Möödunud laupäeval, 16. märtsil suri pärast pikka rasket haigust üks väljapaistvamaid ja võimsama haardega kuraatoreid, kunsti mõtestaja Okwui Enwezor.
Nigeeriast pärit Enwezor nimetati 1998. aastal lääne kunstiilma üllatuseks Kasseli XI „Documenta“ kunstiliseks juhiks. Ka 1997. aasta kümnes, XX sajandi kunsti kokku võttev „documenta“ suutis üllatada vähemalt tollal veel Euroopa valge mehe keskset kunstiüldsust, sest seda kureeris Catherine David. 2015. aastal usaldati Okwui Enwezorile ka Veneetsia biennaali põhinäituse kureerimine. Kuulsa šveitslase Harald Szeemanni kõrval on Enwezor ainuke, kes siiani on kureerinud mõlemat kunstisuurüritust – „Documentat“ ja Veneetsia biennaali.
Kui mõelda rahvusvahelise kunstimaailma keerulise ja ka hierarhilise toimimise peale, siis on selge, et kuraator, kes oli valitud „Documentat“ ja Veneetsia biennaali tegema, pidi olema hea – võimekas, avara pilgu ja laia haardega, kuid omajagu võis kaasa aidata ka suhtlemis- ja karjääriredelil liikumise osavus. Okwui Enwezori on aga iseloomustatud juba 1980ndatest peale, kui ta New Yorgi kunstiellu ilmus, äärmiselt järjekindla tegelasena, kes mitte ainult ei teadnud, mida ta tahab, vaid oli kindel, et kunst ei saa toimida modernistliku kunstiajaloo reformitud dekoratsioonina ning et europotsentristlikku arusaama ei saa avardada kümne ega ka mitte saja Aafrika kunstniku lisamisega. Kunst tähendas Enwezorile tõlgendamise, aga ka vastandamise vahendit, et mõista sotsiaalset ja poliitilist olevikku ja kunsti enda ajaloolist konteksti. See oli see, mille eest ta võitles. Sealjuures ei teinud ta kunagi allahindlust kunsti esteetilisele poolele, kuigi Aafrika või Aasia kunsti esteetiline väärtus ei tähendanud sugugi vaid neid kvaliteete, milles oli kujunenud Euroopa kunst ja mida 1980ndatel hinnati, ja mida paljuski hinnatakse praegugi.
2015. aasta Veneetsia biennaali kataloogi eessõnas – ta oli pealkirjastanud LVI biennaali kuratorinäituse kui „Maailma kõik tulevikud“ – avab Enwezor kunsti ja võimu seoseid. Ta kasutab küll tuntud seisukohti (Karl Marx, Walter Benjamin, Michel Foucaul, Deleuze ja Guattari), kuid osutab ometi millelegi, milleta kunst ei saa elava ja arenevana edasi kesta ka praegu. Seega siis vastuhaku diskursusele. Ta hoiatab kunsti hinna hüppelise kasvu eest, sest kui kunsti sümboolne, kultuuriline ja esteetiline väärtus on märgatavalt väiksem kunsti kui kauba vahetusväärtusest ja kui kunstiteos jääb selle tõttu välja avalikust ringlusest, saab kunstist kapitali ja sellega ka võimu tööriist. „Meie ajale lisab dramatismi kapital. Miski ei kõrgu võimsamalt igasuguse kogemusliku sfääri kohal.“
Okwui ehk täisnimega Okwuchukwu Emmanuel Enwezor sündis 23. oktoobril 1963. aastal Lõuna-Nigeeria sadamalinnas Calabaris Kameruni piiri lähedal. Biafra sõja ajal (1967–1970) oli perekond sunnitud ikka ja jälle kolima, et siis lõpuks jääda püsima Enugusse. Teise diskursuse ehk mida tähendab olla teistsugune ei omandanud Enwezor tarkadest raamatutest, vaid koges lapsepõlves omal nahal. Ta alustas ülikooliõpinguid küll Nigeerias, kuid juba 1982. aastal kolis Ameerika Ühendriikidesse, kus omandas New Jersey ülikoolis politoloogias bakalaureuse kraadi. New Yorgi täisverelist elu alustas ta Bronxis, pärast ülikooli lõpetamist kolis Manhattanile ja sukeldus kultuuriellu: kirjutas luulet ja luges seda ette Nuyoricani poeetide kohvikus, käis näituste avamistel, tantsis ööklubides, leidis tee kunstikriitikasse ja 1990ndate algul hakkas ise näitusi kureerima. 1994. aastal oli ta Aafrika nüüdiskunsti ajakirja Nka kaasasutaja. Nka, nagu Enwezor on mitmes intervjuus selgitanud, tähendab tema lapsepõlvekeeles, igbo keeles loomist, leiutamist, aga ka kunsti; tema noorpõlvekeeles, bassa keeles diskursust. Nka oli protest Euroopa arusaamise vastu, et kunst seostub vaid muuseumiga. Praegu annab seda ajakirja välja Duke’i ülikooli kirjastus.
Enwezor on tagantjärele tõdenud, et ega New Yorgi kunstimaailma uksed kergesti ei avanenud, kuid nii, nagu ta ei tundnud kohustust õigustada omaenda, Nigeeria immigrandi eksistentsi, nii ei tundnud ta ka vajadust varjata oma alaväärsuskompleksi. Ta oli tema ise.
Max Kozloff on Okwui Enwezori 1996. aasta kuraatoriprojekti „Sisse/vaade Aafrika fotograafiasse 1940ndatest praeguse ajani“ („In/Sight: African Photographers, 1940 to the Present“) Guggenheimi muuseumi SoHo filiaalis iseloomustanud Artforumis läbimurdena ja Holland Cotter New York Timesis kohustusliku peatusena New Yorgi galeriikäigus. 1997. aastal kureeris Enwezor juba Johannesburgi teist biennaali ja sellest aitas, et teda kutsutaks ette valmistama XI Kasseli „Documentat“. Tema rahvusvaheline haare jätkus: 2008. aastal kureeris ta Gwangju biennaali Lõuna-Koreas ja 2012. aastal Pariisi triennaali.
2005. aastal asus Enwezor tööle San Francisco kunstiinstituudi dekaanina, kuid jätkas ka New Yorgi rahvusvahelise fotograafiakeskuse kuraatorina, kus organiseeris näitusi, nt „Kiire otsus: Aafrika nüüdisfoto uued hoiakud“ („Snap Judgement: New Positions in Contemporary African Photography“) 2006. aastal ja „Apartheidi tõus ja mõõn: argielu fotograafia ja bürokraatia“ („Rise and Fall of Apartheid: Photography and the Bureaucracy of Everyday Life“) 2012. aastal.
2011. aastal asus Enwezor tööle Müncheni Kunstimaja juhina ning hoolimata maja rahalistest raskustest ja seda saatnud skandaalidest suutis ta viia selle mainekate rahvusvaheliste institutsioonide tasemele. Tema esimene sealne projekt käsitles III Reichi kunsti. 2016. aastal kureeris ta ülimalt suurejoonelist II maailmasõja järgse modernistliku kunsti ülevaadet „Pärast sõda: kunst Vaikse ja Atlandi ookeani vahel 1945–1965“ („Postwar: Art Between the Pacific and the Atlantic, 1945–1965“). Ta ise on oma rolli Müncheni Kunstimajas iseloomustanud rohkem mentori, noorte kuraatorite toetaja kui näituste tegijana. Ta tahtis olla „teiste sooloesinemiste taustajõud“. See ei olnud võltstagasihoidlikkus, sest Enwezor teadis oma väärtust. Kuigi ta oli möödunud aastal lahkunud Müncheni Kunstimaja juhi kohalt tervise halvenemise tõttu, nõustas ta veel sel aastal Ghana Veneetsia biennaali väljapanekut.
2009. aastal ilmunud Okwui Enwezori ja Chika Okeke Agulu Aafrika kunsti kogumik „Aafrika nüüdiskunst 1980ndatest praeguseni“ („Contemporary African art since 1980”) on harulduseks saanud. Amazoni vahendusel saab kasutatud eksemplare küll osta, kuid need maksavad 200 dollari ringis, kui on õnne, võib ka 90 dollariga saada. Aga see on tõesti tark raamat.
