Olin Mazzano kirjandusresidentuuris* viimati kümme aastat tagasi. Siis ma ei teinud seal suurt midagi. Sest olin koos viieaastase plika Sissiga (kes tegelikult ei oleks tohtinud tulla, sest kaasa tohib võtta vaid üle seitsmesi lapsi, aga õnneks ma polnud saanud kätte instruktsioone) ja külla tuli veel Maarja, mis oli ühtaegu tore ja kurb, sest ta tuli oma teiste boifrendide juurest ja see tegi mul meele kibedaks. Maarja muidugi midagi ei varjanud, peitus ei kuulunud meie mängude hulka. Ometi on tagantjärele too värk meeles kui mõneti hell aeg siiski. Aeg teeb pehmemaks tunded, mälu muidugi ka.
Olen vahel mõelnud, kuidas Maarjal õnnestub pidevalt mööda maad-ilma ringi uhades nii palju tööd ära teha. Tõlkeid, ilukirjandust. See tahab teistsugust natuuri kui minul. Ma ei tee residentuurides enamasti suurt midagi. Aga seekord pisut tegin. Vist läheb mul ilge aeg kohanemiseks. Mul peab saama kohast kodu, enne kui kirjutada. Pole mul maailmakodaniku natuuri. Kuulun nende hulka, kelle luule elab parsil ja kunst sigib vommil. Aga kus seda part ja vommi võõrsil võtta. Samas sigineb hulkumiste käigus kogemusi, mida saab hiljem arvutisse toksida. Asi seegi. Kuigi koju jõudes on pool asja armastusi meelest läinud ja geniaalsed reisiaegsed mõtted tunduvad jube magedad.
Nüüd tõin autoga Šveitsist Mazzanosse Reet Kudu, kes asus kohe tiidsalt romaani kirjutama, lubades kirjutada ka minust ja keelates mul temast kirjutada, sest ma olevat püstolreporter ja kuna ma pole lugenud ühtki ta romaani – ei mõista teda. See tegi nats nalja ja nõutuks ka, sest ega Reet ise pole ka ühtki mu romaani lugenud. Selle põhjuseks võib küll olla, et ma polegi ühtki õiget romaani kirjutanud, aga Reedal on neid tervelt kümme.
Ja minu juurde saabus Malmöst Iraagis üles kasvanud Sahab Saheb Mohammed, keda olin kord varem kohanud Tartus ja kes peatus mu juures Vaeste Kirjanike Majas, kui mind ennast kodus polnud. Feisspukis on ta hoopis Sahab Sahebsson ja identifitseerib end rootslasena. Sahab Saheb tähendab „valge pilv“ ja ennäe, ma olen kunagi Tallinnas teadnud tüdrukut, kelle hüüdnimi oli Valge Pilv.
Sahab on psühhoterapeut, nõustab eelkõige pagulasi, sest on ise kriise läbi teinud ja kavatses Mazzanos kirjutada raamatu. Mazzanosse saabus ta Rootsist bussiga.
Sõitsin Sahabi Rooma bussijaamast üles korjama ja varusin kõvasti aega, sest mul pole GPSi ja sõidan rohkem tunde järgi, enam ei viitsi isegi eriti kaarti vaadata, sest mul on vanad kaardid, kus teed ja teede numbrid ei lähe alati tegelikega kokku ja nagu Reet ütleb, eksin kogu aeg ära.
Sahab saabus enne keskööd ja jättis hüvasti oma Jordaaniast pärit ja maailmarändurist sõbraga, kes oli talle bussis massaaži teinud. Tundus kena mees olevat, muusik.
Sahabil oli telefonis GPS ja selle abil oli hea läbi öise tühja Rooma sõita. Ja see jäigi mu ainsaks Roomas käiguks kahe kuu jooksul. Mõtlesin, et kui olen juba Mazzanost, siis parem on sealsetest inimestest pisut sotti saada, kui Itaaliat pidi ringi uhada ja ega raha ka suuremat olnud. Juba Eestist läbi Šveitsi Itaaliasse tulek võttis rahakoti tuulduma, sest 20 aasta vanune Impreza võtab kümme liitrit sajale ja linnas viisteist ja need Itaalia kiirteemaksud on kohati krõbedad. Kümne aasta eest sama autoga tulles olid kulud väiksemad.
Mõtlesin, mis tööd teha. Kas hakkan uue asjaga pihta. Aga ei, seda ei saaks läbi mõelda. Tegin siiski uue looga otsa lahti, et see saaks alateadvuses settima hakata, ja võtsin ette pooliku proosaluulekogu, mis ootas juba mõnda aega otste kokku viimist. Sahab ostis endale suure lauaküünla klaasi sees ja alustas kirjutamist küünlavalgel. Väitis, et kirjutab oma raamatus ka minust. No juba jälle! Mõtlesin, et ei tea mida ja miks minust, kui raamat pidi tulema tema psühhoteraapiakogemustest ja -teooriatest. Ühtlasi tegi Sahab pikki jalutuskäike ja õige ka. Tuleb ju mõtteid koguda ja aru saada, kus üldse oled. Mõne päeva pärast avastas ta siiski, et Roomas on flamenkofestival ja ta oli alati tahtnud flamenkot tantsida ja siis ka Maltale ja Hispaaniasse minna ja kui ma õhtul vindisena kõrtsust tulin, sest seal oli internet, aga minul endal mitte, tekkis Sahabil öösel tunne, et võin ta ära tappa. Teatasin, et mina massaaži ei tee, ja viisin ta ontlikult bussi peale.
Korraga tundsin, et küll on hea, et Sahab läks, sest kirjutada saab ikka üksi olles. Ei saand koos minuga kirjutada Sahab ja kuigi ma pisut punnisin ridu teha, ei saand ka mina väga hoogu sisse. Ruumi selles soomlaste lahkelt jagatud kahekorruselises suure palkoniga korteris ju siiski oli.
Hõõrusin mõttes käsi, püüdsin mõtted käima tõmmata, aga murdsin oliivikiviga hamba ja minu meelest arenes sellest kopsupõletik. Higistasin palavikulisena ja nägin nägemusi ja neist saab ehk tulevikus ridu teha. Kuna samas korteris oli surnud Haljand Udam, siis tundsin loomulikult hüpohondrikuna surmahirmu, aga seegi oli huvitav. Ja kuna mitmed on seal kuulnud vaime ja tonte liikumas, siis kuulsin nagu Indrek Koff, kuidas keegi avab ukse ja kõnnib köögis ringi. Hõikasin ja läksin siis vaimuga tutvuma, aga ei leidnud kedagi.
Külalisteraamatust lugesin kokku 17 eesti kirjaniku nimed, kes seal vaid viimase viie aasta jooksul on tegusid teinud. Aare Pilv kirjutas koguni terve „Ramadaani“ seal kokku. Külalisteraamatus andis enamus aru, mida nad residentuuris loominguliselt korda saatsid. Ma kirjutasin hiljem hoopis soovitusi, kust kaminapuid osta ja mismoodi on elu Mazzano viies kõrtsus: Falcos, Pepes, Domus Birraes, Happy Hour’is ja Novellas. Kõigis eri sorti publik ja omamoodi atmosfäär. Ja veidi erinevad õllehinnad, mis jäävad Tallinna hindadele alla ja see paneb muidugi rüüpama. Semutsesin seal paljudega, ehkki itaalia keelt tönkan vaid mõned sõnad ja ega nemad inglist reeglina räägi. Ometi said maha lobisetud pikad jutud.
Haigusest väljudes sain klahvid klõbisema ja pool raamatut tuli naudinguga. Vaatasin, et kipub juba liialt loheks kasvama, ja üritasin piiri pidada (mis on grafomaanile keeruline). Olen kuulnud etteheiteid, et mu raamatud on liiga pikad. No samas olen ju igasugu klibakaid ka teinud, aga need on jälle liigõhukesed. Sellist parajat ma teha ei oska. Küllap on see enesekriitika puudus, sest paksu saaks ju alati õhemaks viilutada. Mida paksemaks ma ise olen läinud, seda paksemad kipuvad tulema ka raamatud. No vaadake või Balzaci. Istud muudkui toolil ja midagi sinna juurde ka sööd ja lähedki paksuks. Ega kirjutamine energiat kuluta. Tõsi, olen nüüd saanud püksirihma kahe augu võrra koomale tõmmata, sest selleks, et Mazzano keskaegsest vanalinnast, kus elasid draakonid ehk Del Drago suguvõsa, ülalinna kõrtsudesse jõuda, tuleb üsna järsust mäest üles ronida.
Raamat sai valmis ja ma saatsin käsikirja kiiresti kulkasse ära, et saada heal juhul stippi ja elamisraha. Aga jumal paraku olin unustanud taotluste kuupäeva. Sain lahke vastuse, et võin asja ju veel viimistleda ja saata järgmiseks jaotuseks 20. maiks. Taevake, kuidas ma võisin unustada! Olen sinna paarkümmend avaldust teinud.
Kahju oli Mazzanost lahkuda.
Täna täitsin ära residentuuriavalduse Rootsi, kus loodan koos Lilli-Krõõt Repnauga panna aluse oma „Indigost“ graafilise romaani kujundamisele. Näis, kas näkkab.
* Mazzano loomemaja asub Itaalias Roomast 40 km põhjas. Väinö Tanneri Fondi kaudu on Eesti Kirjanike Liidu liikmetel olnud võimalik külastada seda alates 1990ndatest aastatest.