Pole palju selliseid näitlejaid nagu Udo Kier. Mitmel põhjusel – ennekõike seetõttu, et kuna tema filmide nimekirjas on üle 200 nimetuse, oleks vaat et kergem panna ritta filmid, kus ta ei ole osalenud. Ta on koostööd teinud kõigiga: Rainer Werner Fassbinder, Gus van Sant, Dario Argento või Michael Bay (ärritudes Steve Buscemi suutmatuse üle „Armageddonis“1 Rubiku kuubikut kokku panna). Kier on sündinud ühes Kölni haiglas, mis tema enda väitel sai pommitabamuse maha kohe pärast tema sündi. Ta hakkas näitlemisega tegelema 1960ndatel, aga tuntuse tõi talle Paul Morrissey ja Andy Warholi kitšilike filmide paarisrakend „Liha Frankensteinile“ ja „Veri Draculale“.2 Esimene neist tõi ka filmiajaloo ühe parema rea: „Et surma tundma saada, Otto, pead sa keppima elu otse sapipõide!“ Loomulikult.
„Nüüd olen ma viimaks naasnud ehitisse, mille ma ostsin – ilusasse vanasse raamatukokku – ja ma hakkan töötama aias mulla ja palmipuudega. Ja ilma kinnasteta: mul ükskõik, kui ma mustaks saan,“ ütleb ta saksa aktsendiga, mis seljatab kõik saksa aktsendid, ja raske on tunnustavalt noogutamata jätta.
On raske öelda, millisest filmist temaga rääkida, sest tema viimaste filmide hulgast leiame teise osatäitmise Kuunatsina filmis „Iron Sky. Tulevane rass“ (seekord ratsutamas Blondie-nimelisel dinosaurusel), Jerzy Kosiński „Värvitud linnu“3 ekraniseeringu,4 Belgia filmi „Paljasjalgne valitseja“5 või „Bacurau“6 koos Sônia Bragaga. Ilmselt on tal ükskõik, millest rääkida. Lõppude lõpuks ka mul, sest selliseid näitlejaid nagu Udo Kier ei ole palju. Kui ta kuuleb, et olen Poolast, hakkab ta kohe oma Poola-muljeid rääkima.
Udo Kier: Ma olen teinud kaks filmi ühe väga toreda härrasmehega, Walerian Borowczyk oli ta nimi. „Lulu“ ning „Dr. Jekyll ja ta naised“,7 või mis selle nimi tänapäeval on. Me filmisime Berliinis ja Pariisis, siis kolisin mujale ja sain ühel päeval halva uudise, et ta on surnud. Poolas teda vist vihati, eks? Sest talle meeldis filmides tisse näidata ja kõigil on ta meeles sellest ajast, kui ta veel väga noor oli ning tegi filmi piimapudelist ja parukast, mis kõnnib üle laua, joob piima ära ja lööb klaasi puruks.8 Paljude meelest oli see liiga kunstiline.
Tunnete ka Roman Polańskit. Kas on tõsi, et tema laenas Andy Warholile filmi „Liha Frankensteinile“ võteteks oma 3D-tehnikat?
See on tõsi. Polański tahtis seda tehnoloogiat proovida, aga tüdines ja jättis kogu asja sinnapaika. Oleme hiljem veel mõne korra kohtunud. Ta sai filmis „Veri Draculale“ pisikese rolli, kus ta mängis kõrtsis kaarte ja tüütas mu assistenti.
Ma ei ole temaga koos töötanud, aga mul on nii palju vedanud, et olen koostööd teinud nendega, kes ei suudagi halba filmi teha, nagu Wim Wenders, Werner Herzog, Lars von Trier või Gus van Sant. Elan nüüd Palm Springsis ja Gus van Sant ostis sinna maja, nii et äkki näen ma teda nüüd natuke tihedamini. Ilmselt sellepärast ta panigi mind oma viimasesse filmi.9 Mu tegelase nimi on Hans – Ameerika filmis on sakslase nimi alati Hans. Kõik, mis mul on, olen võlgu van Santile. Kohtasin teda palju aastaid tagasi Berliinis ja ta ütles: „Teeme Ameerikas ühe filmi. Selle nimeks saab „Minu oma isiklik Idaho“.10 Arvasin, et ta teeb nalja – selgus, et mitte. Läksin sinna ja tegin oma esimese sellise Ameerika filmi, mis on päriselt ka Ameerikas üles võetud, sest „Dracula“ ja „Frankenstein“ on filmitud Itaalias. Kui ma siis veel Saksamaal elades filmi esilinastusel käisin, mäletan, et mulle see film meeldis. Mu tüdruk küsis: „Kas sa jääd kauemaks?“ ja ma vastasin „ei jää“, aga õhtu kulgedes ja pärast mitut veini muutsin meelt „võib-olla“ peale. Sellest on juba üle 20 aasta!
Mäletan siiani stseeni „Idahost“, kus te kõnnite ringi, lamp käes, ja laulate. Täiesti hull.
Seda stsenaariumis ei olnud, nagu võid isegi arvata. Aastaid tagasi läksin Moskvasse esinema. Kui ma sinna jõudsin ja lavale astusin, selgus, et nad olid unustanud mulle mikrofoni panna. Muusika algas ja mikrofoni asemel haarasin lihtsalt taskulambi. Kuna see on Venemaa, siis ei saanud keegi midagi aru.
Rääksin Gusile seda lugu ja järgmisel päeval, kui stseeni ette valmistati, küsis ta: „Äkki laulad jälle taskulambi sisse?“ Seda ma ei saanud lubada, sest nüüd seda tehes näen tahes-tahtmata välja nagu Dennis Hopper „Blue Velvetis“,11 ja mitte keegi ei soovi sellisena paista. Nii et ma haarasin hoopis lambi.
Keanu Reeves paistab seal stseenis samuti väga segaduses olevat. Kas ta teadis ette, mis on tulekul?
Ma arvan, et nad olid segaduses, kuna ma hakkasin ka saksa keeles rääkima. Ma ei oska laulda – ma räägin. Mulle meeldib alati selliseid väikesi seiku loole lisada, aga see oli 90ndatel. Nüüd on Ameerika teistsugune. Filmimine on tööstus ja filmidesse pannakse rasket raha, et ka rasket raha teenida. Valitsuse raha ei tule sisse mitte mingit! Aga neil on ka Netflix ja Amazon hr Amazoni, maailma rikkaima mehe Jeff Bezosiga eesotsas. Nii et tänapäeval on kõik võimalik, temagi alustas väikeses kontoris ühe arvutiga. Ma tegin seal mitu suurt filmi, aga kõik neist ei ole menukad. Viimane oli „Kahandamine“12 Matt Damoniga. Selle suurepärase tüübi Christoph Waltziga.
„Mägi“,13 mille te eelmisel aastal tegite, oli samasugune. Stseenid kulgevad, aga ei pruugi tingimata kuhugi jõuda.
Oh, ma pole seda näinud. On see hea?
Hm, ei ole. Tegelikult mitte.
Lugesin üht arvustust, kus öeldi, et olin seal filmis alakasutatud. Alakasutatud! Ma pole enne sellist sõna kuulnudki. Aga selline risk on alati – kui peaosas ei ole, aga mõjud tugevalt nagu mina, siis lõigatakse välja! Muidu öeldaks midagi sellist, et „Udo oli suurepärane, aga millest see rääkis?“. Tegin ükskord Itaalia filmi pealkirjaga „Minu tütar“14 ja kui ma seda Berliinis nägin, siis mind ei olnud seal peaaegu üldse! Mitte, et ma poleks hea olnud – režissöör kinnitas mulle seda –, vaid ta tahtis, et film räägiks sealsetest naistest ja mu ekraanil olek oli nii jõuline, et ta pidi mu välja lõikama. Natuke naeruväärne – sind lõigatakse välja, sest sa oled liiga hea. Muidugi, kui mind sellepärast välja lõigataks, et ma olen halb, siis oleksin küll masenduses. Ja siis kirjutab mõni, et ma olin alakasutatud … Õnneks olen pärast seda teinud veel kaheksa filmi. Kaks koos Geraldine Chapliniga, ühe Sônia Bragaga, ja „Värvitud linnu“ ekraniseeringu. Poola produtsendid hüppasid „Värvitud linnu“ alt viimasel hetkel ära, sest see on mustvalge ja räägib juutidest. Imelik: mul oli mulje, et neile see seal meeldibki.
Lars von Trier ütles hiljuti, et „Maja, mille Jack ehitas“15 ajal saalist lahkumine ei ole ligilähedaltki see, mis juhtus „Kuriteo elemendi“16 linastamisel. Selle filmiga seoses te vist esimest korda kohtusitegi?
Ma olin Mannheimis, kus ta sai selle filmi eest lõpuks auhinna, nii et mida ta kurdab?! Me kõik vaatasime seda ja ma keerasin ringi sõnadega: „Me kõik võime laiali minna, sest kes iganes selle filmi tegi, võidab võistluse.“ Nii ka läks. Ta oli noor, nii tavaline, üldse mitte nagu Fassbinder. Siis saime teineteist pisut paremini tundma ja ta helistas mulle mõni nädal hiljem, teatades, et teeb „Medeiat“.17 „Ma tahan sulle anda abikaasa osa, aga on üks probleem – sa ei näe viikingi moodi välja. Nii et juukseid ära enam pese ega habet aja, sest ma pean su maha müüma.“ See oli meie esimene koostöö ja siis sai minust tema lapse ristiisa. Saksamaal ei ole sel suurt tähendust – peaasi on kingituste tegemine. Aga Lars ütles: „Kui me naisega homme autoõnnetuses surma saame, siis vastutad sina mu lapse eest.“
See pole naljaasi.
Larsiga on sellised lood, et ta ütleb alati otse, mida mõtleb. Tal tuleb mõte ja see lausa paiskub temast välja. Olin temaga siis Cannes’is, kui see suur skandaal pärast „Melanhooliat“18 aset leidis ja kui ta ütles „ma olen nats“. Selle all mõtles ta küll seda, et teda kasvatati juudina, aga siis ütles ema talle, et tema pärisisa on sakslane, nii et järelikult nats – selline oli Larsi loogika. Ja selle peale öeldi: uuhhuu, selle me hukka mõistame. Mul on poliitikast ükskõik, aga ma hoolin oma filmidest, vähemalt enamikust. Nii et minu meelest oli eelmisel aastal tema viimase filmi linastamise keskmes kättemaks. Kinosaali tuldi juba ette vihasena ja hüüti: „Issand, kui kohutav!“ Eile tuli pähe, et me oleme 31 aastat koos töötanud. Tegime kunagi koos ühe telefilmi (õieti küll dokfilmi – toim) „Artehoolik“,19 mis oli tegelikult minu show, sest muud ma seal ei teinudki, kui rääkisin iseendast. Tahtsin filmida Taani muuseumis ja palusin Larsil ka tulla. Ta ütles: „Muidugi tulen, aga praegu ma ei räägi.“ Oligi nii. Nii et ta lihtsalt istub laua taga ja loeb ajalehte. Ma loen ka lehte ja lahkun siis, jättes ta sinna rumala näoga maha.
Te tegite äsja järje filmile „Iron Sky“,20 mis oli teile 2012. aastal toonud uusi žanrifilmifänne. Mind see valik pisut üllatas, sest olete tihti öelnud, et ei kannata järjefilme ja uusversioone.
Mulle meeldib rääkida „Iron Skyst“ ja seda mitmel põhjusel. Kogu see ühisrahastuse idee käib üle mõistuse! Saada raha ka päris inimestelt! Külastasin pärast esimest „Iron Skyd“ Soomet, veetsin terve päeva oma hotellitoas, natsimunder seljas, ja tänasin iga viimast kui üht neist isiklikult. Kordasin päev otsa: „Tere, Erica, suur tänu raha eest.“ Kõigis keeltes, mida oskasin. Siis tuli Timol teise osa jaoks mõte, et ma ei mängiks üksnes negatiivset tegelast, vaid ka tema venda, kes ratsutab dinosaurusega. Mulle see mõte meeldis, saan filmis iseendaga rääkida. Tuleb alati jälgida, et filmis ära ei sure, sest siis ei saada enam tagasi tuua. Oleme nüüd kolmanda filmi juures,21 mis on Hiina-teemaline kõrvallugu Hiina turule, mängime Andy Garcíaga suurmeistreid ja istume mingis saalis. Lihtne.
Olen osalenud ka filmisarja „Nukujuht“ („Puppet Master“) vist seitsmendas22 (tegelikult küll kolmeteistkümnendas – M. B.) osas, aga sul on õigus, tavaliselt ma sellist jama ei tee. Kui hakati tegema „Suspiria“ uusversiooni23 Tilda Swintoniga, kes on mu tuttav, ütlesin, et ei taha sellega mingit pistmist teha, sest ma olen ju originaalversioonis.24
Kui tehti Ameerika uusversioon „Kuningriigist“,24 ütlesin: „Ma olen juba olnud deemon ja deemonlaps, nii et mida üldse veel proovida, olla iseenese koopia?“ Aga Ameerikas on nii, et kui miski toob sisse, siis tahetakse sellest veelgi raha välja pressida. Nad pigistavad need lood verest tühjaks.
See ei olnud teil ju esimene kord natsi mängida? Rob Zombie tehtud valetreiler „Grindhouse’is“25 saab selle au omale.
Jah, „SSi libahuntnaised“ („Werewolf Women of The SS“). Hirmus tunne oli esimest korda see vorm selga panna. Mõistan täiesti seda jõudu ja võimu, mida nad tundsid. Mustade pükste ja saabaste, mustade kinnaste jõudu. Aga see oli komöödia ja ma mängisin oma osa natuke koomiliselt. Teadsin, et sellest ei saa kunagi päris filmi. Mängisin ka Hitlerit võrratus lühifilmis pealkirjaga „Proua Meitlemeihr“,26 kus ta elab sõja üle ja kehastub vanaks naiseks. Üsna hiljuti pakuti mulle Adolf Eichmanni rolli ja ma ütlesin ära. Sest see pidi olema tõsine film! Komöödias võid olla nagu Charlie Chaplin „Suures diktaatoris“ ja jalaga maakera lüüa.27 Tõsiseks rolliks peaks aga läbi lugema kõik raamatud selle kohta, mida nad olid teinud. Siis jääks see mu ajju ja ma ei saaks öösel magada.
Jõuame tagasi filmi „Veri Draculale“ juurde. Te näete seal üllatavalt väsinud välja. Vampiiridest on viimasel ajal saanud elegantsed, erootiliselt täitmatud seksisümbolid, aga seal filmis olete lihtsalt lootusetu.
Olen ma rääkinud, kuidas see teoks sai? Kohtasin Rooma lennukis üht tüüpi – see oli Paul Morrissey. Ta küsis, millega tegelen ja vastasin, et olen näitleja; rõõm tutvuda, siin on mu andmed – tavaline rutiin. Tema aga võttis välja oma Ameerika passi ja kirjutas mu numbri sinna üles. Otse passi. Mõtlesin, et ohoo, sel tüübil on küll tõsi taga. Ta helistas seejärel, et tal on mulle väike roll filmis pealkirjaga „Liha Frankensteinile“. Küsisin: „Keda ma mängin?“ Ta vastas: „Frankensteini.“ Viimasel võttepäeval mõtlesin veiniklaasi taga, et kui Warhol on öelnud, et tänapäeval on igaüks kuulus 15 minutit, siis nüüd on need minu 15 minutit täis. Järsku tuli Morrissey ja ütles: „Tead, mulle tundub, et meie Dracula võiks olla sakslane. Sa võid teda mängida, aga sul tuleb nädalaga viis kilo alla võtta.“ Pole probleemi. Jõin ainult vett ja närisin lehti. Pidin kogu võtteaja ratastoolis istuma.
Nad siis näljutasid teid selle rolli jaoks surnuks?
Mitte surnuks. Ma olen endiselt elus.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Armageddon“, Michael Bay, 1998.
2 „Flesh for Frankenstein“, Paul Morrissey, Antonio Margheriti, 1973; „Blood for Dracula“, Paul Morrissey, 1974.
3 Jerzy Kosiński. The Painted Bird. Houghton Mifflin, 1965.
4 „The Painted Bird“, Václav Marhoul, 2019.
5 „The Barefoot Emperor, Peter Brosens, Jessica Woodworth, 2019.
6 „Bacurau“, Juliano Dornelles, Kleber Mendonça Filho, 2019.
7 „Lulu“, Walerian Borowczyk, 1980; „Docteur Jekyll et les femmes“, Walerian Borowczyk, 1981.
8 „Maja“/„Dom“, Walerian Borowczyk, Jan Lenica, 1959.
9 „Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele“ / „Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot“, Gus van Sant, 2018.
10 „My Own Private Idaho“, Gus van Sant, 1991.
11 „Blue Velvet“, David Lynch, 1986.
12 „Downsizing“, Alexander Payne, 2017.
13 „The Mountain“, Rick Alverson, 2018.
14 „Figlia Mia“, Laura Bispuri, 2018.
15 „The House that Jack Built, Lars von Trier, 2018.
16 „Forbrydelsens element“, Lars von Trier, 1984.
17 „Medea“, Lars von Trier, 1988.
18 „Melancholia“, Lars von Trier, 2011.
19 „Arteholic“, Hermann Vaske, 2014.
20 „Iron Sky“, Timo Vuorensola, 2012; „Iron Sky the Coming Race“, Timo Vuorensola, 2019.
21 „The Ark: An Iron Sky Story“, Timo Vuorensola, 2019.
22 „Puppet Master: The Littlest Reich“, Sonny Laguna, Tommy Wiklund, 2018.
23 „Suspiria, Luca Guadagnino, 2018.
24 „Suspiria“, Dario Argento, 1977.
24 „Riget“, 1994-1997; „Kingdom Hospital“, 2004.
25 „Grindhouse“, Robert Rodriguez, Eli Roth, Quentin Tarantino, Edgar Wright, Rob Zombie, 2007.
26 „Mrs. Meitlemeihr“, Graham Rose, 2002.
27 „The Great Dictator“, Charles Chaplin, 1940.