Meie välis- ja kaitsepoliitilist argumentatsiooni iseloomustavad kaks postulaati: Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige; ühtlasi seob meid transatlantiline partnerlus USAga. Eesti juhtpoliitikud teevad valdavalt panuse USA-le. Seda kiidab takka suur osa meediast. Kas see on ainuvõimalik eelistus? Meie põhjanaabrid on hoolikalt kaalunud nii omaenda potentsiaali kui ka geopoliitilist asendit ning valinud neutraliteedipoliitika. Soome kaitsepoliitikud on aeg-ajalt üles võtnud diskussiooni Soome ühinemisest NATOga. Siiski on nii poliitikute kui kogu rahva enamus selle idee tagasi lükanud. Ometi ju võimaldaks NATO-liikmesus pugeda suure ja vägeva USA tiiva alla. Soomlasedki võiksid ju oma poegi saata Iraaki “rahu valvama”, “demokraatiat rajama” ja “väärtuslikke sõjalisi kogemusi hankima”. Kas soomlased on rumalad? Või arad?
Soomlased pole arad ega rumalad. Kui meie 1939. aastal Venemaaga baaside lepingu sõlmisime, siis Soome pidas oma sõltumatuse kaitseks erakordselt karmides tingimustes Talvesõja Punaarmee vastu. Teises maailmasõjas suudeti säilitada oma riiklik iseseisvus. Nad on üles ehitanud jõuka ja hästi toimiva riigi, mis võib paljus eeskujuks olla kogu maailmale. Ajalugu on neile õpetanud, et kõige raskemates olukordades võib loota vaid iseendale. Soomlased saavad ilmselt aru, et maailma poliitiline kaart muutub kiiremini kui suurriikide oma huvisid silmas pidav põhiolemus. Samas on soomlased ELi kaudu teinud selge valiku üle-euroopalise koostöö kasuks.
Eesti on oma valiku NATO ja ELi kasuks teinud, kuid ei ole kahjuks otsustanud veel Euroopa kasuks. Liialt sageli seatakse meie poliitikute hulgas ja meedias esikohale transatlantiline koostöö ehk suhted USAga, nimetades seda riiki meie “peamiseks strateegiliseks partneriks”. Selle kõrval on Lääne-Euroopat, eriti Mandri-Euroopat tihtilugu iseloomustatud kui majanduslikus ja muus mõttes stagneerunut. Minu hinnangul on sellistes aktsentides ja sellisel alusel vastandamises väga palju mütologiseeritut, emotsionaalset ja stampkujutluslikku. Sellest siis näiteks ka Eesti kummaline ja ülepingutatud püüe lüüa kaasa USA Iraagi-afääris jms. Ratsionaalseid argumente sel puhul ei esitata. On lihtsalt emotsionaalne oletus, et kui “meie neid aitame”, siis “aitavad nemad meidki”. Ent kuidas ja mis mõttes?. Näeme ju Leedus dislotseeruvatest NATO lennukitestki, et nad on valmis startima demonstratsioonlendudeks, kuid mitte reaalse piiririkkumise tõkestamiseks. Seda peetakse “ülepingutatud reageerimiseks”. Seda arvavad nii USA kui ka Lääne-Euroopa riigid.
Eestile geograafiliselt lähimad suurriigid on Saksamaa ja Venemaa. Saksamaa on ELi keskne riik nii oma rahvaarvu kui ka kogutoodangu poolest. Saksamaa rahanduslik ja majanduslik panus ELi (vaatamata sellele, milliseid tõuse või langusi Saksa majandus parasjagu üle elab) on siiski ehk mõnevõrra suurem kui tema poliitiline osakaal liidus. Selleks, et oma mõjukust realiseerida, on Saksamaale esmatähtis väljuda teatud majanduslikust depressioonist. Saksamaa jaoks on üks olulisemaid küsimusi oma tööstuse varustamine piisavalt odava ja püsiva energeetilise ressursiga. Gaasijuhe on vaid üks, kuid äärmiselt vajalik samm Saksamaa majandusliku potentsiaali tõstmiseks.
Miks peab üks väikeriik endale iga hinna eest üldse soetama “strateegilisi partnereid”. Kui aga siiski, kas ei peaks siis selleks olema pigem Saksamaa, mis on ELi üks tuumikriik? Saksamaaga seovad meid läbi sajandite eriilmelised suhted. Ühelt poolt on Saksamaa see maa, kust lähtus meie muistse iseseisvuse hävitanud kristlike rüütlite invasioon. Teiselt poolt on sakslased koostanud esimese eesti keele grammatika ja pannud aluse eesti kirjakeelele. Saksamaa ja sakslased (sh baltisakslased) on kõige enam mõjutanud nii Eesti ainelist kui ka vaimset kultuuri. Oma loomuliku rahvusliku eneseteadvuse tõttu kipume me seda kõike mõnikord maha vaikima. Nii või teisiti seovad Eestit ja Saksamaad palju ja palju tihedamad ajaloolised ja kultuurisuhted kui Eestit ja USAd.
Kui me räägime hilisajaloo ülekohtust, siis on Nõukogude Liidu okupatsioonis ühtmoodi kaasvastutajad nii Saksamaa kui ka USA ja Suurbritannia. Saksamaa jagas 1939. aastal Ida-Euroopa Venemaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga. Tõsi – hiljem ründas toosama Saksamaa ise N Liitu. USA ja Suurbritannia andsid Ida-Euroopa N Liidule 1945. aasta Jalta ja Potsdami konverentsi otsusel. Ja taas: USA seadis hiljem kahtluse alla Eesti jt Balti riikide N Liitu kuulumise seaduslikkuse. Selles võrdluses jäävad Saksamaa ja USA tasakaalu. Saksa fašismi ei saa muidugi ühegi argumendiga õigustada, kuid tänapäeval on nii Saksamaa kui ka USA ühtviisi demokraatlikud. Seega puudub meil veenev argumentatsioon eelistamaks USAd ELile ja selle suurimale liikmesriigile Saksamaale. Pigem peaks aktsent olema just ELil ja Saksamaal kui meie lähimatel strateegilistel partneritel ning transatlantiline koostöö võiks toimuda selle raames. Ent veelgi enam võiksime eeskuju võtta Soomest! Soomlaste prioriteet on kahtlemata Soome. Niisamuti võiks ja peaks eestlaste prioriteet olema Eesti. Seejärel EL. Ja seejärel NATO. Mitte eraldi “strateegiline partner” USA, kellega koostööle allutame oma rahvuslikud huvid.