Kati Saaritsa ja Nora Mertese näitus „Jutukas mateeria“ Kogos kuni 23. III, kuraator Brigita Reinert.
Näitusega „Jutukas mateeria“ süüvitakse asjade väljendusvõimesse ning eksperimenteeritakse inimeste ja mateeria suhetega. Millisel moel kunstnike loodud objektid ikkagi kõnetavad ja millest need sellisel juhul räägivad? Kultuurilistest ja sotsiaalsetest tähendustest pajatavad näitusel eksponeeritud esemed vähe, pigem dekonstrueerivad jagatud tähendusi. Etnoloogi ja materiaalse kultuuri uurija pilguga vaadates on Kati Saaritsa ja Nora Mertese teostel meile nii mõndagi meelde tuletada.
Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on esemete olulisust kultuuris viimase kolme-nelja kümnendi jooksul aina enam esile tõstetud. Seda raamib osutus materiaalsele pöördele, mille abil võideldakse materiaalse ja vaimse kultuuri dualistliku vastandamisega. Keskne seisukoht on, et asjade tähendused tekivad inimeste ja materiaalse kultuuri vastastikuses suhtes.1 Esemete tähenduslikkus on tavapäraselt seotud sotsiaalse, kultuurilise ja füüsilise keskkonnaga. Asjade fetišeerimine, nende kultuuriline biograafia,2 sotsiaalne elu3 ja agentsus4 on mõtestatud enamasti sotsiokultuuriliste fenomenidena. Objektide tähendusi kujundab ka kontekst: esemete esitusviis loob tähendusi ja pakub tõlgendusvõimalusi. Näiteks museoloogias on konteksti loomise vahenditeks kuraatoritekst, kujundus ja disain, mille varal antakse edasi teadmine, jutustatakse lugusid ja pannakse eksponaadid seeläbi kõnelema.
Näituse „Jutukas mateeria“ esitusviis – hall betoonpõrand, valged seinad ja nimetud objektid – vabastab teosed eelhäälestusest. Vaid kuraatoritekstiga voldikus on avatud uusmaterialistlikust mõttevoolust inspireeritud tõlgendus, kus on tõstetud esile materiaalsus, esemete autonoomsus. Kuraator Brigita Reinert on määratlenud kunstnikud antropoloogidena, kes uurivad materjalide, vormide ja kasutusfunktsioonide kaudu esemete tähendust. Eksperimenteerimisse ja uurimisse on näitusel kaasatud ka külastajad. Mertese ja Saaritsa teosed panevad proovile näitusekülastaja fantaasia ja taju, kutsuvad üles looma materjalide, vormide ja seni tuntud asjade seoseid ning avastama seni tundmatuid esemeid ja funktsioone.
Näitus viib meid „tagasi asjade juurde“, kuid need objektid ei ole sotsiokultuuriliselt konstrueeritud ja jagatud asjad või tähendused. Neid asju tuleb vaadata tähendusloomelise mateeriana.5,6 Materiaalsus on siinkohal pigem materjal, mis loob substantsist esemed ja on ka ise nende aktiivne koostisosa. Antropoloog Tim Ingold on rõhutanud, et asju tuleb uurida materjalide kaudu, kutsunud üles „materjale tõsiselt võtma“.7 Eristan siinkohal materjali ja vormi, sest teostes eksperimenteeritakse materjalide ja vormide kooslusega. Näiteks Mertese ja Saaritsa koostöös valminud robustse, kiviliku välisilmega keraamilisest kipsist vaasid „Klumpen“ (2016–2019) mängivad vormi ja materjalidega, tõenäolised asjad luuakse vaid koosluse abil. See teos paneb mõtlema asisuse kui materjali, vormi ja tõenäolise funktsiooni suhte peale tarbekunstis ja disainis. Milliste asjaolude kokkulangemisel saab materjalist ja vormist asi?
Saaritsa komplekt „Vesiroos“ (2018–2019) paneb tarbekunsti eksperimendina proovile kujutlusvõime ja funktsionaalsuse, loob omavahel sobimatute materjalide ja esemeliikide (alus ja anum) seosed ning korrelatsiooni looduslike vormide, näiteks kapsalehtedega.
Kes määrab mateeria ja objektide asisuse? Erinevalt objektidest on asjad kasutuses või kasutuskõlblikud.8 Ontoloogilises perspektiivis on asjad tegelikud vaid inimeste maailmas, seejuures ei sümboliseeri ega representeeri asjad tähendusi, asjad ise ongi tähendused.9
Kuraator Brigita Reinert on näituse kontseptsioonis viidanud objektile orienteeritud ontoloogiale (object-oriented ontology), mille kohaselt eksisteerivad esemed inimtajust sõltumatult.10 Selle filosoofilise suuna ehk spekulatiivse realismi puhul mõtestatakse esemeid inimesest sõltumatult ning lähtutakse tasapinnalise ontoloogia (flat ontology) kontseptsioonist, kus olemasolev eksisteerib üksteise suhtes võrdselt ning inimene on selles ontoloogias vaid ülejäänud olemasoleva osake. Objektile orienteeritud ontoloogia meetod on ontograafia (ontography) uurimaks objektide omavahelisi suhteid.11
Minu arvates võib ka Mertese ja Saaritsa uurimistööd nimetada ontograafiaks, sest oma teoste kaudu ja abil on uurinud nad materjalide, vormide ja funktsioonide suhteid. Sisemiste suhete toel on kunstnikud loonud inimese perspektiivis võimalikke ja võimatuid esemeid. Materjalid ja vorm peaksid olema harmoonilises ja tuttavlikus vahekorras, et sellest saaks arusaadava funktsionaalsusega ja mõttekas asi inimese tarvis. Mertes on oma seerias „Vadin“ (2018-2019) eksperimenteerinud materjalide ja vormidega, kombineerinud värvilisi kummist spordilinte keraamiliste abstraktsete objektidega, millel pole omavahel tavapärast, tuttavlikku ja loogilist suhet ning mille funktsioon on tundmata või veel avastamata.
Kahtlemata peavad päris asjad olema millekski head, nende abil peab saama midagi teha ja need peavad olema kvaliteedist lähtuvalt sobilikud mingit funktsiooni täitma. Mertes on videoinstallatsioonis „Nimeta“ (2018-2019) läinud igapäevaelus tarvilike asjade, nagu haamer, kleeplint ja pudeliavaja, juurest tagasi nende vormi ja materjali juurde, uurides nende sobivust inimkäega, võimalikke funktsioone ja füüsilisi kvaliteete. Leidlikus videoinstallatsioonis on kunstnik uurinud objekte sensoorselt oma kehast lähtuvalt.12 Ta on käitunud ontograafina, kes uurib vormi ja materjalide suhet oma keha ja võimalike kavatsusega, või eksperimentaalarheoloogina, kes katsub avastada või taasavastada esemete tähenduse ja funktsiooni.
„Jutukas mateeria“ viib meid esemete juurde ja paljastab mateeria tähendusloome. Mertese ja Saaritsa teosed kutsuvad taasmõtestama objektide sisu ning viivad tagasi materjalide ja vormide kui asjade algolemuse juurde.
1 Orvar Löfgren, Material Culture. Kogumikus: A Companion to Folklore, toim Regina F. Bendrix ja Galit Hasan-Rokem. Chichester, Wiley-Blackwell 2012, lk 169–183.
2 Igor Kopytoff, The Cultural Biography of Things: Commodization Process. Kogumikus: The Social Life of Things: Commodities in Cultural Perspective, toim Arjun Appadurai. Cambridge University, Cambridge 1988, lk 65–91.
3 Arjun Appadurai. Sissejuhatus „Commodities and the Politics of Value“ – The Social Life of Things: Commodities in Cultural Perspective, toim Arjun Appadurai. Cambridge University Press, Cambridge 1988, lk 3–63.
4 Alfred Gell, Art and Agency: An Anthropological Theory. Oxford University Press, Oxford, New York 1998.
5 Bjørnar Olsen, Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia. – Vikerkaar 2017, nr 1-2, lk 75–90.
6 Bjørnar Olsen, In Defence of Things: Archaeology and the Ontology of Objects. – Archaeology in Society Series., AltaMira Press, Lanham 2010.
7 Tim Ingold, Materjalid materiaalsuse vastu. – Studia Vernacula (39−59). Tartu Ülikool, Viljandi 2013.
8 Martin Heiddeger, Being and Time. Harper and Row, New York 1962.
9 Amiria Henare, Martin Holbraad, Sari Wastell, Thinking Through Things. Kogumikus: Thinking Through Things: Theorising Artefacts Ethnographically, toim Amiria Henare, Martin Holbraad ja Sari Wastell. Routledge, London, New York 2007, lk 1–31.
10 Graham Harman, Object-Oriented Ontology: A New Theory of Everything. Pelican Books, 2018.
11 Ian Bogost, Alien Phenomenology or What It`s Like to Be a Thing. Posthumanities. University of Minnesota Press, Minneapolis, London 2012.
12 Maurice Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception. Routledge, London, New York 2014.
