Märgiline sündmus noorte võitluses kliimasoojenemise vastu ja oma elamisväärse tuleviku eest oli noortele see, kui 2018. aasta augustis läks 16aastane Greta Thunberg koolimineku asemel Rootsi parlamendi ette istuma. See oli esimene õpilasalgatuslik kooli- ja kliimastreik, mida maailm on kunagi näinud. Thunbergi sõnum innustas tuhandeid noori üle maailma ja vallandus suurem koolistreikide laine. 15. märtsil löövad Tallinnas ja Tartus muu maailmaga kaasa ka Eesti noored, et teadvustada avalikkusele keskkonnaprobleemi ja seda, et me ei kavatse praeguse kursiga leppida. Eelkõige on see sõnum riigi tasandil otsustajatele.
Ülemaailmne streik tõotab tulla selle sajandi üks suuremaid noorteaktsioone. Selle üks eesmärke on välja kuulutada kriisiolukord. See tähendab, et demonstreerijad julgustavad ühiskonda üle võtma suhtumist, mille kohaselt kliimasoojenemist ning sellega kaasnevaid kahjusid peab käsitlema kriisina. Õpilased nõuavad, et riigid järgiksid Pariisi kliimalepet ja teeksid võimalikult palju, et jääda alla 1,5 °C temperatuuri tõusu, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga.1 Selle saavutamiseks peavad riigid valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) kohaselt jõudma süsinikuneutraalsuseni hiljemalt aastaks 2050.2 Eestis on kliimaalane aktivism seni olnud pea olematu või mattunud vähem tähtsate probleemide alla. Leiame, et on aeg seada keskkonnateemad prioriteediks. Sest need on seda. Kuigi maailmale on jäetud mulje, et Eesti on justkui üks rohelisemaid riike tänu oma rikkalikule loodusele, siis tegelik olukord on lausa traagiline. Eestil on üks maailma ebaefektiivsemaid majandusi CO2 emissioonide kohalt, sest vaid 16 maailma riigis on olukord meist halvem.3 Isegi seda üleskutset kirjutades tundsime, et kuigi seda teemat on palju kajastatud, on häbiväärne mõelda, et Eestis pole midagi ette võetud. Thunberg tõi selle mõtte väga selgelt oma novembrikuises TEDi kõnes4 esile: „Kui emissioonid peavad lõppema, siis meie oleme need, kes peavad emissioonid lõpetama.“ Lihtne.
Miks me siis ikkagi streigime? Esiteks ei taha me omandada haridust ühiskonnas, kus teaduspõhiste uuringute eest peidetakse pea liiva alla. Mis mõttega õpime päevast päeva fakte, kui ühiskonnas järjepidevalt ignoreeritakse fakte eelseisva hävingu kohta? Streigime, sest häbitunne ajab meid koolipingist tänavale. Me streigime, et meid võetaks lõpuks kuulda, sest meid ei saa igavesti ignoreerida. Puudume reedeti koolist niikaua, kuni meile vastu tullakse. Ei piisa vaid sellest, et kõik teised streigivad. Iga riik ning iga inimene on probleemiga seotud. Pääsu pole. Sellepärast osaleme ka meie, Eesti koolinoored, rahumeelsel streigil, näitamaks et ei piisa sellest, kui poliitikud keskkonnateemaliste terminitega uhkeldavad – me nõuame kohest tegutsemist!
Oleme esimene põlvkond, kes ei saa oma järglastele garanteerida, mida on varasemalt võetud täiesti iseenesestmõistetavana – kodu, inimesele elamiskõlbliku ökosüsteemiga planeet Maad. Puudub helge väljavaade tulevikule, kui planeeti laastavad juba praegu iga-aastased metsatulekahjud ja üleujutused, nagu seda on näiteks USAs. Katastroof ei taandu iseenesest.
Kui selle artikli lugeja tunneb, et olukord on talutav ning võib jätkata vanaviisi, siis olgu Jumal ja pensionisüsteem talle armuline. Kõiki ülejäänuid, olenemata vanusest, kutsume südamest üles 15. märtsil Tallinnas ja Tartus näitama üles oma hoolivust koduplaneedi vastu. Lisainfot leiate Facebooki ürituste „Tallinna/Tartu Ülemaailmne Kliimastreik #FridaysforFuture“ alt. Et meie sõnum jõuaks võimalikult kaugele, vajame teid kõiki. Iga hääl loeb.
Olete igati teretulnud!
JOOSEP RAUDSEPP, LEENA LEETMAA, HANNA KANGUR Miina Härma gümnaasiumi 12. klass
1 https://unfccc.int/sites/default/files/english_paris_agreement.pdf
2 https://www.ipcc.ch/sr15/
3 https://novaator.err.ee/643416/eesti-taitis-pariisi-kliimaleppe-tingimused-kuid-uhkuseks-pole-pohjust
4 https://www.ted.com/talks/greta_thunberg_the_disarming_case_to_act_right_now_on_climate