“VÄGIVALDNE MINEVIK” (“A History of Violence”, USA 2005). Režissöör David Cronenberg. Osades Viggo Mortensen, Maria Bello jt. Linastub Tallinna kobarkinos.
Cronenbergil lähevad letaalselt sassi reaalsus ja video-, mängu- ja hallutsinatsioonimaailm; segunevad veri ja bensiin, liha ja mutrid, inimkehad ja autokered.
Leian, et filmi pealkiri “Vägivaldne minevik” on ebaõnnestunud. “A History of Violence’i” tõlkimine “Vägivaldseks minevikuks” on originaalpealkirja mitmeplaanilisuse kaotamine, jäetakse mulje, et tegu pole millegi muuga kui lihtsalt looga ühe mehe vägivaldsest minevikust. Aga kui eeldame, et see film võiks olla vähegi representatiivne ka üldinimlikus mõttes – ning alljärgnev arvustus seda igatahes eeldab – oleks põhjendatum kasutada originaalilähedasemat pealkirja “Vägivalla ajalugu”, mida edaspidi tarvitangi.
Cronenberg kui ideerežissöör
Lugu ise on järgmine. “Vägivalla ajaloo” peategelaseks on väikelinna kohvikupidaja Tom Stall, kes elab helget ja rahulikku perekonnaelu armastava naise ning kahe lapsega. Ühel päeval tungib tema kohvikusse kaks väga ohtlikku kaabakat, kes kipuvad Stalli ning teiste kohvikukülastajate elu kallale. Stall tapab kaabakad enesekaitseks. Temast tehakse üle Ameerika kuulus meediakangelane. Siis ilmuvad Philadelphiast välja kõrgema kaliibri mafioosod, kes peavad Stalli oma endiseks reeturist kambajõmmiks ning nõuavad, et ta sõidaks nendega koos tagasi Philadelphiasse. Mafioosode seisukoht on absurdne, kuid nad on kõigutamatud ning ähvardavad Stalli perekonda. Kuid ka Stall ei vali perekonna kaitsmiseks vahendeid. Vägivalda hakkab kuhjuma.
Ei tahaks siin hakata mingeid edetabeleid koostama ega mängu tooma aastaid, viisaastakuid või kümnendeid, küll aga ei saa ütlemata jätta, et ma sain “Vägivalla ajalugu” vaadates väga võimsa elamuse. Vähemalt sama võimsa kui Kim Ki-Duki “Tühjast majast”. Ehk võimsamagi, sest kui “Tühi maja” oli – küll üsna kummalisel viisil, aga ikkagi – ilus ja helge, siis “Vägivalla ajalugu” lõi mu mõneks ajaks täitsa mättasse.
Kim Ki-Duki filmidega sarnaneb David Cronenbergi looming veel ühes aspektis. Kim on nimetanud oma filme poolabstraktseteks, mis tähendab (ja põhjendab) seda, et tegelased ta filmides tegutsevad pigem varjamatult kontseptuaalselt, allegooriliselt ja metafoorselt kui spontaanselt, vahetult või loomulikult. Mõned üksikud momendid välja arvatud, ei ole too Kimi poolabstraktsus üldse mitte halb, vaid vastupidi – just see suuresti loobki Kimi unikaalsuse.
Ka Cronenbergi loomingut iseloomustab teatav abstraktsus. Küllap arvavad mõnedki kriitikud mitmete stseenide kohta selles filmis, et need on ebaloomulikud, konstrueeritud jne. Neil kriitikutel on täiesti õigus. See, kuidas Stalli naine oma meest armastab, kuidas nad perega hommikust söövad, kuidas Stalli poja koolivend pojaga tüli norib ja veel paljud stseenid selles filmis näivad pelgad tähistajad, mis tahavad öelda väga selgeid ja lihtsaid asju ega eelda mingit mitmeti mõistetavust. “Stalli naine on armastav abikaasa. Pole mingit kahtlustki, et ta seda ei oleks.” Jne. Kuid mille nimel Cronenberg oma üheselt mõistetavaid stseene konstrueerib? Kas on mingi suur abstraktne idee, mida teenivad väiksed konstrueeritud stseenid?
Eetiline ummik
Kõige loomulikum oleks pidada “Vägivalla ajaloo” põhiideeks, peamiseks eetiliseks hoiakuks vägivallavastasust. Tegu oleks siis looga sellest, kuidas vägivald sünnitab vägivalda. Kuid minu meelest tekivad sel juhul filmi sisemises loogikas vastuolud. On ilmselge, et kui Stall poleks kokkupõrgetes kurjategijatega vägivalda üles näidanud, oleks tapetud tema ja/või ta perekond. Filmis aga puudus vähimgi viide sellele, mille poolest viimane võimalus – Stalli ja/või ta perekonna surm – olnuks ühes või teises mõttes parem lahendus kui kurjategijate surm. (Ma pean vist rõhutama, et hoidun antud juhul isiklike eetiliste hoiakute väljendamisest ning katsun täielikult lähtuda filmist enesest.) Tegu on natuke liiga masendava ja halastamatu filmiga selleks, et pidada seda otseselt vägivallavastaseks.
Kas tegemist on siis – vastupidi – [teatud olukordades] vägivalla kasutamist õigustava filmiga? Looga sellest, et mõningatel traagilistel hetkedel inimene lihtsalt peab valima kahe halva vahel ning hoiab vaenlasi tappes omasid? Hirmus küll, aga tundub, et just niimoodi on “Vägivalla ajalugu” väga kerge interpreteerida. Stall peab valima, kas ründab kurjategijaid – olgu või oma venda – või rünnatakse tema naist ja lapsi. Kuid ka sellisel juhul tekib vastuolu. Selgub, et Stall ise oli oma varasemas elus kõigist kaabakatest ja mafioosodest kõige suurem kurjategija, tõeline psühhopaat ja rets, kelle vaimuhaige psüühika võib iga hetk maski tagant taas esile pursata! Stall ise on see kõige suurem vaenlane. Vaataja näeb Stalli naise ning teismelise poja õudust pärast mehe järjekordset veretööd ning vägivaldse mineviku avalikustumist. Õige pea on Stall tirinud tapaahelasse ka oma poja; juba sooritabki poiss oma esimese mõrva. Lähtudes pragmaatilisest hoiakust, mille kohaselt teatud olukordades on vägivald õigustatud, oleks nii perekonna kui kõigi teiste seisukohalt kõige mõistlikum Stalli enese kõrvaldamine. Aga seda just taotlebki maffia eesotsas Stalli vennaga! Keeruline olukord.
Küllap oleks “Vägivalla ajalugu” võimalik interpreteerida veel paljude eetiliste või mitte-eetiliste maailmavaadete abil. “Vägivalla ajalugu” oleks võimalik käsitleda ka otseselt antieetilise, ütleme satanistliku filmina: kõige õigem on võimalikult palju tappa. Taavi Eelmaa rakendas 19. novembri Postimehes seevastu neodarvinistlikku vaateviisi. Aga kui eeldada, et Stall tõesti on endine haige psüühikaga, täiesti ebapragmaatiliselt toimiv rets, kelle “teise mina” esilepurskumist pole võimalik kontrollida, siis mina küll kahtlen, kas seesugune on antud (või ükskõik millises) populatsioonis kõige sobilikum isa oma lastele.
Ja kõige lõpuks oleks võimalik ka fatalistlik käsitlus, mille kohaselt on tegemist näiteks kuningas Oidipuse looga sarnaneva filmiga. Sellisel juhul oleks Tom Stallil ja kõigil teistel tegelastel mingeid eetilisi, moraalseid või ideoloogilisi miks-küsimusi küsimata mõistlik leppida oma saatusega, milline see siis ka poleks. Oma saatusele tuleb näkku vaadata, isegi kui saatuseks on olla rets ja mõrvar.
Kuid kas Stallil ikka on selline saatus? Äkki on tema vägivaldsuse algpõhjuseks ta vend, ning kui vend kõrvaldada… Aga kas mingit venda üldse ongi? Minu meelest ei ole üldse lõpuni kindel, et Stallil on mingisugune vägivaldne minevik. Ühel hetkel ta küll tunnistab naisele, et Joey Cusack (tema kunagine retsinimi) “suri kõrbes” ning Tom Stalli identiteet “oli saadaval”. Samuti ütleb ta mafiooso Carl Fogartyle, et oleks pidanud tolle tapma juba Philadelphias. Kuid Stalli positsioon endise retsina on kõikuv. Hiljem küsib Stalli väidetav vend, kas Stall (või Joey) mäletab, kuidas ta üht naist baariletil keppis. Nüüd vastab Stall, et ei keppinud kedagi. Mafioosod ei tõesta mitte kuskil, et Stall on nende endine kambajõmm. Ning Stall ise väljendub ses suhtes kuni loo lõpuni vastuoluliselt. Võib-olla oli “saadaval” hoopis Joey Cusacki identiteet, kui rahumeelse väikelinna pereisal tuli seista silmitsi talle täiesti võõra ning äärmiselt vägivaldse olukorra ja ohtlike meestega? See identiteet ju kõndis ise kohvikuuksest sisse?
Mulle tundub, et mis tahes põhilise idee või eetilise süsteemi lõpuni minev rakendamine “Vägivalla ajaloo” interpreteerimisel lõpeb ummiku või paradoksiga, sest eetilised või ükskõik millised muud positsioonid, millelt lähtub filmi tegelaste käitumine, lüüakse tegevuse arenedes kõikuma, näidates, et need ei põhine millelgi. Me ei tea, kas Tom Stall on must
erpereisa või rets.
Hävingu arheoloogia
Mis mõttes siis on “Vägivalla ajalugu” ideefilm? Miks võiks Cronenbergi pidada kontseptuaalseks, abstraktseks, allegooriliseks? Mingis pea peale pööratud mõttes.
Kui “Vägivalla ajaloo” tegelased käituksid “kontseptuaalselt” filmi lõpuni, lastes esile tulla mingil selgel eetilisel hoiakul, võiks vist tõesti öelda, et tegemist on ebaloomuliku, väheveenva teosega. Aga ühel hetkel filmi tegelased katkestavad sellise “kontseptuaalse” käitumise ning ärkavad ellu. Ning ilmneb, et Cronenberg on pannud oma tegelased käituma ühetähenduslikult või kontseptuaalselt selleks, et näidata, kuidas see üks tähendus, kontseptsioon või – antud filmi puhul – ühe ehk teise tegelase esindatud väärtuste süsteem põrmu variseb, paljastades, et see süsteem pole midagi jäävat ega kindlat, vaid tõepoolest konstruktsioon. “Vägivalla ajalugu” on film sellest, kuidas ükskõik milline vägivalda takistav eetiline süsteem võib õige kähku maksvuse kaotada.
Cronenberg on alati väga dualistlik. Ta sätestab iga oma filmi alguses mingi kindla kehtiva korra, milles opositsioonid on ilusti omal kohal. On ühelt poolt reaalsus ning teiselt poolt teleka- ja videomaailm nagu “Videodroomis”, ultra-”realistlikud” arvutimängud nagu “eXistenZis”, narkomaani hallutsinatsioonid nagu “Alasti lõunas”, skisofreeniku painajad nagu “Ämblikus”. On noored ja edukad yuppie-inimesed ning on asjad, mida nad ihaldavad – ilusad ja kiired autod ning muud vidinad – nagu “Crash’is”. On mees ja on mehe ihaldatav naine nagu “Madam Butterflys”. On edukas staar-günekoloog ja on tema teisik nagu “Surnud teisikutes”. On inimene ja on putukas, nagu “Kärbses”. On kena perekondlik väikelinnaidüll ja on mõttetud, motiveerimatud mõrtsukad nagu “Vägivalla ajaloos”.
Kuid tavaliselt on see kehtiv, dualistlik kord Cronenbergil häirivalt tüüpiline. On selge, et selline dualism ei saa kaua kesta. Õnneks Cronenberg ei piina meid pikalt selle ebausutava ja näilise korraga, vaid laseb hävingul kähku alata. Teda huvitabki ainult kaos ja häving. Letaalselt sassi lähevad reaalsus ja video-, mängu- ja hallutsinatsioonimaailm; segunevad veri ja bensiin, liha ja mutrid, inimkehad ja autokered. Üheks saavad nii teisikud kui kärbes ja inimene, naine osutub meheks, armastavast pereisast saab kontrollimatu mõrtsukas. Häving tuleb kähku ja vääramatult ning on alati totaalne. Ei ole mingit vana korra taaskehtestamist või uue korra maksmapanekut. Lugu lõpeb kaosega, miski ei saa enam selgeks.
Cronenberg on halastamatu ja õudne režissöör. Vana korra kokkuvarisemine pole tema jaoks kunagi vabastav ja kirgastav, vaid alati ainult hävitav. Seejuures pole Cronenbergi häving puhtvaimne, tühipaljas teoreetiline targutamine, vaid alati karmilt kehaline. Ja ühest küljest võiks arvata, et “Vägivalla ajalugu” on eriti õudne film, tõesti väljakannatamatu üle piiri minek. Sel lihtsal põhjusel, et erinevalt kõigist eelmistest filmidest on siin kaosesse haaratud lapsed.
Uus asi armastus
Kuid võib-olla just see üle piiri minek on sundinud Cronenbergi mängu tooma midagi, mida tema senistes filmides olnud pole. Stalli naine nimelt armastab oma meest ning vist on tunded vastastikused. Filmi algul on see armastus üsna tavapärane ja väikelinlik, kuid loo edenedes võtab seda pidurdamatumaid ja pimedamaid vorme, mida jubedamaid tegusid saadab korda ta abikaasa. Arvestades kujunenud situatsiooni – mehes tärganud vägivaldset poolt –, on Stalli laste ema armastus Stalli vastu selgelt rumal ja ebamõistlik. Aga nii lihtsalt kukkus välja – nagu Cronenbergil ikka.
Jätaksin siinkohal kõrvale üpris keerulise küsimuse, kas armastus on antud filmis mingi ülim ja hävimatu korratuumake, millele Cronenbergi aastakümneid jube kvaliteetselt töötanud kaosemasina hammasrattad peale ei hakka, või on armastus hoopis uudne osa kaosemasinas. Samuti jääb vastamata küsimus, kas armastus maailma päästab, nagu lubas Dostojevski. Sest lugu – vägivalla ajalugu selleks korraks – lõpeb ära enne, kui maailm päästetud saab. Piirduksin vaid selle Cronenbergi jaoks uudse nähtuse nagu armastus äramärkimisega tema viimases filmis.