„Minu lavastus on sõnum kõigile neile, kes kiidavad Stalinit kui oivalist mänedžeri,“ ütleb maailma kõige põhjapoolsema teatri, Venemaa Norilski Draamateatri kunstiline juht Anna Babanova (45), kes tuleb märtsi lõpus Eestisse esinema. 25. märtsil näidatakse Narva Vabal Laval ja 27. märtsil Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis Babanova 2016. aastal valminud dokumentaallavastust „Oota mind, ma tulen tagasi“, milles räägitakse Stalini-aegsest Norilski Gulagist ja sealsetest NKVD agitatsioonibrigaadidest. Külalisetendustega meenutatakse 70 aasta möödumist suurküüditamisest Eestist Siberisse. Lavastust näidatakse videos, pärast seda saavad vaatajad kohtuda Babanova ja lavastuse dramaturgi Vladimir Zujeviga.

Kuuendat aastat polaarjoonetaguse Norilski teatri kunstilise juhina töötav, Moskva kuulsa GITISe teatrikooli lõpetanud ja seejärel lavastajana paljudes Venemaa teatrites – Kaliningradist kuni Sahhalinini – töötanud Babanova andis Sirbile intervjuu eelmisel talvel, kui Norilskis korraldati Baltimaade iseseisvuse 100. aastapäevale pühendatud teatrifestival, kus mängiti tema Gulagi-teemalist lavastust.

Eelmisel hooajal Venemaa kõige tähtsama teatriauhinna Kuldse Maski nominendiks nimetatud lavastuse „Oota mind, ma tulen tagasi“ süžee põhineb ühe Norilski vangilaagri kultuuriorganisaatori (!) mälestustel 1945. aasta uusaastakontserdist, mis lõppes selles osalenud vangidele karmi karistamisega, sest näärivana tsiteeris kuulsa poeedi Nikolai Nekrassovi luuletust „Pakane punanina“. NKVD ülemustele ei meeldinud luuletuse read, kuidas külmataat-väejuht käib oma valdusi läbi ning kui vaja, siis ehitab jäälosse, mida inimesed teha ei suuda. Laagri juhtkond pidas seda oportunismiks – mis tähendab, et rahvas ei ehita, rahvas ehitab kõike, kui on vaja! – ning saatis kõik agitatsioonibrigaadides osalenud vangid raskele füüsilisele tööle, mis lõppes paljudele traagiliselt. Lavastuse kolme peamise tegelase prototüüpideks on Norilski laagrites kinni istunud kuulsused: kirjanik ja ajaloolane Lev Gumiljov, astrofüüsik Nikolai Kozõrev ja nõukogude pioneeride mitteametliku hümni „Särage, ööd, kui leekivad lõkked …“ autor Sergei Deškin.

Norilskis ei oldud üle veerandsajandi mängitud ühtegi lavastust Stalini repressioonidest ja Gulagist, ehkki linn on saanud sellest alguse ning kogu maailm tõmbab Norilski ja Gulagi vahele võrdusmärgi. Mida te tahtsite selle lavastusega öelda?

Lihtsalt tekkis huvi, miks teater on linnast vanem. [Norilski Draamateater on asutatud 1941. aastal, Norilsk sai linnaõigused aga 1953, kuigi vangilaagreid ja kaevandusi hakati sinna looma juba 1930. aastatel – J. P.] Tuli välja, et teater on sündinud Gulagist – mulle oli see šokk. Laagrites olid kultuurilis-kasvatuslikud üksused (культурно-воспитательная часть), kus esinejateks vangid.

Kui tulin 2013. aastal teatrisse, nägin koridorides nende portreesid – alates Georgi Žžonovist ja tema orkestrist. [Žžonov oli 1960.-70. aastatel Nõukogude Liidus äärmiselt kuulus näitleja, aastail 1949–1953 oli ta süüdimõistetuna Norilskis; samal ajal töötas Norilski teatris ka teine tulevane kuulsus, näitleja Innokenti Smoktunovski, ent tema ei olnud vang – J. P.] Sergei Deškin töötas pärast karistusaja lõppu teatris muusikaosakonna juhatajana, ta oli jäänud ootama oma armastatu vabanemist. Teatris jõudis Deškin olla umbes neli aastat, aga kui saadi teada, et ta viibib seal ainult oma armsama pärast, siis saadeti ta minema. Nad kohtusid uuesti alles kõrges eas, kui Deškinit veeti juba nagu pulmakindralit mööda pioneerilaagreid.

Mida rohkem teada sain, seda rohkem tõusid mul juuksed peas püsti. Sain aru, et teatril on Norilskis oma tähendus. Kui ma alles Norilskisse olin tulnud, mõtlesin, milleks küll linlastele see teater.

Selles linnas töötavad enamasti vahtovik’id [nii kutsutakse töölisi, kes käivad peamiselt Põhjas vahimeetodil tööl: 1–3 kuud kohapeal, siis kuuks ajaks koju ja jälle tagasi tööle. Venemaal käib niimoodi tööl mitu miljonit inimest – J. P.] ja Norilski Nikkeli inimesed [Gulagi ajal ehitatud tehastest alguse saanud Norilski Nikkel on Venemaa suuremaid tehaseid, Norilski suurim tööandja – J. P.]. Tasapisi sain aru, et siinse teatri juured ongi toonases ajas. Tollal tehti siin lavastusi, mida Moskvas veel teha ei tohtinud. Lavastuse „Oota mind, ma tulen tagasi“ tarvis loetud dokumentidest leidsin lause, et „Norilskis pole Nõukogude võimu, siin on omad seadused“.

Sellel paigal on oma müstika. Näiteks Lavrenti Beria tahtis ükskord Norilskisse lennata, ent ilm ei olnud lennukõlblik. Mõnda inimest ei lase see linn siia, mõnda aga siit ära. Norilskis elamist tuleb võtta filosoofiliselt: lepid „mandril“ [nii kutsutakse seal ülejäänud Venemaad, sest seniajani on peaaegu ainus võimalus Norilskisse pääsemiseks lennuühendus – J. P.] midagi kokku, tahad kokkulepitud ajaks kohale lennata, aga pole lennuilma ja kõik, seal enam ei oodata, peab sellega leppima. Algul võib see olla valus, aga pärast hakkad mõtlema, et äkki polnudki vaja minna.

Kuidas te lavastust „Oota mind, ma tulen tagasi“ ette valmistasite? Kui kerge või raske on Gulagi-teemast läbiimbunud Norilskis selle kohta materjali koguda?

Kohalikus muuseumis lugesin läbi kõik huvipakkuvad materjalid, mida kätte sai. Kohtusin inimestega. Ma ei saanud tükk aega aru, miks siin räägitakse, et Norilskis ei võetud Aleksandr Solženitsõnit [Stalini-aegsetest vangilaagritest rääkiva kõige mahukama teose „Gulagi arhipelaag“ autor, kes sai selle eest 1970. aastal Nobeli kirjandusauhinna – J. P.] omaks. See on tõsi, et siin oli palju poliitvange, väga tarku ja andekaid inimesi, kelle abiga ehitati üles linn – mitte ainult orjatöö jõul, vaid ka nende ajude toel. Norilskit peetakse selles mõttes eriliseks. Räägitakse, et Solženitsõn kirjutas rohkem lihtsatest ja nõrkadest inimestest, kes laagrites murdusid. Norilskis hoitakse aga au sees neid, kes ei murdunud, kes jäid ellu ja saavutasid midagi isegi vangina.

Nikolai Kozõrev vaidleb lavastuses Karl Marxiga ja saab selle eest veel kümme aastat juurde. Marx väitis teatavasti, et inimese teadvuse kujundab keskkond, kus ta viibib. Kozõrev väidab, et keskkond ei mõjuta inimest: nagu ta on, selliseks ta ka jääb, ta mõtleb ikka ühtemoodi ning see ongi inimese tegelik vabadus. Kõigepealt süüvisin ise sellesse materjali ning alles siis kutsusin dramaturgi ja andsin talle üle.

Lavastuses räägib üks vang, tegelane nimega Ungarlane, et kõik surevad: kõigepealt vaprad, seejärel need, kes neid reetsid, siis need, kes lipitsesid ülemuste eest, siis küünikud – kõigil on oma aeg. Nii neil, kes istusid, kui ka neil, kes neid valvasid. Valvureidki lasti hulgakaupa maha, sest nad teadsid liiga palju. Minu sõnum on suunatud kõigile neile, eriti kultuuritegijatele, kes tänapäeval räägivad, et Stalin oli oivaline mänedžer. Nad arvavad, et kui tuleb uuesti võimule Stalini moodi liider, siis neid see ei puuduta. Las loevad Ungarlase öeldut.

Mulle tundub, et Norilskis elavad kahesuguse mõtteviisiga inimesed. Kumbki pool ei eita seda, mis siin on toimunud, aga ühed tahavad leida sellest midagi positiivset ja räägivad, et kõik ei olnudki Gulagi ajal nii halb, ning teised, kes näevad selle koledust ja tõstavad negatiivse poole esile.

See on ju selge, miks positiivse poole otsijad nii räägivad. Näiteks Kalargonist [kunagine Norilski-lähedane erilaager, kus valitsesid väga karmid tingimused – J. P.] rääkides nad eitavad, et seal oli midagi sellist. Ometi ei jäänud seal peaaegu keegi ellu. Kui nad väidavad, et mõni ellujäänu rääkis neile, et seal ei olnudki nii hull, ja pärast tuleb välja, et see rääkija oli endine valvur, siis miks peaks vangivalvur rääkima tõtt.

Mul on kogu aeg tunne, et need inimesed kõnnivad meie kõrval. Norilskis elab veel inimesi, kes on sündinud siinsetes barakkides [kas vangide või siis juba ametlikult vabastatud, ent sund­asumisele jäetud inimeste lapsed – J. P.] või töötasid valvurina. Kuidas sellega kogemusega elada? Mu sõbranna isa oli NKVD uurija. Sõbranna ütleb, et isa oli nii hea … Mulle tundub, et me ei saa minna edasi, kui sellest kõigest ei räägita või, minugi poolest, kas või ei nuteta üksteise rinna najal. Nagunii tuleb lõpuks välja tuua kõigi nimed: kes istusid ja kes neid valvasid. Ilma selleta ei saa, sest muidu tuleks edasi valetada. Aga kuidas saab valega edasi elada?

Laagrites kinnipeetuist tean mitmeid, teiselt poolelt aga vaid ühte. Meil teatris käib tihti üks endine NKVD uurija, kes tuli noore mehena Norilskisse 1950. aastate algul. Nüüd 86aastane, väidab ta muidugi, et temal ei olnud laagritega mingit pistmist. Igatahes rääkis ta mulle lavastuse tegemise ajal, et Anja, sa pead vähemalt lõpu tegema sellise, et vaatajad saaksid aru: kõik need ohvrid polnud asjata. Muidugi, mida veel! Tegelikult ta küll aitas meid veidi, kuna ikkagi teab neist aegadest üht-teist. Tahtsime panna tema nime kavalehele, et teda tänada. Algul oli ta nõus, isegi rõõmustas, aga pärast hakkas vist mõtlema, et mine tea, mida selles näidendis räägitakse ja siis tema nimi ka veel seal. Ta vaatas kogu etenduse ära sellise näoga, nagu see teda üldse ei puudutaks.

Teatrikülastajatega kohtumisel tõusis kord üks naine püsti ja hakkas rääkima, kuidas talle meie teater meeldib ja kõik on muidu hästi, aga pole vaja neid laagriteemalisi lavastusi. Kuidas ta saab teiste eest öelda, mida on vaja ja mida mitte? Kellelegi on neid kindlasti vaja. Oktoobrirevolutsioonist on möödas sajand ja ma näen, et inimestel on vaja selgeks mõelda, miks kõik läks ikkagi nii. Teised läksid ühes suunas, aga meie teises.

Miks ikkagi 25 aastat ei puudutatud seda teemat? Ei huvitanud?

Väga huvitab, aga nendel teemadel rääkimine lõpeb alati pisarate ja karjumisega. Kõik on seniajani liiga emotsionaalne. Ise nägite, kuidas pärast etendust tõusis üks meesterahvas püsti ja rääkides värises erutusest. Tuleb üksteist ära kuulata, tuleb mõlemad pooled ära kuulata – muud võimalust pole. Teie film „1944“ on ju ka sellest [Norilski festivalil näidati Elmo Nüganeni mängufilmi – J. P.].

Nägin, kui raske oli teil ja enamikul vaatajatest seda filmi vaadata, eriti algust. Saalis oli füüsiliselt tunda, kuidas kohalikel oli järjest raskem vaadata eestlastest Saksa sõdurite positiivset kujutamist, ning seejärel oli füüsiliselt tunda kergendust, kui poole filmi pealt hakati sellesarnaselt näitama eestlasi Punaarmee vormis.

Meile oli rakurss muutunud, enam ei saadud aru, kuidas on võimalik, et fritsud on inimliku näoga, sümpaatsed. Nii ei saa ju olla! Mõtled, et tuleksid juba rutem venelased, sest muidu hakkavad inimesed veel minestama. Aga kui mõistad, et need polegi venelased, vaid samuti eestlased, siis see on juba täielik põrgu.

Teie lavastuses hakkab silma, et Gulagi vangivalvurite mundrid sarnanevad SSi mundritega, mis venemaalastele seostub sõjaaegsete piinamiste ja hukkamistega. Teil kannavad samasuguseid mundreid Nõukogude piinajad. Kui taotluslik see oli?

Palusin kunstnikel teha nii, et see lavastus näeks välja nagu mustvalge foto. Täiesti juhuslikult läks nii, et NKVD-laste vorm, mis oli muidu ju roheline, muutus nüüd fašistlikuks. Vaatajatele üldiselt see meeldis, sest kes nad siis olid – nad olidki ju fašistid.

Kas teie peres on olnud Stalini ajal represseerituid, Gulagi vange?

Sellest ei taha ma rääkida, liiga isiklik. Ma räägin sellest kõigest laval. Oma lapsepõlves rändasin ma mööda sugulasi.

Võtsime Norilskisse kaasa 83aastase Rein Grabbi, kelle isa oli Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi adjutant ning kes toodi koos teiste Eesti ohvitseridega siia ja hukati 1942. aastal. Rein rääkis mulle, et enne Norilskisse sõitu ei olnud tal mingit erilist viha hinges, aga siin tekkis. Kas see on teie meelest loomulik reaktsioon?

Minu perekonna minevikus on lugu, kuidas meid korterist välja tõsteti ja anti vastu üheksaruutmeetrine tuba. Meie korter läks aga kohtunikule, kes meid välja tõstis – tasu või nii. Esimese kursuse tudengina käisin nimme vaatamas, kuidas selles korteris elatakse. Kardinad lehvisid, kostis inimeste igapäevaseid hääli. Ma veel mõtlesin, kas nad on õnnelikud. Mul oli ka kättemaksu­soov, viha, aga pärast sain aru, et ei. See on nagu Dostojevskil, kui romaani esimeses pooles oli Raskolnikovil selge, et vanamutt tuleb tappa. Aga nagu ta seda oli teinud, sai ta kohe aru, et oli tapnud ka iseenda. Nüüd ei taha ma teadagi, mis neist ja nende lastest on saanud. Küll kõigevägevam hoolitseb. Mina saan ainult enda eest hoolitseda, et mitte hoida seda tigedust endas.

Kuidas omaaegne Gulag mõjutab Norilski elu?

Vangid ehitasid selle linna, meie elame nüüd siin, järelikult kuidagi ikka peab mõjutama. Ent pole võimalik sellele pidevalt mõelda – haavas ei saa kogu aeg sorkida, kunagi peab see ka kinni kasvama. Haav tuleb lihtsalt õigesti ära puhastada. Ei, linnas ei elata sellele mõeldes. Enamik Norilski praegusi elanikke ei ole kuidagi selle minevikuga seotud, neil ei ole sellega mingit isiklikku sidet, nad on siia hiljem tööle tulnud. Meie teatris on ainult üks näitleja, kes on sündinud Norilskis, ja tema, muide, Gulagi-lavastuses ei mängi.

Kas Norilskis pole uuesti tekkinud Stalini kultust nagu mõnes Venemaa piirkonnas, kus pannakse talle mälestustahvleid ja büste?

Ei ole, ja püüame seda ära hoida. Lavastuse tegime ka selleks. Teeme koolilastega tööd: nad filmivad meie lavastuse teemadel videolõike, käivad muuseumis ja uurivad ning siis arutame seda üheskoos. Kuulan neid ja mõistan, et mingit Stalinit meil siin tagasi ei tule.

Jaanus Piirsalu on Postimehe Venemaa korrespondent.