kõikvõimalikud päevikud. Esimene pääsuke oli Jeff Kinney oma äpardi päevikutega (tlk Anna-Magdaleena Kangro), mille esimestest osadest ilmuvad nüüd juba uustrükid. Rachel Renée Russelli luuseri päevik (äpardi tüdrukvariant, tlk Kadri Lutt) ja Liz Pichoni Tom Gatesi lood (tlk Bo Britt Peet) jätkuvad samuti lugejate armastuse toel. Vana kooli inimesed neid pärisraamatuteks küll pidada ei taha, kuid meelelahutuse ja eneseabina on need adressaadile vajalikud. Noortega nende suureks kasvamise muredest ausalt, avameelselt ja valehäbita, mis aga peamine, eluterve huumoriga rääkivaid raamatuid pole just palju.
Elu mõtestamisel ja suureks kasvamisel on abiks kindlasti ka Lara Williamsoni „Lihtsalt spagetipoiss“ (tlk Marju Roberts). Williamson kasutab laste seas nii populaarset superkangelase teemat pisut tavatus võtmes. Adopteeritud poiss Adam Butters kuuleb pealt vanemate juttu ja teeb sellest omad järeldused, mis ajendavad teda käituma ettearvamatult: nüüd tahab ta olla lausa superpoiss, et ta bioloogiline ema ta enda juurde tagasi võtaks. Kirjanik rõhutab, et lastel on õigus teada, mis nende vanematega toimub, ning et lastega tuleb asju arutada enne, kui nad sääsest elevandi on teinud.
Superkangelase teema on olulisel kohal ka norraka Håkon Øvreåsi raamatus „Pruune“ (tlk Minna Salmistu). Rune vanaisa sureb, misjärel poiss hakkab temast öösiti nägemusi nägema. Samal ajal tuleb tal ja ta sõpradel vastu astuda kiusajate kambale. Mis oleks selles olukorras parem kui ise superkangelaseks hakata ja ühekorraga kõik probleemid lahendada?
Meil juba tuntud norra autor Maria Parr on ikka olnud osav lastele nüüdiselu valupunkte sobival viisil selgitama. Nii ka jutustuses „Väravavaht ja meri“ (tlk Riina Hanso), mis on küll järg raamatule „Vahvlist südamed“, kuid loetav ka eraldi. Hämmastav, kui lihtsalt kirjeldatakse elu selle suuruses ja tähtsuses ning näidatakse, et just kõige väiksemad asjad on need, millest sõltub kõik.
Noorteraamatud
Suurem osa tõlgitud noorteraamatutest on fantaasiateosed, kuid kirjanduslikult on nende tase üldjuhul nõrk. Köitvaim on soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi „Naondel“ (tlk Raili Väin), „Punase kloostri kroonikate“ teine osa, tunamulluse „Maresi“ eellugu. Tugevad naiskarakterid, eriline olustik ning realistliku ja fantastilise suurepärane ühendamine loovad omanäolise terviku. Meeli kõditab ja paneb mõtlema ka J. S. Kincaidi ulmeromaan „Põrguline“ (tlk Marge Paal), kus on kirjeldatud tulevikuühiskonna kõrgkihi tegutsemist. Kas võimu- ja kättemaksuiha käes vaevlev inimene suudab jääda inimlikumaks kui kaitserobot ehk põrguline? Mis üldse teeb inimesest inimese? Need küsimused kerkivad teravalt esile.
Teised utoopiad/düstoopiad on paraku kergekaalulisemad ja pealiskaudsemad. Katharine McGee on romaani „Tuhandes korrus“ (tlk Katariina Kirss) tegevuse viinud aastal 2118 New Yorki püstitatud tuhandekorruselisse torni, kus kõrgema klassi inimesed elavad kõrgematel, vaesemad madalamatel korrustel, kuid sellega teose erilisus ka piirdub. Meditsiiniimed on keskmes Emma Youngi raamatus „Tema, mina ise ja mina“ (tlk Evelin Banhard), kus autor vaatleb olukorda, kui tüdruku kulunud keha asendatakse ajusurnud doonori omaga. Kogu aeg justkui tehakse ja toimetatakse, kuid lugu jääb nõrgaks ja vähepakkuvaks. Emily Henry teose „Miljon juunit“ (tlk Johanna Taiger) tagakaanetekst tõotab ühendada William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ ning Gabriel García Márqueze „Sada aastat üksildust“, kuid lummust ei sünni ja tulemus on pigem üks tavaline armastuslugu paari väikse kummitusega.
Mulluste realistliku koega noorteraamatute ühisnimetaja võiks olla noorte hakkamasaamine täiskasvanute tekitatud keerulistes olukordades. Sarah Crossani „Õun ja vihm“ (tlk Kristina Uluots) on siin üks ilmekamaid näiteid. Teose peategelane Apple kasvab vanaemaga, kuna ema on pere hüljanud, kuid turvalisele ja armastavale keskkonnale vaatamata igatseb tüdruk ikkagi ema järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist julma reaalsusega.
Hollandi kirjaniku Anna Woltzi „Sada tundi ööd“ (tlk Kristel Halman) on lugu 14aastasest tüdrukust, kes põgeneb pere juurest New Yorki, peab seal aga lisaks isa arvatavale reetmisele toime tulema ka orkaan Sandyga. Õnneks on tüdruk leidnud äsja sõbra, kellele toetuda. Ka Nina LaCouri jutustuses „Meiega on kõik korras“ (tlk René Tendermann), kus on käsitletud leina ja sellega toimetuleku mehhanisme, rõhutatakse, et kõigega ei pea üksi hakkama saama ning vahel tuleb osata ka abi vastu võtta.
Saksa autori Wolfgang Herrndorfi „Miks me varastasime auto“ (tlk Terje Loogus) on mullu ilmunuist üks väheseid poistest peategelastega noorteraamatuid, kuid see pole teose ainus pluss. Probleemsest perest pärit Maik Klingenberg leiab ootamatult sõbra tema klassi tulnud Venemaalt pärit Andrei Tšihhatšovi näol. Üks asi viib teiseni ja peagi on kummaline sõprade paar teekonnal, mida nad kumbki poleks ettegi kujutanud. Tempokas süžee, irooniline eluhoiak, kuid ka võluv siirus, mis sellest raamatus vastu vaatab, paneb iga lugeja kaasa elama ja mõtlema.
Mullu ilmunud tõlkeraamatute paremikule mõeldes võib väita, et meie lastele suunatud tõlkekirjandus pole mingil juhul pelgalt augutäitja või laigukustutaja. Pigem avardab see maailma, rikastab ja laiendab silmaringi. Meie tõlkeraamatute valik on üldiselt mitmekülgne ja silmas on peetud erinevaid vanusegruppe. Samuti on meil hulk suurepäraseid tõlkijaid ja kirjastajaid, kes teevad tõlkimise otsuse lugejat austades, mitte ainult müügiedu silmas pidades. Pole siis ehk väga hullu, kui meepotti satub ka tilgake tõrva.
