Näitus „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“ Kumus kuni 4. VIII, kuraator Liisa Kaljula, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline disainer Tuuli Aule ja tunnusvisuaali ja -video autor Hooligan Hamlet ning Silvia Pärmanni fotonäitus „Ilma jäetud“ Positiivi galeriis kuni 29. III.

Nii Liisa Kaljula kureeritud „Sots art ja mood“ Kumus kui ka Silvia Pärmanni „Ilma jäetud“ Positiivi galeriis tegelevad Nõukogude Liidu utoopiate ja düstoopiate portreteerimise ja selle kaudu ka kanoniseerimisega. Käsitletavad teemad on tegelikult tuttavad, sest katastroofipiirkondade kujutamises pole ju midagi uut ega üllatavat ning sirbist ja vasarast said moeikoonid juba Nõukogude ajal.

Dokumentaalfotod inimtühjast katastroofiturismialast ja stuudiofotod mugavustooteid esitlevatest inimestest kõlavad neil näitustel kokku viisil, mis tõstatab küsimuse eksistentsi mõtte ja mõttekuse kohta. Need fotod on tõendid sellest, et kõik on võimalik ja kõik võimalik on kaduv.

Kumu näitusel domineerivad kleidid ja kostüümid, mille hulgast pälvib kahtlemata enam tähelepanu Kreenholmi kunagiste kitlimustrite põhjal spetsiaalselt selle näituse tarvis loodud moekollektsioon „77 sitsi“ (Marit Ilison, 2019). Võib ennustada daamide tormlemist disaineri salongi, muuseumist oleks tark käärid vahele sutsata! Mulle on huvitavamad aga hoopis teistsugused moeesemed – Komari ja Melamidi „Superobjektid – superkomfort super­inimestele“ (1977), mis on eksponeeritud reklaamfotode ja kasutusjuhendiga.

Superobjektide seas on väljamõeldud vahendeid, mille kasutajale tagatakse „täiuslik enesetähtsuse tunnetus“. Kollektsiooni hulgas on näiteks seljasügaja, mis sügab isegi sealt, kust ei sügele, mitu varianti lemmiklille või oma kehalõhna nuusutamiseks, oma mõtete ja südamehääle kuulamiseks või kolmanda silma abil mõtete ja südamehääle vaatamiseks. Iseendaga täiusliku kontakti saavutamise kõrval saab abi ka teiste inimeste lähedusraadiuse reguleerimiseks või nende ignoreerimiseks. Nimetasin need otsemaid ASPD-seadeldiseks, mis viitab teatavasti anti­sotsiaalse häirega isikule. Süüdimatust isikust on Komari ja Melamidi puhul saanud karikatuurne kuju, kes oma ajas kajastas ometi midagi märgilisemat – illusoorse mugavusühiskonna tühisust.

Sellise illusiooni purunemise üks näide on Pärmanni Tšornobõli tuumakatastroofi alalt võetud fotod. Nüüd pääseb sinna ka turismireisiga Kiievist. Pärmann on kadreerinud kooruvat pannood, kus on kujutatud Nõukogude Liidu kosmonauti ja haldjalikku neiut, aga ka ilmselt juba hilisemal ajal seinale maalitud hirvepaari. See on kombinatsioon, mis kergitab mu silme ette mälupildi ühiskonnast ja ebamaistest olenditest, mida Patarei vangla ja Seewaldi psühhiaatriahaigla kinnistes kambrites on loonud sinna suletud harrastuskunstnikud. Silvia Pärnmanni romantiliste kaadrite kõrval on aga eksponeeritud fotod, kus on sünnitushaigla tühjad võrevoodid või tühjade pinkidega klassiruumid, kust õpilased on pagenud nii kiiresti, et pole jõudnud õpikuid ja vihikuid kaasa võtta. Ka fotol jäädvustatud bassein on veest tühi, ujula akende taga paistab aga päike ja vohab kasesalu.

Kas ei ole need stseenid justkui jätk või suisa epiloog antisotsiaalsete seadeldiste sarjale, millega saab end ümbritsevast lahti lõigata? Surmahirm ja suguiha pidavat olema kaks kõige edasikandvamat jõudu: kui suguiha moodsat inimest enam väga ei kõiguta, siis kuidas on lood surmahirmuga? Kui endistest koonduslaagritest, evakuatsioonipiirkondadest, vanglatest ja psühhiaatriahaiglatest saavad turismi- ja meelelahutuspaigad, ilmneb hirm seal samasugusel närve kõditaval viisil nagu lõbustuspargi kõige peadpööritavamatel atraktsioonidel. Jalutada turvaliselt seal, kus kunagi oli kõik ebaturvaline, ei tekita mitte aukartust elu ees, vaid üleolekutunnet selle suhtes. Langeda turvarihmaga kinnitatult Ameerika mägede sügavatesse orgudesse loob illusiooni iseenda kõikvõimsusest.

Antisotsiaalsete seadeldiste eesmärk on justkui sama: luua omailmaruum seal, kus turvalisusest saab rutiin, kus kõigile antakse vajaduste ja võetakse võimete järgi; kus ellujäämine pole probleem. Surm ei ole aktuaalne seal, kus selle enneaegsus ei ole tõenäoline. Nõukogude Liidus see nii ei olnud. Päike paistis ka Siberis. Sõjad ja näljahädad olid alati kusagil mujal, näiteks lääne televisioonis. Samasuguse distantsi võimaldavad luua turistifotod traumaaladelt: mida õõvastavam on neid vaadata, seda õndsamaks teeb teadmine, et sellised asjad juhtuvad mujal, mitte minuga. Toimima hakkab üleva tunde mehhanism: imetlen traagilist stseeni selle tõttu, et ma ise ei ole selle stseeni osaline. Ja midagi imetleda on ju tegelikult tore. Just sellise toreda toime tõttu sobivad Pärmanni pildid antisotsiaalsete seadeldiste tööriistakohvrisse. Need võimaldavad korraks teadvustada kõiki maailma hädasid ja siis kohe neist lahti öelda, et pöörduda tagasi omaenda mikrokosmosesse. Või minna edasi lõbusale sotskunsti näitusele. Hirm pole küll ületatud, aga vähemalt on see tõrjutud endast väljapoole.

Sellega ei taha ma öelda, et inimkonna heitlikku saatust kajastavaid kujutisi nähes peaks päev otsa hirmust värisema ja kaastundest pooleks murduma või et sotsiaalkriitiline kunst peaks tegema igapäevasest peeglisse vaatamisest enesekriitilise, mitte edeva akti. Lõppude lõpuks võib mõlemad jutuks tulnud fotoseeriad ju kontekstist välja võtta ja saatetekstidest eraldada. Sellisel juhul tähistaks esimene neist lagunemise ilu näidet ja teine meisterlikku oskust lavastada vaimuka vormiga portree. Miks mitte neid just niiviisi võtta ja käsitleda kui esteetilisi objekte, mis juhuslikult võivad panna vaataja mõtlema ka laiemale teemade ringile. Miks kombata hirmu piire viidetega sellele, et kui kunst ei tegele selle, teise või kolmanda probleemiga, siis läheb maailm hukka nagu noorus, mis ei tule iial tagasi. Komplimendina tuleb tuua välja näituste lihtsa lahenduse: väljapanekud on vabad taotlusest võtta surmtõsiselt maailma, mille muutmisel on lihtsurelikul väiksem roll, kui talle oma mulli sees meeldib mõelda.