Miks ma toonitan, et tõepoolest võitis nimetatud konkursi – seepärast, et mulle meeldib ajalooline tõde. Paljudel juhtudel eksitakse selle vastu. Sageli hägustuvad mõisted “võitja” ja “laureaat”: kuigi sõnal “laureaat” on algtähenduses võitja sisu, teame, et konkurssidel on mitmeid ja mõnel puhul lausa hulgi laureaate – Tšaikovski konkursil kuni kaheksa ühel erialal. Seega peaks kokku leppima, et konkursi võitja on ikkagi esimene preemia. Võib ka leppida variandiga, et “oli võitjate hulgas”, kui nimetati laureaadiks. Nii et Aleksander Rudin (tšello) võitis Bachi konkursi (1976), sai III preemia Tšaikovski-nimelisel (1978), saavutas II preemia Gaspar Cassado konkursil (1979) ja II preemia Tšaikovski-nimelisel (1982). Lisainfoks niipalju, et kaks korda Tšaikovski konkurssi võita, s.t esimest preemiat saada pole võimalik – selle välistab konkursi reglement. Kõigile neile pisiasjadele vaatamata on Rudini konkursside saavutused fenomenaalsed ning tema edasine elukäik veel enamgi.
Kui silmitseda nimetatud konkursside laureaatide nimekirju, siis tänaseks on tippkarjääri teinud just nimelt Rudin ja veel mõned üksikud tema kaasvõistlejad. Aga sugugi mitte esimese preemia saanud, vaid näiteks Truls Mørk, kes 1982. aastal Tšaikovski konkursil sai VI preemia. Selline ongi konkursside olemus: saavutused seal on interpretatsioonikunstis start, ent sageli nii mõnelegi ka finiš.
Aleksander Rudin esineski koos Tallinna Kammerorkestriga 19. XI Estonia kontserdisaalis kolmes erinevas dimensioonis, s.t kui dirigent, tšellist ja pianist. Esimese numbrina oli kavas Karl Ditters von Dittersdorfi seitsmeosaline Divertisment (Sinfonia) “Il combattimento delle passioni umani” (“Inimkirgede võitlus”). Kõrv registreeris esmalt haruldaselt sulandunud tasakaalu puhkpillidega (2 oboed, 2 metsasarve) ja teiseks erakordselt karakteersed ja täpselt teostatud keelpillide strihhid ning vist kõige olulisemana reaktsiooni kiiruse ja vastavuse dirigendi tegevusele. Dirigent Rudini žest ei pretendeeri artistlikule eneseimetlusele, vaid selgele kujundlikule juhtnöörile – ja see toimis.
Teise teosena tuli ettekandele Haydni Tšellokontsert C-duur Hob VIIb:1. Teos jõudis kontserdilavadele alles ca kaks sajandit pärast oma sündi (leiti Praha rahvusraamatukogu arhiividest) ja on nüüd palju sagedamini esitatav kui seni valitsenud D-duur Hob VIIb:2, põhjuseks arvatavasti teose bravuurlik-virtuoosne iseloom. 1960ndatel, siis üsna vahetult pärast teose avastamist, esitas kontserdi Tallinnas Mstislav Rostropovitš. Peaproovis jäid esimesed viiulid pisut hätta finaali (Allegro molto) teksti esitusega solisti poolt pakutud tempos ja Rostropovitš lahendas olukorra talle omase efektiga, mängides rühmale lõigu nende tekstist ette tšellol, aga viiuli registris!
Siis tundus see peadpööritava trikina, kuid pean nentima, et Rudini virtuositeedi mehhanism töötab hoopis valguskiirusel ka tolleaegse Rostropovitšiga võrreldes. Just nimelt valguskiirusel, sest nii mõndagi sel moel esitatust oli pigem nähtav kui kuuldav, aga TKO viiulirühm küll hätta ei jäänud. Olulisem on aga hoopis üldisem: sellise ülierksa kujundliku karakteersusega ei ole ma teost varem kuulnud ning senine esitusideaal, 25 aastat tagasi kuuldud Arto Norase ja Espoo kammerorkestri esitus, on nüüd tuhmunud. Imetluse kutsus esile solisti ja orkestri absoluutselt veatu ansambel, mis ei ole ka dirigendi olemasolu puhul alati nii heas korras.
Kontserdi teine pool Mozarti loominguga algas Klaverikontserdiga KV 499, mis on küll Es-duuris versus kavalehe E-duur ning esitati teos keelpillidega, mida lubab ka autor, sest kaks oboed ja kaks kornot on märkusega ad libitum. Rudin oli nüüd klaverikunstniku rollis ja instrumendiks oli tuttuus kontsertklaver Blüthner. Kuigi see firma ei ole just pianistide lemmikute esikolmikus – tunnen ühte neist, kes kohe klaverikaane sulges, kui avastas sealt Blüthneri nime –, on meie muusikaelu seda rikkam, mida rohkem on pianistidel valikuvõimalusi. Pianist Rudini käte all ei oska uuele klaverile midagi ette heita. Teose esimese osa vältel tekkis ülejäänud kavaga võrreldes pisut ettevaatlikum mulje, mis võib ka alateadvuslikust “üldklaveri” eelarvamusest olla mõjutatud, kuid mida edasi, seda kaugemale esmamulje jäi.
Pianistidel on esituse kohta kindlasti palju öelda, aga mulle meeldis ikka ja jälle kogu kava läbiva kujundierksuse ja selguse tõttu. Kava parim number oli veel ees ja selleks siis Mozarti D-duur “Praha sümfoonia” nr 38 KV 504. Kommentaariks vaid – absoluutne nauding. Aleksander Rudin on Aleksander Rudin, aga Tallinna Kammerorkester oli tasemel, mida meie kodumurul seni pole märganud. Bravissimo!!
