Michel Ocelot on ilmselt enamikule tundmatu nimi, aga väärib kindlasti suuremat tuntust. See 75aastane viisakas, aga elava loomuga härrasmees on endale animatsiooni vallas vaikselt üles ehitanud muljetavaldava karjääri, alustades 1980. alguses lühianimatsioonidega – esimene katsetus „Kolm leiutajat“¹ tõi muuhulgas kohe ka brittide BAFTA auhinna parima animafilmi kategoorias. Aastatuhandevahetuse eel lülitus ta ümber täispikkadele animafilmidele ja jällegi kohe edukalt: Aafrika lugu „Kirikou ja nõid“² tõi maailma kõige tähtsamal animafestivalil Annecys peapreemia. Sealt alates on ta teinud kokku kaheksa täispikka animafilmi (ja vahele ka ühe Björki video loole „Earth Intruders“), mis on loo ja ka visuaali poolest nii omanäolised ja intrigeerivad, et tekib kiusatus need kusagilt välja otsida.

Michel Oceloti viimane film „Dilili Pariisis“³ on pildiliselt väga nauditav arvutianimatsioon, mille tegevus leiab aset belle époque’i-aegses Pariisis ning kus peaosaline, eksootilist päritolu tütarlaps Kanak Dilili hakkab lahendama teiste tüdrukute salapärase kadumise juhtumit. Ocelot sai endale suureks üllatuseks täieliku ligipääsu Pariisi tähtsatele asutustele, muuseumidele, kanalisatsioonivõrgule, ooperimajale jne, nii et filmis näeme Pariisi võimalikult täpselt sellisena, nagu ta toona oli. Loo käigus näeme ka tervet hulka toonaseid tuntud isikuid ja selle ajastu eluolu. „Dilili Pariisis“ ühendab edukalt laste ja täiskasvanute maailma. Kuigi peaosaline on laps, kes väljendab ka pisut naiivseid seisukohti, on filmi keskmes tugev feministlik sõnum ja väga ajakohane maailmakäsitlus, mille võiks omaks võtta iga kasvueas tüdruk, kes filmi vaatama läheb.

Ka Michel Ocelotis endas on ühendatud need kaks poolust: talle on omane maailmaparanduslik moment, ent ta ei ole aukartustäratavast east hoolimata minetanud vaimustumisvõimet, mis ilmselt on hädavajalik nii elus kui ka animafilmide tegemisel.

Mulle meenusid „Dililit“ vaadates esimesena mitu ehtprantslaslikku asja – nii Jean-Jacques Rousseau „noobli metslase“ lugu kui ka prantsuse romantikute eksootiliste kultuuride vaimustus. Kas nad on ka teid mõjutanud?

Esmaseks inspiratsiooniks oli kurjus – see kõik, mida mehed teevad naistele ja tüdrukutele üle kogu maailma, s.t vägistavad ja tapavad. Tavaelus on tapetud naisohvrite arv suurem kui hukkunute arv sõjas. Sõjad on teisejärgulised. Aga keegi ei räägi sellest. Weinsteini ja #MeTooga on nüüd algust tehtud, aga olukord on märksa hullem.

Nii et alguse sai see film väga halbadest asjadest (Naerab.), halbusele tasakaaluks on muidugi vaja ka vastandit, headust.

Mul ei olnud midagi selle vastu, et teha film Pariisis. Mu teised filmid leiavad aset maailma eri paigus ja ehk oli aeg küps kasutada oma kodulinna. Pariis on värvika taustaga väga huvitav koht. Mõtlesin sündmustiku viia belle époque’i aega, 1900. aasta kanti, algselt toonase atraktiivse rõivamoe tõttu. Kui hakkasin ettevalmistuseks seda ajastut uurima, mõistsin, et see oli imetlusväärne aeg, mil nii palju võrratuid, isegi geniaalseid inimesi kaasaegsetena ühes kohas elas. Filmi keskmes oli hea vastandada nende erakordsust kurjusele, halbadele meestele, kes trambivad üle naiste, selle asemel et elu nautida ja lasta seda ka teistel teha.

Pealegi: alates sellest ajast, mil nii palju geeniusi Pariisis elas, said ka naised esimest korda tõsisemalt avalikkusse. Sellest ajast pärinevad esimesed naisüliõpilased, esimesed naisprofessorid ja ülikoolide õppejõud. Esimesed naistaksojuhid, juristid … Selle aja maailma suurimaid teadlasi oli naine – Marie Curie. Esines nii palju esmajuhte, kus naisel oli ühiskonnas uus roll. Tavalistest inimestest said tõelised kangelased, kes tihti olid võtnud need rollid seadustele vilistades. Ja tänu neile muudeti seadusi. Nemad nautisid elu, vastandudes kurjadele meestele, kes seda teha ei suutnud.

Millest üldse sai alguse teie keskendumine naistevastasele vägivallale?

Naiste ja tüdrukute õiguste kaitsmise vajadus tuli küll täiesti loomulikult ja juba varajases nooruses. Minu suuremale edule pani alguse film „Kirikoi ja nõid“, mis põhineb ühe noore tüdruku vägistamise lool. Tüdrukust saab vägistamise tagajärjel nõid. See oli 20 aastat tagasi ja ma ei saa öelda, et mul oleks see teema kogu aeg peas olnud, aga nüüd olen probleemist ja selle akuutsusest teadlikum kui kunagi varem, sest olen näinud statistikat. Maailmas vigastatakse tahtlikult mõnd tüdrukut iga nelja sekundi järel. 96% Egiptuse naistest on ümber lõigatud. Ja selle info on valitsus ametlikult väljastanud.

Kas see toimub valitsuse nõusolekul?

Ei-ei! See on keelatud, aga usk on tugevam. Egiptuse puhul see üllatab, sest riik on üsna arenenud – tuhandete aastate pikkuse ajalooga tsivilisatsioon. See on teeb muret. Egiptusest seda ei ootaks.

Kas teie arvates on „Dililil“ ka ülesanne nendes küsimustes lapsi harida?

Jah, muidugi. Tahan selle filmiga naistele öelda, et te võite olla täiesti erakordsed, hakake vastu! Ja ütlen väikestele tüdrukutele, et ärge kunagi laskuge käpukile (filmis sunnitakse röövitud naisi liikuma ainult käpuli – toim). See peaks olemagi moto: „Mitte kunagi käpuli“.

Kui ohvrid vastu hakkavad, on timukate elu keerulisem. Alandusele peab ei ütlema ja ma loodan seda inimestele õpetada.

Peale Marie Curie on filmis veel väga kuulsaid isikuid kunsti- ja muust vallast. Kas nad kõik elasidki ühel ajal ja oleksid võinud kohtuda?

Jah, nad kõik on samast ajast. Panin tegelased kokku umbes 15 aasta pikkusest ajavahemikust. Filmi langeb perioodi 1890–1910.

Kas „Dililis“ on ka nostalgiat Prantsusmaa kunagise suuruse järele?

Ei, üldse mitte. Nende inimeste, kes vaimu kunagi edasi kandsid, töö viljad on meie elus alles ja me naudime nende loodud hüvesid ka tänapäeval. „Dililiga“ ütlen inimestele: vaadake, kui head me toona olime, peaksime tänapäeval olema samasugused. Tean paljusid noori, kes on sama head. Olen tegutsenud hariduse vallas, näinud, et üliõpilased on andekad ja töökad ning neist saavad kunagi erakordsed tegijad.

Meil on ilmselt vaja aega, et mõista, kui suured on praegused muutused.

Me ei tea, kui head või halvad me oleme. „Dililis“ näitan Picassot, kes oli üks XX sajandi suuremaid maalikunstnikke, aga toona oli ta 20aastane ja kellelgi ei olnud veel aimu, et ta nii hea on. Sama lugu on mitme filmitegelasega. Pasteuri puhul teati ja tunnustati tema töö vajalikkust tema eluajal, ja mitte ainult marutaudivastase vaktsiini järgi. Rodin oli ka kuulus juba eluajal. Teda kritiseeriti kõvasti, aga ta oli suur nimi. Toulouse-Lautrec, keda ma armastan, oli põlatud, sest maalis prostituute, aga ta tegi nii ilusaid plakateid, ja mulle meeldib väga tema maalimisstiil, mis on nii lihtne, et meenutab joonistamist. Kindlasti ei teatud, et ta on nii suur, seda enam et ta oli väga väike! Ta jõi liiga palju ja suri liiga vara, aga ta oli geenius. Kui tahaksin tema maale minna vaatama, saan aru, et enamik töödest on kusagil välismaal. See peaks küll kunstniku suurust näitama.

Aga nostalgiat ei ole „Dililis“ karvavõrdki! Taustal näitan ainult neid objekte, mis on endiselt alles. Ma ei rekonstrueeri midagi, mis on vahepeal hävitatud või purunenud. Ma ei ole huvitatud nostalgiast, ma lihtsalt naudin seda kõike, mis tol ajal toimus, rõhuga sellel, mis on mingil moel endiselt meiega. Läheme eluga edasi, ei ole mingit põhjust ajas pidama jääda.

Te olete mitmekultuuriline loojutustaja – Tiibetist kuni Aafrika või Venemaani. Millest see?

Mulle tundub samaväärsena küsimus, miks sa oled normaalne. (Naerab.) Ma olen sündinud sellisesse ellu. Me elame XXI sajandil ja meil on kõigele juurdepääs. Me lihtsalt peame klikkima või midagi otsingusse lööma ja ongi olemas. See on erakordne, ma naudin seda väga. Muidugi alustasin esmalt sellega (imiteerib klahvide klõbistamist – toim), aga meil olid avalikud raamatukogud, raamatupoed, õpikud … Juba siis oli palju võimalusi.

Mulle on kõik huvitav. Keskkoolis õppisime Egiptust ja ma jumaldasin seda! Kreekat samamoodi. Roomat küll mitte. Siis jõudsime Itaalia renessansini ja ka minust sai osalt itaallane. Lapsena meeldisid mulle väga Kaug-Ida tušimaalid, Hokusai õpetas mind hästi joonistama … Samuti armastan XVI sajandi Pärsia miniatuurmaali. See aeg, XVI sajand, oli minu meelest kunsti kõrghetk. Varem oli kunst veidi arhailine, hiljem juba dekadentlik.

Seda kunsti käsitan oma perekonnana, aga alati, kui olen midagi uut avastanud, olen valmis perekonda laiendama.

See on väga tänuväärne maailmakäsitlus, sest suur osa meie koolides õpetatavast ajaloost ja ka kunstiajaloost on väga valge ja väga läänelik.

Ma ei taha siin süüdistada koole, sest õppida on vaja nii paljusid asju. 18 eluaastaga ei ole võimalik kõike ära õppida, nii et kool pole milleski süüdi. Mina avastasin suurepärase kunsti just keskkoolis. Selles mõttes on Pariis muidugi väga käepärane linn, et kunstimuuseumid on olnud kohe võtta. Louvre oli mu teine kodu. Suure osa minu lapsepõlvest elasime perega Aafrikas, alati käisime küll ka Prantsusmaal, nii et meid ei saanud lugeda võõramaalasteks, ja kodulinna jõudes külastasin alati Louvre’i ja vaatasin Faubourg Saint-Honorél kallite poodide vaateaknaid. Vaatasin suurepäraseid reklaame. Nüüd on seal poodidest alles näiteks Hermès, mis on sama ilus nagu mu lapsepõlves. See oli ka justkui kunstinähtus. Võrgutamise kunst. Neil oli palju raha ja nende poeaknad olid alati ülevoolavalt rikkalikud.

Kuidas teil õnnestus filmis nii hästi segada täiskasvanute ja laste maailma? Dilili on küll noor tüdruk, aga tal on täiskasvanulik väljendusviis, ja hääl on jällegi lapse oma.

Ma ei tahtnud häälega petta, Dilili teksti sisse luges sisse kümneaastane tüdruk (Prunelle Charles-Ambron – toim), kelle hääl oli küll peenike, aga maailmapilt väga arenenud. Tundsin teda juba varem. Harjutasime temaga palju toonast kõnepruuki ja lõpuks rääkis ta paremini kui ükski Prantsuse Akadeemia liige.

Mulle tundub, et animatsioon on Prantsusmaal väga heas seisus.

Asi läheb järjest paremaks. Osa filme ei ole väga head, aga eks me õpi.

Kas teate midagi Eesti animatsioonist?

Kardan, et mitte, olen oma töösse täielikult mattunud. „Dilili“ tegemine võttis kuus aastat ja sel ajal tegelesin ainult sellega, mitte millegi muuga. Taustauuringud, pluss pidin joonistama nii paljusid tegelasi. Tööd oli väga palju.

1 „Les 3 inventeurs“, Michel Ocelot, 1980.

2 „Kirikou et la sorcière“, Michel Ocelot, 1998.

3 „Dilili à Paris“, Michel Ocelot, 2018.